Naistepäev. Königsberg 1945

Mõni teema ei lase sind lahti. Isegi kui seda väga tahad. Olen Teise maailmasõja lõpus Ida-Preisimaal toimunust kirjutanud aastate eest siinsamas Postimehes, olen koostanud raamatu selle piirkonna kohta, olen tutvustanud Eesti ainukese idapreislanna Anne Rekkaro dramaatilist saatust. Olen olnud mitmel korral kindel, et see teema on minu jaoks ammendunud, olen teadnud, et ma ei taha sellega rohkem tegeleda. See on nagu mingi enesekaitse, aitab nondest mõrvadest ja vägistamistest. Ma tean, et maailmas on tapetud palju inimesi, loomulikult olen kaasa tundnud Kambodža, Srebrenica, Rwanda, Darfuri ja mitmete teiste massitapmiste ja etnilise puhastuse ohvritele, kes on hukatud mu teadliku elu ajal. Aga need asjad on kõik toimunud kusagil „seal“, väljaspool mu selget tajupiiri. Ma olen vaadanud neid haudu ja kohtuprotsesse televiisorist, aga ma ei ole nutnud.

Aga mis seob mind nonde aegade taguste sakstega seal Leedu ja Poola vahel? Nonde umbes 150 000 rauga, naise ja lapsega, kes jäid aprillis 1945 punaarmee poolt vallutatud Ida-Preisimaale. Olen korduvalt sellele mõelnud, et kuidas saab ühe võõra enklaavi saatus mulle nii korda minna.

Hiljuti eesti keeles ilmunud kolme naisautori raamatut „Königsbergi naised 1945-1948“ hoidsin korduvalt vaheldumisi käes, lauaserval ja riiulis. Ma ju umbes teadsin, mis mind lugedes ees ootaks. Teadsin neid õudusi ja viimase piirini alandatud inimväärikust. Ma ei tahtnud seda raamatut lugeda.

Keegi kolleeg tuletas selle nädala algul meelde, et naistepäev on tulekul. Siis läksin õhtul raamaturiiuli juurde ja lugesin Königsbergi naiste lood lõpuni. Lood sellest, kui inimesed olid viidud piirile, kus kõik oli juba ükskõik.

Erna Ewert kirjutab päevikus enda vägistamisest nõukogude sõdurite poolt 1945. aastal ja lapsest, kes seejärel sündis: „Väikseke on nii nälginud. Küllap ta sureb mõne päeva jooksul. Mul ei ole selle lapse vastu mingit armastust, isegi mitte kaastunnet“. Kahe aasta pärast matab ta oma viie aastase poja: „Nüüd on mu poiss auku aetud. Ma ei saa öelda, maetud, sest ükski sakslane ei andnud mulle labidat, millega oleksin saanud Peterile haua kaevata. Mida suurem on häda ja viletsus, seda suurem on vihkamine sakslaste endi hulgas. Kraapisin paljaste kätega Peterile augu. Homme, kui mul jälle jaksu on, katan haua kividega.“

Emal oli jäänud veel tütar, kelle pärast ta võitles. Veidi edasi: „Kui üks õige ema, kes oma last armastab, nagu ainult oma last armastada saab, kui ta kunagi neid ridu loeb, kas ta usub, et see kõik on tõsi, minu enda poolt läbi elatud, et see ei ole mingi haige aju fantaasia? Näljast hullunud inimese košmaarne sonimine?“

See, mis toimus Königsbergis suure sõja lõpus ja järel on nagu holokaust või küüditamine – seda ei tohi unustada.  Tuleviku tüdrukute ja naiste pärast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga