NELJAS TEKST 13.12: Minu vihakõne

Vahepeal juhtus palju asju ja mulle tavaliselt ei meeldi see, kui juhtub "palju asju". Sest head asjad tulevad harva, aga pahad peaaegu alati mitmekaupa.

Ma raamatus kirjutan pikemalt, kuid hetkel valmistab mulle palju nalja – ei, vabandust, ma ajasin kaks asja sassi, mitte nalja, vaid KOHUTAVAT PEAVALU – see, kuidas enamik inimesi näeb sind siin rahakotina. Jah, saan aru, et sellisel suhtumisel on oma sügavad ja keerukad sotsiaalsed põhjused. Aga ikkagi. Siinset tunnet ei saa võrrelda ei Tai ega paljude teiste riikidega Aasias.

Sri Lanka, Nepaal, India – need on eriti konkreetsed keskkonnad lääne inimese “rahakotiseerimise” mõttes. Kõik kohalikud, kellega olen siin reisinud, “sõbraks saanud”, nende vanaema probleemid ära kuulanud – kõik näevad mind ikka ainult nii: “Mis su nimi oligi, sõber, anna nüüd raha õlle jaoks.”

Nad on armsad, aga nende peas, kui nad mind näevad, ei joonistu välja ei minu nägu ega minu lugu. Ei. Nad vaatavad mind ja näevad selle asemel kohmakat metallist masinat, mis raha väljastab.

Kui ma ütlen, et ma ei kavatse nende reedeõhtuste lõbude eest maksta, on nad sama siiralt ja ebameeldivalt üllatunud, kui mina oleksin, kui tahaksin kauplusest jäätist osta ja minu kunstnahast rahakott hakkaks selle peale minuga vaidlema: “Ei, me ei osta täna jäätist. Sa oled paks.”

Mis aga siis, kui sinuga juhtub selline asi, nagu minul juhtus – paar nädalat tagasi Pakistanis tegi üks ebakompetentne inimene restoranis minu pangakaardiga midagi ja selle peale pank sulges mu kaardi?

Kuidas peale seda seletada kohalikule, et sinul – läänest tulnud inimesel – ei ole raha?

See käib järgmiselt.

Mina (võõrastemajas): “Mul on kaardiga väike jama. Pean enda raha oma arvelt krediitkaardile panema. See võtab päev või kaks.”

Võõrastemaja haldaja: “Saan aru. Pole probleemi! Aga kus on raha? Palun andke raha!”

Mina (viisakalt ja andeks paluvalt): “Laske ma seletan pikemalt…”

(Pajatan lahkelt kõnelustest pangaga, mis mind ennast hulluks ajavat, vabandan ja loodan, et sellest ei ole probleemi, et ma kaks päeva hiljem maksan, sest ma tõesti ei saa enda raha hetkel füüsiliselt kätte.)

Manager noogutab tunnustavalt kogu minu kõne vältel ja korrutab: “I absolutely understand you sir, no problem whatsoever.”

Pole mingisugustki probleemi. Mulle meeldib see!

Mina: “Milline kergendus! Siis on ju kõik OK? Saate aru, et ma maksan kahe päeva jooksul ja mul pole endal ka hea meel selle üle, mis juhtus?”

Manager: “Jah! Ma saan aru, et te olete aus inimene. Aga kus on raha? Raha oleks vaja maksta. Palun andke mulle nüüd raha. Kaheksa tuhat ruupiat.”

Kordan jälle oma lugu.

Tullakse isegi ja suvaliste inimeste poolt tõlgitakse seda minu lugu, kuigi minu võõrastemaja töötaja valdab perfektset inglise keelt.

Tänavalt võõrastemaja kohvikusse tulnud inimesed kuulavad tähelepanelikult minu juttu. Kõik saavad siin kõigest aru aga mitte keegi ei saa aru sellest, kuidas välismaalase käest järsku raha ei tule. Mis välismaalasega juhtus? Kas välismaalane läks katki? Kuhu peaks sellisel juhul helistama?

Viimases hädas toon enda jutu illustreerimiseks oma numbritoast enda tühja rahakoti ja annan manageri kätte. Ta takseerib seda nõutult seest ja väljast ja küsib: “But where is the money?”

Oeh.

Pildil Afghanistani lennuliini oksekott ja minu kaks-kolm ruupiat. Sellega mu rahaline seis hetkel piirdub! (Ja oksekott on, muide, kingitus Tiit Pruulile Islamabad – Kabul lennult.)

LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga