NELJA PÄEVAGA RISTI LÄBI SUDAANI

Kui kellelgi on vaja jõuda Etioopiasse, siis normaalne inimene istub lihtsalt lennukisse ja lendab Addis Abebasse. Kuid on ka teine võimalus – reisida Etioopiasse maad mööda. Tänapäeval on Eestist väga lihtne minna näiteks Egiptusesse ja alustada maismaarännakut Kairost. Valisingi selle variandi ning sattusin omadega Sudaani.

NELJA PÄEVAGA RISTI LÄBI SUDAANI. (2004)

Sudaan on pindala poolest küll Aafrika suurim riik, kuid igasugust informatsiooni on selle maa kohta üllatavalt vähe. Ajakirjandusest leiame ainult mõningaid lühiuudiseid Darfuri kohta ja nendest jääb mulje, et kogu Sudaan on üks üliohtlik maa ja seal reisimine ei ole võimalik. Enne reisi Sudaani kohta infot otsides avastasin, et kogu info Sudaani transpordiolude kohta on äärmiselt napp ja tihti vastuoluline. Mitmetelt internetilehekülgedelt võib lugeda, et Sudaani viisa saamine on erakordselt raske ja aeganõudev ning väljaspool pealinna liikumiseks on vaja eriluba jne. Minul kulus Kairos Sudaani visa saamiseks pool tundi ja mingisugust eriluba ei küsinud küll keegi. Sudaanil on Egiptusega ühist piiri 1273 kilomeetrit, kuid bussi- ja rongiliine kahe naabri vahel pole ning ainsaks võimaluseks peale õhutranspordi on laev Assuanist Wadi Halfasse.

Sudaani transpordi omapäraga puutusin kokku juba Egiptuses. Teadsin, et laevapileti Wadi Halfasse peaks saama Assuani linnast. Suure otsimise peale leidsin lõpuks ühest hoovist firma, mille nimi on “Nile Valley Corp. for River Transportation”. Klaasuksel oli isegi inglisekeelne paber laevapileti hindadega, kuid puudus igasugune info selle kohta, kuhu ja millal need laevad sõidavad. Tähtsa ametniku käest järgi küsides selgus, et laev Wadi Halfasse väljub kord nädalas esmaspäeviti ning homsele laevale on veel mõned teise klassi piletid. Kui küsisin laeva väljumise kellaaega vaatas ametnik mulle imestunud näoga otsa ning kordas, et laev väljub esmaspäeval. Kuna pileti eest sai maksta ainult Egiptuse naeltes, läksin panka raha vahetama. Kuni ma panka otsisin jõudis kätte lõunase palvuse aeg ning tähtis ametnik oli palvetama läinud. Õnneks ei tulnud teda väga kaua oodata, juba ühe tunni pärast oli ta tagasi ning ma väljusin kontorist õnneliku piletiomanikuna.

Järgmisel hommikul sõitsin igaks juhuks juba esimese rongiga sadamasse. Nimelt asub sadam Assuani linnast eemal kuulsa Assuani tammi taga. Sain vaevalt rongist perroonile astuda kui kohe tuli juurde üks abivalmis egiptlane, kes lubas mu ainult 20 naela eest sadamasse juhatada. Keeldusin tema teenetest, läksin ümber nurga ja olingi sadama värava juures. Värav oli suletud, kuid värava taga oli juba sadakond reisijat koos tohutu pagasimäega ootamas. Väravat valvavate politseinike hulgas leidus ka üks ohvitser, kes inglise keelt oskas ning sellelt sain ma teada, et värav avatakse kell 11. Kasutasin vaba aega Assuani tammiga tutvumiseks ja juba 11.30 pääsesin sadamaväravast sisse. Piiri- ja tolliformaalsused läksid üsna kiiresti ning kell 12 astusin ühe päevinäinud laeva pardale. Laeval ringi vaadates tundus mulle, et siia küll enam ühtegi inimest ei mahu. Kuna kajutitaolised ruumid olid tugevalt ülerahvastatud ja levitasid juba treppidele mitte just kõige värskemat hõngu, otsustasin välistekil mõne rahulikuma koha leida. Loomulikult ei olnud välistekil ühtegi pinki ja rahvas istus lihtsalt laevalae tulisel metallpõrandal. Mõned kavalamad olid lõõskava novembripäikese eest päästepaatide alla varju pugenud. Trügisin rahvamassist läbi ning pressisin ennast reelingu ja päästeparve vahelisse prakku. Arvasin oma lihtsameelsuses, et kuna laev on rahvast täis siis peaks ta ka varsti sõitma hakkama. Kuid kui ma sadamakai poole vaatasin, nägin tohutut rahvamassi laeva poole tunglemas ja veoautode rivilt oma pagasit maha laadimas. Ning niimoodi tuli rahvast laevale veel nelja tunni jooksul. Vanad olijad hakkasid laevalael tekkidest ja nöörijuppidest telke püstitama ning pugesid päikese eest peitu. Uued tulijad trügisid oma kompsudega üle ja läbi telkide ning püüdsid leida mõnda lapikest vaba maad istumiseks. Minu kõrvale ehitati kohvritest kahe meetri kõrgune müür ja nii sain minagi lõpuks päikesevarju. Kella viie paiku hakkas laev sõitma. Kajutites, kus olid 3 reisijat mahutavad pingid, istus igal pingil vähemalt 8 reisijat ning ülejäänud istusid laudadel ja koridoripõrandal. Väljas kajutiakende ja reelingu vahel seisid inimesed püsti nagu Lasnamäe bussis tipptunnil ja ülemisel tekil oli igale maasistujale umbes veerand ruutmeetrit põrandapinda. Kõik päästepaatide alused, trepid, kaptenisillal asuvad navigeerimisseadmed jne. olid tihedalt inimesi täis. Laeval oli ka kaks päästepaati, mis peaksid kirjade järgi mahutama 30 reisijat, kuid tegelikult mahtus ühte paati vähemalt 60 neegrit koos sama arvu televiisorikastidega. Osa rahvast istus väljaspool reelingut asetsevatel torudel. Vette vist keegi ei kukkunud, sest muidu oleks krokodillide matsutamine üles kuulda olnud.

Hoolimata napist ruumist ja suurest trügimisest oli rahvas väga sõbralik. Suurem osa reisijaid olid sudaanlased, kes on omale Egiptuses või Liibüas tööd leidnud ning nüüd ramadani lõpul koju tahtsid jõuda. Laeval oli ka 5 valget reisijat ja nendega tahtsid suhelda kõik, kes inglise keelt oskasid. Õnneks neid väga palju ei olnud. Üks Liibüa vanglast vabanenud sudaanlane tõi mulle kuskilt ühe padja istumise alla, Darfurist pärit noormees oli pudeli suhteliselt jahedat Fantat hankinud ja mõned pakkusid kommi. Laeval oli ka mingisugune väike baar, kus midagi söödavat leidus, kuid sinna jõudmine tundus mulle liiga tülika ettevõtmisena ning ma loobusin trügimisest. Kuid õhtusöögist ma siiski ilma ei jäänud, sest sõbralikele sudaanlastele ei õnnestunud ära öelda. Nii me siis istusime laevatekil ja sõime ühest potist makarone hakklihaga. Lusikaid või kahvleid ei olnud muidugi kellelgi. Hoolimata ruumipuudusest suutsid peaaegu kõik reisijad end öö hakul kuidagimoodi pikali sättida. Minul oli õnneks päästeparve taga terve ruutmeeter ruumi ning seal õnnestus veidi ka tukkuda. Vahepeal tuli muidugi eemale tõrjuda sõpru, kes arvasid, et minu kõrvale mahub veel vähemalt kolm inimest. Hommikul võtsin ette teekonna tualettruumi ning üle magajate ja palvetajate ronides jõudsin poole tunniga kohale. Kahjuks ei tahtnud hammaste pesemine sealse aroomiga kuidagi õnnestuda, kuid tore oli vaadata reisijat, kes oli tualettruumi pressinud oma uue jalgratta ning magas sellel. Ronisin magajatele peale astudes uuesti ülemisele tekile, selgitasin “minu kohal” istujaile kapitalistlikku teooriat oma ajutisest valdusest, sain tagasi ka mulle kasutada antud padja ning asusin nautima vaadet Abu Simbeli templile.

Lõunaks jõudsime Wadi Halfasse ning laevalt maalejõudmiseks kulus ainult kaks tundi ja tollikontroll õnnestus läbida enne põhimassi saabumist. Sadamas seisid väikesed džiibid, mis reisijaid 500 Sudaani dinaari eest paari kilomeetri kaugusel asuvasse külasse vedasid. Samas leidus ka rahavahetajaid, kes 10 USD vastu lahkelt 2500 dinaari andsid. Sadamas ametlik valuutavahetus puudub ja ka külas asuv pank oli pärastlõunal suletud. Olin koos kolme seljakotiränduriga (belglane, austraallane ja jaapanlane) ühe auto peal ning autojuht viis meid kohaliku hotelli ette. Tuletasin talle meelde meie kokkulepet bussijaama sõitmise osas, kuid ta selgitas, et on vahepeal umber mõelnud. Ja üldse ei lähe täna enam ühtegi bussi ning kõige targem olevat hotelli jääda. Minu ajagraafik aga ei lubanud mul suhteliselt igavas kõrbekülas mitut päeva veeta ning ma läksin jalgsi bussijaama. Hotelli jäi ainult austraallane, kes oli juba laeval malaariasse jäänud ning ei suutnud oma 40-kraadise palavikuga edasi seigelda. Wadi Halfast Sudaani pealinna Hartumi saab sõita nii bussi kui ka rongiga. Rong peaks väljuma laeva saabumisest järgmisel päeval ja Hartumi sõidab ta ametlikult umbes 24 tundi (tegelikult 48 tundi). Bussijaamas õnnestus mul osta üks viimaseid pileteid samal päeval väljuvale bussile. Piletimüüja arvas, et buss väljub kell 17 ja kell 21 hakkaski buss liikuma. Tegemist oli suure veoautoga, mille furgooni olid paigaldatud istmed reisijatele ning katusel pakiraam pagasi jaoks. Istmed olid paigutatud nii, et kummalgi pool vahekäiku oli 3 kitsast istet kõrvuti ning vahe eesasuva istmega oli veel väiksem kui Eesti bussides. Kuna pagasiriiulid olid juba tihedalt suuri kohvreid täis ja istme all olid bussi tagavaraosad, pidin om reisikoti paigutama põrandale jalgade alla. Bussi vahekäik oli tihedalt täis igasuguseid kaste ja tünne. Tagumise ukse ees oli tünn mingisuguse kütusega (tõenäoliselt nafta, sest selle vedeliku sisse suitsukoni pistes kustus see susinal ära) ja esimese ukse ees oli veetünn. Istme seljatugi allapoole ei liikunud, kuid selleks polnud ka erilist vajadust, sest magada selles bussis niikuinii ei saa. Maakaarte uskudes võib arvata, et Wadi Halfa ja Hartumi vahel on mingisugune maantee, kuid tegelikult kihutab juht lihtsalt mööda lagedat kõrbe ja reisijad ei jõua veel oma istmele tagasigi maanduda kui järgmine kivi või auk nad uuesti õhku paiskab. Juhil aga pole valikut, sest kui ta juhtub kiirust vähendama, jääb buss jälle liiva sisse kinni. Selliste juhtumite jaoks istus bussi katusel pagasihunniku otsas kaks meest, kes siis kohe alla ronisid, kätega liiva rataste eest ära kaevasid ja spetsiaalsed kõrberauad ratta alla paigutasid. Pärast päikesetõusu läks sõit veidi huvitavamaks, sest oli võimalik läbi akna Nuubia kõrbe imetleda. Seda on kõige parem teha päikeseprille kasutades, sest siis tuiskab vähem liiva silma. Aknast tuli sisse nii palju tolmu, et hommikuks olid nii eurooplane kui ka neegrid näost ühtemoodi hallid. Akent sulgeda ka ei saa, sest kuigi sealt puhub sisse kuuma õhku on see siiski veidi jahedam bussis olevast õhust. Proovisin ühes peatuses välistemperatuuri mõõta, kuid see ei õnnestunud, sest minu termomeeter üle 50 kraadi ei näita. Lisaks liiva sisse kinnijäämistele oli bussisõidu jooksul ka üks öine ja üks hilisõhtune söögipeatus. Päeval söögipeatusi ei tehtud, sest islamiusulised ramadani ajal päevavalges ei söö ega joo. Õnneks läks korra ka kumm puruks ja reisijad said end veidi sirutada. Sõit Wadi Halfast Hartumi kestis kokku 30 tundi ja Hartumi jõudsime kell kolm öösel.

Enamus hotelle olid ramadani lõpu tõttu ilma ühegi vaba toata, kuid lõpuks õnnestus ühes hotellis siiski tuba leida. Otsimise käigus sain tutvuda paljude hotellidega ning selgus, et veidigi paremad hotellid küsivad toa eest kümme korda rohkem kui Egiptuse või Lähis-Ida sama taseme hotellid. Hotell, mida mina hindaksin kahe tärni vääriliseks, küsib ühese toa eest 60 USD ja kahese toa eest 100 USD. Õnnestus näha ka hotelle, kus ööbimine maksab 2 USD inimese kohta, kuid isegi pärast 3-ööpäevast pesemata ja magamata olekut ei olnud mul tahtmist sellises hotellis peatuda.

Hartum, kus arvatakse elavat 2,8 miljonit inimest torkas silma oma erakordse prügirohkuse poolest. Öösel oli tänavatel prügi põlvist saadik, kuid hommikul asuti seda koristama ja päeval see eriti üle kingaääre ei ulatunud. Prügi põletati linnaväljakutel ja seetõttu levis kogu linnas hingemattev hais. Mõned inimesed on Egiptust prügiseks nimetanud, kuid mulle tundus Kairo pärast Hartumi küll ülipuhta linnana. Hartum on asutatud alles aastal 1823 ning mingeid eriti olulisi vaatamisväärsusi seal praktiliselt pole ja seepärast asusin juba lõuna paiku teele Hartumi bussijaama poole. Bussijaam oli teravaks kontrastiks kogu ülejäänud linnale: kaasaegne, puhas ja konditsioneeriga. Tänu sellele, et bussijaama territooriumile sisenemiseks tuleb osta spetsiaalne pilet, polnud seal ka kerjuseid ega muid tüütavaid tüüpe. Kuigi alguses öeldi kassast, et Gedarefi linna sõitvale bussile lähemaks kaheks päevaks pileteid pole, õnnestus siiski pilet saada ja see buss väljus ainult üks tund sõiduplaanis märgitust hiljem. Ka buss ise oli luksuslik, mugavate istmete, video, konditsioneeri ja toonitud klaasidega. Isegi pagasit oli bussis nii vähe, et vahekäigus oli võimalik kastide ja tünnide peal jalutada. Linna piiril korjati kõik ühes suunas sõitvad liinibussid kokku ja edasi sõideti kolonnis relvastatud konvoi saatel. Kella kuue paiku kui hämaraks läheb, tohivad islamiusulised süüa ja juua ning siis jäetakse kõik bussid seisma. Kõigepealt palvetatakse, siis süüakse, juuakse teed ja suitsetatakse ning seejärel sõidab buss edasi. Hartumist Gedarefi linna on 415 kilomeetrit asfaltteed ning selle vahemaa läbis buss 8 tunniga. Tee äärde jäi Sudaani peamine põllumajanduspiirkond Sinise Niiluse orus.

Gedarefis on ainult kaks hotelli ja mul õnnestus 5 USD eest ühes neist saada parim tuba, mille uksele oli maalitud tähekombinatsioon VIP. Seetõttu oli toal ka oma sansõlm, mis koosnes ühest august põrandas ja ühest kraanist. Sudaanis pole vaja eraldi kraane sooja ja külma vee jaoks, sest torustikus olev vesi on kogu aeg 30-kraadine ja pole vahet kas ta tuleb sooja- või külmaveetorustikust. Toal oli ka rõdu, kust avanes vaade peatänavale. Õhtul linnas jalutades oli aga meeldivaks üllatuseks suhteliselt kiire ühendusega internetipunkt. Elu ühes maailma vaeseimatest riikidest on odav: suur praad tänavakohvikus maksis koos Fantaga 300 dinaari (15 EEK), pudel Coca-Colat (0,5 l) maksis poes 50 dinaari (2,5 EEK) jne.

Valuuta vahetamisest ei tulnud aga midagi välja, sest pank oli juba suletud ja kohalikud elanikud soovitasid hommikul tagasi tulla. Hommikul selgus aga tegmist on reedese päevaga, mis islamiusulistel on püha ja panka ei avatudki. Muidugi olid linnas olemas ka tänaval tegutsevad rahavahetajad aga nende jaoks oli 20-dollariline liiga suur raha ja sellist hulka dinaare neil lihtsalt ei olnud.

Istusin taksosse ja sõitsin bussijaama. Bussijaam oli üks prügine plats, paari putkaga ja seal seisid veoautod. Maksin juhile raha ja ronisin kasti. Kuna mingisuguseid istmeid ei olnud, siis taipasin, et tee on vilets. Ma eksisin, sest teed ei olnudki. Olid mingisugused roopad põlluservas ja jäljed läbi kuivade jõesängide. Vihmaperioodil tuleb seal nädalate kaupa tee kuivamist oodata. Veoauto kastis oli ülemise ääre külge üks toru keevitatud ja sellest sai sõidu ajal kinni hoida nagu trammis. Tee läks läbi mitme väikse küla, kus inimesed elavad rookatusega savionnides ja harivad ümberkaudseid põlde. Ühes külas õnnestus ka traktorit näha. Gedarefi linnast Etioopia piirini oli ainult 155 kilomeetrit ja auto jõudis juba nelja tunniga Gallabati piirikülasse. Siin selgus, et üle kolme päeva Sudaanis viibijad peavad end politseis registreerima ja tasuma ka registreerimistasu. Tasu suurus oli 20 USD, kuid maksta sai seda ainult Sudaani dinaarides. Ühtegi võimalust rahavahetuseks Gallabati külas aga ei olnud ja politseinik arvas, et peaksin Gedarefi tagasi sõitma ja seal raha vahetama. Ütlesin talle, et Gedarefi pank on reedel kinni ja seepeale soovitas ta mul Hartumi minna. Mina soovitasin tal ühte teise kohta minna ja lõpuks saime kaubale. Jalutasin mööda tolmust teerada üle väikese silla ja olingi Etioopias.

teelõik sõiduk km sõiduaeg (tundi) hind (EEK)
Kairo – Luksor rong 700 8 124
Luksor – Assuan rong 300 4 60
Assuan – Wadi Halfa laev 350 20 396
Wadi Halfa – Hartum „buss“ 925 30 390
Hartum – Gedaref buss 415 8 180
Gedaref – Gallabat veoauto 155 4 90
KOKKU 2845 74 1240

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga