Mongoolia. Šamaan

Kui panna internetti sisse otsisõna shamanism, siis hüppab kõikvõimsast maailmavõrgust hetkega välja pool miljonit teemalehekülge. Aga need ei ole mitte etnograafilised ülevaated, vaid enamasti ikka müügikuulutused, kus rohkem või vähem isehakanud šamaanitsejad püüavad meelitada teid meelerännakutele, leidma iseendaga kasakaalu, ostma kirgastavat lavendliõli või muule taolisele kaasaegsele šarlataanlusele.Üks mu šamaanikogemus pärineb Mongooliast. Aga šamaanideks polnud mitte halka-mongolid, vaid dukhad – pisike rahvusrühm, keda on Lõuna-Sajaanide nõlvadel alles vaid mõnisada inimest. Me jõudsime üle mägede ja läbi soode ratsutades dukhade juurde täpselt sel ajal, kui taevamärgid lubasid ametisse panna uue nõia. Selleks oli Ulaanbaatarist kohale saabunud sama hõimu liige, pealinnas šamaanina leiba teeniv Tumuguu, põlisest šamaaniperest pärit naine, kelle ülesandeks oli noorem ametiõde vaimude maailma sisse viia. See oli kolm päeva vältav tseremoonia. See oli tseremoonia omadele, mitte võõrastele näitamiseks mõeldud. Esimese päeva magasime me sõna otseses mõttes maha, et teadnudki, mis kõrval olevas püstkojas teoksil. Alles öösel kuulsime trummi, joigu ja saime aru, et miskit salapärast teoksil. Teisel ööl lubati meil vaikselt tipi seina ääres istuda ja pealt vaadata, aga muidugi ei mingeid fotoaparaate ega videokaameraid. Eks tänases Mongoolias ole muidugi kõikvõimalikke šamaane, tõsisemaid ja ärilisemaid, aga kindel on see, et Mongoolia (koos oma sugulastega Burjaatias) on praegu üks šamanistlikemaid paiku maailmas. Tervendamine šamaaniriituse abil on seal igapäevane tegevus. Nii nagu ka eksamiteks parema hinde küsimine, tuleviku teada saamine ja kõik muu seesugune. Peruust pärit antropoloogiahuviline kirjanik Carlos Castaneda oli see mees, kes pani tõsise aluse moodsale šamanismiärile. Tema teoste peategelane on Yaqui indiaanlaste šamaan don Juan, kes viib inimesi eksistentsiaalsetele rännakutele. Kohe, kui don Juan 1968. aastal lugejate ette ilmus, saatis teda meeletu edu, raamatuid tema esoteeriliste õpetustega on müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Tänapäeval on 99% uurijaid kindlad, et tegu on väljamõeldud kangelasega. Castaneda ise pages avalikkuse eest, lõi oma järgijate siseringi ja püüdis kõiksuse olemust tabada šamanismi ja seksuaalsust kombineerides. Aga hallutsinatsioone tekitavad ayahuasca-tseremooniad, mida Castaneda propageeris, on Lõuna-Ameerika turistide hulgas siiani populaarsed, ei ole ma isegi sellest patust puhas. Šamanismi taassündi oleme XX sajandi lõpust alates näinud mitmete Siberi rahvaste juures (burjaadid, sahhad, handid ja mansid, tõvad jt), Hiinas mandžude ja uiguuride juures, Koreas, Jaapanis. Neid šamanismilaineid on püütud seletada mitmeti – vabanemine totalitarismist, pettumine kaasaegses materialistlikus maailmas, juurte ja loodusläheduse otsimine. Mis on õige, ei oska mina öelda, ma pole šamaan. Tol noorukesel naisšamaanil, kelle ametisse pühitsemist ma aastate eest Mongoolias nägin, läheb ilmselt kenasti. Mõne kuu eest kohtasin teda uuesti – suurel värvilisel fotol ajakirjas National Geographic.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga