Naudingute saar Santorini 2

Need valgete suhkrutükikeste moodi majakesed tumeda kalju serval rippumas, tuulikud ja loojuvast päikesest punakaks värvunud taevas – see on pilt, mille järgi toda pisikest Kreeka saart kõige paremini tuntakse. Imetlusväärne see vaade kahtlemata on, kuid tegu pole kaugeltki ainsa naudinguallikaga sel saarel.

Santorini sünnilugu on dramaatiline. Teise aastatuhande paiku enne meie aega oli praeguse poolkuukujulise saare asemel vulkaan, mis võimsa purske tagajärjel sisse varises ja jättis merre püsti vaid kaldeera servad, millest idapoolne ja suurim ongi täna tuntud Santorinina. Purse oli nii tugev, et sellest tekkinud tuhakord oli sadu meetreid sügav ning selle tekitatud hiidlaine andis alust legendile Atlantisest.

Intensiivsed maitsed ja lõputult söögikohti

Vulkaaniline päritolu on andnud Santorinile tema näo ja ka tema maitse. Kuna kogu saar on sisuliselt üks kaljune kõrb, kus viljakat pinda ja vett eriti ei leidu (joodavat vett saab kogu saare peale vaid ühest ainsast allikast), on kõik, mis seal kasvab, eriliselt intensiivse maitsega – alates kuulsatest kirsstomatitest kuni viinamarjadeni välja.

Santorini vein on seetõttu väga omapärane. Enim kiidetakse just valgeid ja dessertveine. Kuna saarel on alatasa tugev tuul ja vihma praktiliselt ei saja, kasvavad viinamarjad hästi maadligi ja ilma igasugu toestuseta, et õhukastest saadud niiskusest maksimumi võtta ja et tuul vääte ei murraks. Vähesest niiskusest ja laavakivipinnasest tuleneb ka veinide iseloomulik mekk.

Veinimaju, kus on olemas ka degustatsiooni võimalused, on palju. Üks suuremaid neist on hääldamatu nimega vendade Koutsoyannopouloste veinimaja-muuseum, mis asub poolel teel Eesti reisikorraldajate lemmik-kuurortist Kamarist pealinn Fira suunas. Selle teeb eriliseks 300 m pikkuses koobastikus asuv veinimuuseum, mis annab ülevaate veinivalmistamise ajaloost Santorinil.

Muuseumituur lõppeb degustatsiooniga, mille krooniks on looduslikud kangestamata dessertveinid. Need valmistatakse päikese kätte kuivama jäetud viinamarjadest – vesi marjades aurustub ja alles jääb looduslik suhkur, mis teeb veini magusaks, aga samas jääb see nauditavalt marjaseks. Soovitame proovida ka neil, kes muidu magusatesse veinidesse ei usu. Võite üllatuda!

Sööginaudingutest tuleb Santorinil peale tomatiroogade ja veini kindlasti proovida ka favat, mida valmistatakse kohalikest kikerhernestest, samuti valgeid baklažaane ja kitsejuustu. Saare maitsed seob mõnusaks tervikuks Santorini salat, mis peale tomatite, kurgi,  sibula, oliivide ja lamba- või kitsejuustu sisaldab ka anšoovist ja kapparilehti.

Justkui loodud romantikaks ja kahekesi olemiseks

Tänapäeval võib Santorini leida põhimõtteliselt igast romantikareiside edetabelist, mis maailmas koostatakse. Põhjust pole raske otsida, sest ükskõik, kus sa lähed – igal pool on miljonivaade, eriti vastu õhtut. Loendamatul hulgal leiab hotelle, mille akendest avaneb vaade otse päikeseloojangusse, heal juhul isegi otse voodist. Kui veel klaas jahedat veini ka kõrvale võtta, võib naudinguid korraga kogeda kõikide meeltega.

Romantikajanuste meka on muidugi Oia küla. Just seal on tehtud kõik need tuulikutega loojangupildid ja see muidugi tähendab, et seal on ka kõige kallimad hotellid, restoranid ja poekesed. Kui tahta kõike õigesti teha, peab päikeseloojangut vaatama Oia vana kindluse juurest. Küsi ja sind juhatatakse õiges suunas. Eksida on ka õigupoolest raske, sest terve Oia pealt valgub igal õhtul rahvamass järjekindlalt kindluse poole – võta lihtsalt sappa.

Veidi vähem küünarnukitunnet, aga samas suurema loojanguelamuse saab Oia all asuvatest Ammoudi sadamarestodest, kus pakutakse maitsvat kala ja muid kohalikke roogasid. Seal veepiiril istudes saab peale looduse vaatemängu nautida ka etendust, mille annavad purjejahid ja kaatrid, mis vastu loojangut mustade siluettidena lavale ilmuvad ja päikese kadudes turistid jälle maale tagasi viivad.

Aga vähemalt sama ilus on päikeseloojang ka pealinnas Firas ja nende kahe linnakese vahele jäävas Imeroviglis. Viimane on meie arvates ka parim võimalik peatuspaik saarel, sest miljonivaatega hotellitoa saab seal oluliselt soodsamalt kui suuremates-kuulsamates naabrites. Pealegi on sealt mugavam avastusretkedele startida, sest erinevalt saare põhjatippu eraldatud Oiast asub Imerovigli üsna pealinna külje all.

Isemoodi mustad rannad

Must, punane ja valge – Santorinil on tegelikult esindatud kolme värvi liivaga rannad. Valge ja punane on aga praktiliselt ligipääsmatud, sest kohale saab ainult paadiga. Punasele rannale viib küll tegelikult rada ka, aga kuna seal on sageli kivivaringuid, on see enamasti suletud ja ohtlik. Seega jäävad üle mustad rannad ja neid on Santorinil palju. Nende kohta peab teadma, et päike kütab musta liiva tulikuumaks, mistõttu rannaplätud on kohustuslikud!

Ühed tsiviliseeritumad ja suuremad rannad on Kamari ja Perissa. Tegelikult on need pigem üks ja sama rand, mida eraldab hiiglaslik kaljurahn Mesa Vouno. Ümber selle sõidab ühest rannast teise taksopaat. Kalju otsas, muide, asuvad iidse Thira linna varemed, mida tasub samuti külastada. Kõige mugavamalt pääseb sinna mööda siksakitavat teed otse Kamarist.

Mõlemad rannad on ääristatud rannabaaride ja restoranidega – rõhuga sõnal „baarid” Perissa puhul ja restoranidel Kamaris. Lamamistoolid ja päikesevarjud on kõikjal tasulised, nii et nutikas on end parkida mõnda sellisesse paika, kus serveeritakse ka jooke ja snäkke. Vähemalt möödunud suvel Perissas oli piirarveks 20 eurot – kui selle summa eest tellid, ei pea toolide-varjude eest lisa maksma. Aga ega sellest rahast ülearu kahju polnud ka. Nauding kuumast päikesest ja valge särgiga kena kelneri serveeritud jääkülmast arbuusimahlast (ja siis jäätisekokteilist ja siis jälle arbuusimahlast) on seda väärt.

Mitte ainult roosamanna

Kogu selle romantilise laisklemise juures võib Santorinile tegelikult mehe ka kaasa võtta, sest kui tal süda liigsest magusast läikima hakkab, saab talle kerge vaevaga veidi adrenaliinirohkemat erutust pakkuda. Näiteks rollerisõit – neid, kes autot või muud neljarattalist eelistavad, vaadatakse isegi veidi kummaliselt. Vahemaad on väikesed ja parkida pole tõesti MITTE KUSKIL!

Veel võiks meestele meeldida kõrguste vallutamine. Meetrites mõõtes pole Santorinil eriti millegagi kelkida – kõrgeim tipp Profitis Ilias on vaid 565 m –, kuid sealt lähevad päris põnevad matkarajad alla Kamarisse ja Perissasse. Prooviks võib sõita rolleriga üles mäetippu (seal on ka kena klooster, kuhu saab sisse piiluda) ja sealt parklast algaval rajal mööda järsku mäekülge Kamari poole liikuma hakata. Mõnesaja meetriga on selge, kas teekond sobib.

Kui nii kaugele kõnnite, et ümber mäekülje keerate, leiate eest laheda vaate lennuväljalt maanduvatele-tõusvatele lennukitele ühel pool ja iidse Thira varemetele teisel pool. Aga arvestama peab, et tegu on päriselt ka ohtliku ettevõtmisega, sest lagedatel mäenõlvadel keerutab kõva tuul, kivid võivad jala all veerema hakata ja mingeid piirdeid järskudel kaljunukkidel ei ole!

Kui pärast Profitis Iliast veel sportlikku indu üle jääb, võib suuna võtta Imeroviglisse. Kui seal läbi linna päris kaldeera servani minna, näete üht kummalise kujuga kaljut nimega Skaros. Jalutuskäik mööda treppe ja kiviklibust rada kalju juurde võib kuuma päikese käes olla kurnav, nii et varuge jooki. Aga see on seda igal juhul väärt, sest laseb linnakest ja saart hoopis uue nurga alt vaadata.

Kui kõndida mööda rada kalju taha, leiate sealt trepid, mis viivad alla pisikese kirikuni. Kõige julgemad aga saavad ronida päris kalju „pealaele” välja. Need, kes käisid, ütlesid, et see oli lihtsam, kui vaatamise järgi tundus – aga soovitada me seda siiski ei julge.

Reisiinfo

Kõige mugavam on Santorinile minna muidugi otsereisiga. Sel aastal toimuvad Aurinko otsereisid 18. ja 25. septembril, reisipaketi hind algab 429 eurost. Omal käel on kõige mugavam Santorinile lennata Ateena kaudu, kus tasuks siis ka paar päeva veeta. Oma soovide järgi reisipakkumist küsi meie reisikonsultandilt.