Mongoolia ratsamatka päevik 3

Kl 17.15 alustame Tallinn-Moskva rongiga ekspeditsiooni Tuvasse ja Mongooliasse. Läheme esialgu teele neljakesi: mina koos türte Helenaga, Jaanus Mikk ja Tõnu Valdur. Esmalt suundumegi üle Venemaa Tõvasse ehk Tuva Vabariiki, mis asub Lõuna-Siberis vastu Mongoolia piiri. Kunagi, kui seal valitsesid esmalt mongolid ja siis mandžud, kutsuti seda kanti nimega Urjanhai. Kui mandžu dünastia XX sajandi teise kümnendi algul ajalooareenilt kadus, kuulutas Tuva end Mongoolia eeskujul iseseisvaks. Stalin lasi Tannu-Tuval „iseseisvat“ riiki mängida koguni kuni 1944. aastani. Tegelikult juhiti kogu väikest „rahvavabariiki“ juba ammu Kõzõli N Liidu saatkonnast. Tuva kohta on meie ajakirjanduses viimastel aastatel suhteliselt palju ja hästi kirjutatud. Kirjutajaks enamasti poliitkommentaator Toomas Alatalu, kelle abikaasa seal pärit.

02.07.2006

Dukha pealik Gombo juttu üles kirjutamas

Tuvast edasi liigume läbi Burjaatia Mongooliasse, kus meiega liituvad Kaido Kama ja Aleksei Lotman. Kogu reisi lõpp- ja põhieesmärgiks on külastada Põhja-Mongoolias, vastu Tuva piiri Sajaanide lõunanõlvadel elutsevaid dukhasid ehk mongoolia päraselt tsaataneid, kes on maailma lõunapoolseimad põhjapõdrakasvatajad. No ja väikese kunstilise liialdusena võib koguni öelda, et meie kauged sugulased. Enne reisi olime dukhade kohta leidnud imevähe kirjandust internetist, ühe „National Geographicu“ artikli ja saanud veidi infot ja külastamisloa aadressidelt www.hovsgol.org ja reindeer@hovsgol.org.

Lisaboonuseks sel reisil on see, et tänavused naadamipidustused Ulaanbaataris (ehk UB-s nagu Mongoolia pealinna tavaliselt lühendatakse) on pühendatud Mongoolia riigi 800 aastapäevale. 800 aastat tagasi ühendas Tšingis-khaan mongoolia hõimud ja pani aluse maailma suurimale impeeriumile.

Oleme külakostiks kaasa võtnud mõned „Vana Tallinna“ pudelid, mis püüame vene tolliametnike eest varju panna. Tapa-Jõhvi vahel saavad Helena ja Jaanus sõita rongi veduris. Jaanus filmib reisi huvitavamaid hetki, äkki õnnestub  sellest mingi teistelegi vaadatav asi kokku panna.

04.07

Kella 9 paiku jõudis lennuk Hakassia Vabariigi pealinna Abakani (u 150 000 inimest). Siinkandis, Krasnojarski krais, Sajaanide eelmäestikus asub ka Ülem-Suetuki küla, kus elab veel u 130 eestlast. Kui see regioon 18. sajandi alguses Venemaa kätte langes, asuti piirkonda kristlastega asustama. Selle protsessi tulemiks olid ka 19. sajandil rajatud eesti ja soome külad.

Saime lennujaama ees kohe kokkuleppele ühe vanamehest autoomanikuga, Sergei Pavlovitšiga, kes viis meid 430 km kaugusele Kõzõli. Küsis algul otsa eest 5000 rubla, aga kauplesime sõidu alla 4000 peale. Enne sõitmahakkamist käisime läbi vorstivabrikust ja leivapoest. Teel selgus, et Sergei on 76 aastat vana, aga kihutas oma Jaapanist ostetud vasakpoolse rooliga Nissaniga kuni 140 km/tunnis. Muidu muhe ja jutukas taat, kes pole loomulikult rahul Vene riigiduuma liikmete pensioni ega N Liidu lagunemisega. Natuke olevat praeguses jamas süüdi Gorbatšov, aga eriti Boris Jeltsin. Tõva Vabariik ei tulevat Sergei sõnul oma eluga kuidagi ise toime ja Venemaa peab neid toitma. Üsna sama halvustav suhtumine oli Pavlovitšil ka hakassidesse, keda olevat vabariigi elanikest u 10% (kokku elanikke veidi üle poole miljoni) ja kes on kirgiisi rahvas, kes kunagi, kui enamus kirgiisidest Kesk-Aasiasse rändas, siia Siberisse maha jäi.

Abakan-Kõzõli tee on kaetud üllatavalt hea asfaldiga. „See ongi parim tee, mis Tuvasse üldse viib,“ räägib me autojuht. Kõrgeimal kurul, mis 2000 m peal, on veel laiguti lund. Eileõhtused õlled ja pikk lennusõit ajavad janutama. Helenal lennusõidust ka jalad natuke paistes.

Andrei ja Tiit

Kõzõlis läheme Eestiski tuntud kõrilauliku Andrei juurde.  Teda on meile soovitanud vennad Johansonid.  Andrei elab perega kaks kuud tagasi valminud 5-kordses elamus, mis näeb välja nagu oleks ta ehitatud enne II maailmasõda. Andrei ise on oma uue korteri üle hirmus uhke. Aga eriti uhke on ta oma muusika üle. Seda viimast kindlasti põhjusega. Tuva kõrilaul ongi vist kuulsaim asi, mille järgi seda rahvast maailmas tuntakse. Traditsiooniliselt on see meeskarjuste tegevus. Aga asi pole mingi lihtne „kari koju ae-ae“, vaid paljude erinevate stiilide ja efektidega, tehniliselt väga keerukas kunst. Kolm põhistiili kannavad nimesid hoomei, sõgõt jakargõraa. Esimene olevat kõige levinum. Viimane neist on suhteliselt lähedane mõnedele Tiibeti budistlikele mantratele. Andrei näitab raamatuid, plaate ja pilte oma kontsertreisidest. Laulma ei hakka, lubab seda teha homme looduses, sest tema laulud olevat kõik loodusest pärit.

05.07. – Kõzõl-Tšadan-Sug Aksõ

Tõvad

Andrei hakkab meile oma autoga teejuhiks. Enne kui sõitma hakkame, põletab ta autos mingit sammalt, et oleks hea ja kindel sõit.

Tuvade iidne matmiskomme oli sama, mis oli kunagi valdav Mongoolias ja mida siiani kasutatakse palju Tiibetis – taevamatus. Surnukehad jäetakse lindude nokkida. Andrei sõnul oli nii, et kui linnud liha luude ümbert kiiresti ära sõid, oli tegu hea inimesega. „Praegu matame omi surnuid nagu venelased,“ ütles Andrei nördinult. Siiski olevat uuem komme see, et hauamatuse juurde kutsub mõni ka šamaani ja mõni laama. Kui matusepäeval juhtub vihma sadama, oli tegu hea inimesega, kui on tuuline ilm, oli kadunuke halb inimene. Halb märk on ka see, kui surnu peaks end sulle unes ilmutama.

Kohtusime Taani tüdrukutega, kes teevad dokfilmi dukhadest. Benedikte Møller Kristensen oli abielus tuvalasega ja tal on tütar Jasmine, kes sai just kolme aastaseks ja keda ootab ees esimenejuukselõikamise tseremoonia. Benedikte on elanud aasta ida-dukhade juures Mongoolias. Oli ühe vanema paari juures justkui kasutütreks. Kurtis, et kõige raskem oli üle elada talvekülma.

06.07

Puskariaparaat

Kell 8 hommikul äratas mind Andrei õemees. „Kas pea valutab,“ küsis ta sosinal kähisedes. Mul ei valutanud. Siiski andis ta head nõu, et peaks õlled ära tooma enne kui naine ärkab. Aga selleks operatsiooniks oleks raha vaja. Andsin poisile 100 rubla ja püüdsin edasi magada. Uni oli paraku selle salaoperatsiooni tagajärjel läinud mis läinud. Läksin kööki, mis oli täis head söögilõhna, ploff haudus pliidi peal potis. Andrei õemees jõudis peagi suure pooleteistliitrise kange õlle ja kahe sõbraga tagasi. Mõned õlled olid nad ilmselt juba poe juures ära lahendanud. Mehed kükitasid õues plangu ääres ja luristasid õlut, kuni naine ärkas ja kamba laiali peksis.

Sõime hommikusöögi ja läksime siis Helenaga külavahele jalutama. Mõlemal pool külateed kükitasid plangu või põõsa vilus mehed ja imesid hommikust õlut. Ajame mõnega juttu.  Kindlat tööd kellelgi pole, kõik, kogu maa olevat vaene mis vaene. Ühe hobusega suutvat pere talve jooksul ära toita, hobune maksvat 10 000 rubla (5000 krooni, 350 USD). Sigu peeti maasse kaevatud augus, kuhu oli hea mugav kallata kõik toidujäätmed.

Kui ära hakkasime sõitma, Andreigi veidi õllene, selgus, et autol üks kumm tühi. Mingeid tööriistu kaasas ega külas saadaval ei olnud. Tõstsime siis palkidest tehtud kangiga auto üles ja panime alla kipaka tagavararatta. Kolistasime sellga Tšadani (25 km). Ilus ilm, päike paistab, kõigil hea tuju. Andrei räägib meile, et Tšingis-Khaani lähim väepealik olevat olnud tuvalane Subutai (Sübetai). Tuvad tundvat selle üle suurt uhkust.

Mongoolias elavat tuvasid Tsengelis, aimaagi keskuses Ölgiys ja Hovdis. Sõitsime nii palju läände, kui tee veel vähegi kannatas.

07.07

Kodune meierei

Ärkasime 7:30, jõime teed ja sõitsime mõne km eemale jõe äärde, kus karjuste jurtad ja karjaaiad. Karjusepered koos lastega jooksid meile vastu ja järele, ei tahtnud eksootilisi külalisi kuidagi niisama ära lasta. Meile demonstreeriti umbes sadat sorti piimatooteid. Piimasaadused ongi üks selle rahva põhilisi toiduaineid ja eluallikaid (jah, muidugi suures pildis on kaevandused – koobalt, kivisüsi, kuld jms – tänapäeval märksa olulisemad). Peremees õpetas kohalikke kombeid – enne kui hakkad viina jooma, tuleb viina sõrmede peale lasta ja siis seda igasse ilmakaarde laiali pritsida. Kui külalised ära lähevad, tuleb neile sama moodi piima järele pritsida. Piim on siin seega ikkagi elu allikas, mitte niisama toiduaine.

Õhtul jalutasime Kõzõlis ringi. Vaatasime monumenti, mis peaks tähistama Aasia keskpunkti. Teades, kui paljud paigad nimetavad end Euroopa keskpunktiks,  et võta ma ka seda monumenti eriti tõsiselt. Esimest korda mu Venemaa-rännakutel satun olukorda, kus pribaldiks olemise pärast võiks kakluseks minna. Õnnestus siiski purjus venelane (Endine dessantnik) maha rahustada. „Oleks te lätlased, siis tapaksin teid kindlasti ära,“ teatas ta leebudes, kuid oma purjus ja rasedale naisele äsas ikka ühe tou ära. Ja meiegi kohtumine lõppes siiski lubadusega „Ükskord me lömastame Pribaltika oma saapakontsa all!“ Õhtul külastasime rahvusvahelist folkloorifestivali. Pidulikuks lahkumissöögiks planeeris Andrei oma paneelelamu kolmanda korruse köögis lamba veristada, õnneks tuli elektrikatkestus ja see plaan langes ära.

08.07 Kõzõl-Krasnojarsk

Äratus kl 4:15. Andrei viis meid lennujaama. Tegutsev lennujaamahoone on üsna pisike putka, aga selle kõrval on uus ja uhkem hoone juba peaaegu valmis.  Jak-40 viis meid tunni ja 40 minutiga Krasnojarskisse. Lendurid võtsid igavuse peletamiseks ühe mehe veel piloodikabiini juttu ajama. Kui maandusime, oli see mees vahepeal kindlasti kärakat võtnud, loodetavasti mitte kaks pilooti. Kuna Krasnojarskis ilm halb (vihm, +14 C), lasime taksojuhil endile 1000 rubla eest linnaekskursiooni teha. Käisime mäe otsas kabeli juures, Afganistani sõja mälestussamba juures, kus imetlesime sinna pildistama tulevaid noorpaare, vana raudteesilla jäänuseid vaatamas. Öömaja võtsime raudteejaama hotellis (600 rbl/in). Jaamahoone on 2004 renoveeritud ja näeb tõesti väga noobel välja.

09.07 Krasnojarskist rongiga edasi

Kell 6:30 kobisime jaama neljandalt korruselt alla (lift ei tööta ööseti, kuna liftinaist pole!), et Ulanbaatari rongi peale minna. Perroonil selgub, et oleme teinud olulise valearvestuse. Kõik rongi ajad on ju tabloodel antud Moskva aja, mitte kohaliku aja järgi. Seega on meie rongini veel 4 tundi aega. Teised läksid magama, mina kasutasin jaamas olevat internetivõimalust. Nelja tunni pärast kohtusime taas ja läks lahti ligi kahe ööpäevane rongisõit.

Helena loeb Sass Henno raamatut „Elu algab täna“ ja muretseb maailma lõpu pärast, et äkki tuleb tuumasõda, meteoriit vms. Püüan last rahustada ja meenutasin oma noorusaegseid hirme – meil oli ikka päris paanika sõja pärast.

09.07

Hommikul sõidame rongiga mööda Baikali serva. Ostame jälle samast jaamast, kust eelmisel aastal – Sljudjanka 1 –  omulit. Kuna Helena kala ei söö, siis otsustame, et kalarestoran avatakse Jaanuse-Tõnu kupees. See lõhnabki pärast terve päeva kuivatatud kala ja õlle järele. Supp restoranvagunis maksab tervelt 200 rubla, õlu õnneks ainult 50. Nauški piirijaamas on pikem peatus, läheme välja ja mängime kohalike poiste-tüdrukutega võrkpalli. Neil on nii hea meel välismaalastega mängida. Ja eriti hea meel on neil välismaalasi võita.

Päike on välja tulnud, soe ilm kütab vagunid hirmus palavaks, aga kui algab piiri- ja tollikontroll, tuleb neli tundi rongis istuda Vene poole peal ja siis veel kaks tundi Mongoolia poolel.

Vagunisaatja Juri on Moskva-UB otsa sõitnud 22 aastat. Silmaalused joomisest kottis, räägib ta, et „nüüd on mongolid ka enam-vähem tsiviliseeritud rahvas, vanasti haisesid jubedalt“. Aga muidu olevat nad reisijatena mõnusamad kui venelased, ei kipu kaklema ega ülbitsema.

11.07

Naadami vibulaskmine

7:45 jõuame UB-sse. Mõnikümmend kilomeetrit enne linna nägime rongiaknast naadami ratsavõistlusteks valmistujate suuri laagreid. Linna jõudes panime endid kiiresti hotellis paika ja kiirustasime siis staadionile, kus kl 11 algas naadami pidulik avamine. Kohtume oma giidi Ankhaaga, kelle meie vastuvõtja oli muretsenud. Kohal palju diplomaate ja muid välismaalasi. Rahvapilliorkestris mängis 800 muusikut, kohal tohutult rahvast. Naadami traditsioonilised spordialad on vibulaskmine, maadlemine ja ratsutamine, tihti ka nipsumäng alag melkhii (alag=muster melkhii =kilpkonn).

Maadlejaid alustas esimeses ringis 1024, kellest pooled pääsesid siis edasi teise ringi. Matši võitja tantsib kotkatantsu.

Ratsadistants sõltub hobuse vanusest. Kahe aastased hobused jooksevad 12 km, kolme aastased 18 km, nelja aastased 22 km, viie aastased 25 km, kuue aastased 30 km. Jooksevad ainult täkud. Ratsanikud on enamasti 6-8 aasta vanused, harva 9-aastased. Naadamil tiirles ka palju vargaid. Jaanuselt püüti ära virutada rahakotti, Tõnult kotti, mille sisuks filmikaamera ja fotoaparaat. Õnneks reageerisid mõlemad kiiresti.

Noor maadleja

Õhtuks on selge, et Ankhaast meile giidi ei saa – ta inglise keel on tõlkimiseks liiga nõrk. Läheme meie eelmise aasta reisibüroosse Tseren Tours, mida juhib hollandlasest mees Rik koos oma mongolist naise Tsereniga. Pelgasime neid natuke kalliks, aga nüüd olemegi lõhkise küna ees ja palume neilt taas abi. Selgub, et kõik head giidid on naadami ajaks juba tööl. Rik lubab kedagi ikkagi leida. Rik on asjalik mees, ehkki ka tema kontorit iseloomustab natuke Süda-Aasia rahulik tegutsemisstiil. See on selline budistlik nirvaana-eelne seisund, et ega midagi ei juhtu, kui asi aetud ei saa, küll homme kõik laabub.  Püüan alati enne mingi asja ajamist endale sisendada, et olen hästi rahulik ja kül kõik laabub, aga mul on nirvaanani vist veel pikk tee minna. Ikka ägestun või muutun vähemalt ärevaks.

12.07 UB

Käin raamatupoes ja leian mitmeid uusi inglise keelseid raamatuid Mongoolia kohta. Teiste hulgas on esmakordselt Mongoolias välja antud ka Ferdinand Ossendowski „Beasts, Men and Gods“. Loen „Mongol Messengeri“ vanast numbrist (28.12.2005), et Mongoolias oli 2005.a. 2 miljonit hobust, 12,7 miljonit lammast, 1,9 miljonit veist, 13,1 miljonit kitse. Inimesi on 3 miljoni tuuri.

Tšingis-khaani kuju on UB peaväljakule püstitatud. Tšingis on noorte ebajumal. Tšingis on jumal. Tšingis on viin (rääkimata muudest temanimelistest toodetest)

13.07 UB-Khongo Khan Uul

Engonžamts ja Batsolbo

Start on planeeritud varaseks hommikuks, aga hommikul pole kohal ei bussi ega giidi. Algul arvame, et tegu on normaalse mongolite hilinemisega, aga siis selgub, et see autojuht, kes oli vastuvõtja poolt tellitud, ei taha ikkagi sõita. Ja giid, kes oli Riki poolt tellitud, on lihtsalt kadunud. Pooleteise tunni pärast leitakse siiski uus auto (sees üsna morn, mustades nahkkinnastes ja mustade prillidega autojuht) ja veel paari tunni pärast ilmub kohale ka pisike poiss Demda. Ta on töötanud Londoni tsirkuses õhuakrobaadina, aga sai vigastada ja tuli kodumaale tagasi. Praegu töötab UB tsirkuses. Tänane päev on lihtsalt üsna pikk (310 km) ja suhteliselt kiire sõit. Õhtuks jõuame meie vana tuttava naisterahva Altai maja juurde. Siin on käinud ja filmi teinud ka Mark Soosaar ja Siiri Sisask.

Altaid ennast kahjuks kohal ei ole, on läinud naadami ajaks linna. Küll aga on siin suveks kaks väikest noviitsi, Altai vennapojad Engonžamts (11) ja Batsolbo (10).

14.07 Khongo Khan Uul-Öldziyt

Erdene Zuu tiibeti tempel

Tegime Helenaga varahommikul matka kloostrivaremete juurde.

Pärastlõunal jõudsime Erdene Zuu (Erdeni Dzu) kloostrisse, kus meil oli sama giid, kes eelmisel aastal. Aga turiste on palju rohkem kui läinud sügisel. Aga ega need – ikkagi vähesed – turistid nüüd sellele 16. sajandist pärit kloostrile liiga ka tee.

Sõime Harhorini sööklas, kui meie juurde kargas rõõmsalt hõisates üks mongol. Muidugi tundsin ta kohe ära – meie eelmise aasta autojuht Tšuka, suurepärane mees, kes kahjuks ei räägi endiselt ühtegi võõrkeelt, aga temaga saab kehakeeles kõik asjad ära aetud.

Teekonna pikkus 229 km.

15.07. Öldziyt-Mörön

Tempel Möröni kloostris

Hommikul karastav suplus jões.

Mörön tähendab „jõgi“ ja ta asubki suurepärase kalajõe Delgermöröni kõrval. Siit jääb Hövsgöli järve äärde veel sadakond kilomeetrit. Ja Hövsgöli teises otsas on juba Venemaa. Kunagi läks üle Hövsgöli talitee Venemaale, selle sügava järve põhja on vajunud palju kaupa ja masinaid. Sealne asula Hatgal oli juba tsaari ajal venelaste kaubanduspost, kus elas sadakond venelast. Mörön on juba päris linna moodi linn, siin saab isegi internetti kasutada. Mweie autojuht hakkas siin aga streikima ja lisaraha nõudma. Võtsime uue masina.

16.07 Mörön-Hatgal

Mehed ja hirvekivi

Hommikul sõidame linnast 15 km välja Hyadagun eh’i hirvekivisid vaatama. Targad raamatud ütlevad, et selles piirkonnas on inimesed elanud juba 7000 aastat või enamgi, nii olevat tõestanud Hatgalist lõunas paiknevad kiviaegsed leiukohad. Siit on läbi tuisanud sküüdid, hunnid, uiguurid, turgid, mongolid, samojeedid, dukhad, darhaadid ja paljud teised. Sarnaseid kive leiab tohutul maa-alal Siberis ja Kesk-Aasias. Enamasti väidetakse, et kuigi nende läheduses on haudu, pole nad hauamonumendid, vaid pigem rituaalsed kompleksid. Kivid seisavad ruudu või ringi kujuliselt nagu mandalad.

Tagasi tulles külastame ka Danzandarjaa kloostrit, mis asub lennujaama tee ääres. Kunagi, kui see kandis veel Möröngiin Khüree nime, elas siin kuni 2000 munka. Praegu on neid 50-60. Jõuame kohale just teenistuse ajaks.

Kaido ja Alex

Sadakond kilomeetrit Hatgalisse lähevad kehval ja porisel teel üsna vaevaliselt. Jõuame lennujaama juurde just hetkel, mil Kaido ja Alex lennukiga UB-st kohale jõuavad. Lennujaamas on meil vastas ka Hatgal Eco Toursi mees, kes viib meid oma laagrisse, mis asub umbes 7 km linnast eemal, Hövsgöli järve ääres. Järv asub merepinnast 1645 m kõrgusel. Järve laius on kuni 36,5 km, pikkus 136 km, pindala 2760 km², sügavus kuni 262 m. Järve kutsutakse ka Baikali väikevennaks. Olgu võrdluseks öeldud mõned Baikali andmed, mis suure osa oma veest just Hövsgölist saab: laius 81 km, pikkus 636 km, pindala 31 722 km², sügavus 1642 m. Baikal arvatakse olevat ka ca 20 miljonit aastat vanem kui Hövsgöl, samuti on tas palju enam kalaliike.

Paneme koos hobuste omanikuga paika reisikava. Kuna esimene tõus, kui minna kohe sisemaa poole, oleks hirmus ränk, siis liigume esmalt mööda järve äärt, et hobustega rahulikumal maastikul harjuksime. Juglegini juurest pöörame Renchinlhümbe peale, sealt Tsagannuuri ja sealt Ida-taigasse. Tagasi tuleme siis kümne päeva pärast sisemaa kaudu.

Meid saadavad lisaks tõlk Demdale kolm kohalikku meest: Bujaa, Engee ja Davaa nagu nad oma nimed ise kirillitsas kirja panid.

17.07.

Öösel kõva vihm. Kl 9 sööme hommikusööki (4 USD/in) ning seejärel hakkame hobuseid sättima. Kolm koormahobust said üsna ülekoormatud.

Keskpäeval hakkame liikuma. Tund aega peale starti lagunes aga ühe hobuse koorem ning loom ehmatas ja hakkas seepeale lõhkuma, tormas mööda metsa minema, kompsud ükshaaval seljast pudenemas. Ka teised hobused tekitasid kerge paanika, õnneks suutsime nad ruttu maha rahustada. Korjasime kola metsa alt kokku ja pakkisime koormad paremini ära.

18.07

Hommikupoole ööd hakkas sadama, väljasõit, mille olime plaaninud kl kümneks, nihkus 12 peale. Käisime intervjueerimas nais-šamaani, kelle juures oli üks prantsuse etnoloog, kes omakorda tundis hästi Eestis elavat Eva Tolous’i.

Korraks andis siis vihm järgi, aga nagu liikuma saime, hakkas jälle kallama. Pooleteist tunni pärast otsustasime ühes teeäärses poeputkas-sööklas kuuma teed juua. Ronisime hobustelt maha ja vihm lakkas ja ilm selgines. Soojendasime ennast teega, kuhu kallasime natuke sisse Tšingis-khaani viina. Kõrvale pakuti imehäid tšeburekke. Kui tunni pärast endid teele asutasime, hakkas jälle sadama. Nii sadaski ühtlase joana kuni kl 18-ni, mil end laagrisse hakkasime sättima. Meie saatjad said lõkke kiiresti üles ja asusime saapaid, sokke, kindaid kuivatama. Kahjuks läbisime täna üsna väikese vahemaa.

Demdal õnnestus järvest ka üks kala püüda, aga seda me sööma ei hakanud, keetsime hulgaliselt flotilli makarone, kuhu lihakonserve lisaks sokutasime.Toidu tegemise oleme jaganud kaheinimeseliste toimkondade vahel.

19.07

Kl 7 hakkavad Kaido-Helena herkulo putru keetma. Toidutoimkonnad määrasimegi telkide kaupa Kaido-Alex, Tõnu-Jaanus, mina-Helena. Peenema maitsega Demda sellist lihtsat asja nagu puder ei söö, aga hobusemehed hea meelega. Tee sees leotame kuivanud saia ja kõht saab korralikult täis. Demda unistabki alatihti oma Londoni elust, siia mägede ja metsade vahele ta vabatahtlikult elama küll ei tuleks. Lõuna teeme täna alles kl 14 Har Us’is. Ilus koht, kus mäe seest tuleb välja mitmeid allikaid, kohe päris korralik jõgigi, mis kõik kokku moodustavad mõnesaja meetri pikkuse jõe, mis voolab Hövsgöli järve. Allikate kohal järsakul on puunottidest ja okstest tehtud ovoo, mis on täis siniseid linte ning hobuste ja teiste loomade pealuid. Ovoo ehk kivikangur on ilmselt paganluse ajast pärit puhapaiga-traditsioon. Budistid võtsid selle omal ajal üle ja ovoo ümber ringide kõndimine jätkus kommunistidegi valitsemise ajal.  Hobusemehed lasevad hobustel ja meil päris pikalt puhata. Tõnu kukkus täna hobuse seljast ja loom pani plehku. Oli veidi sekeldamist, et matka jätkata. Sõitsime kuni 19:30 ja jäime laagrisse Jiglegi juures.  Õhtul saabus laagriss

Oleme päevast üsna väsinud, aga tegelikult peaksime dhukadeni jõudmiseks tegema  veel pikemaid sõidupäevi. Arutasime seda hobusemeestega, neil ei paista nagu väga kiiret olema, nende tasu käib ju päeva kaupa, neil ükskõik, kas jõuame mägedesse või ei.

20.07

Kl 9 saime järve äärest liikuma, sõidame 7 tundi peaaegu jutti (üks 20 minutiline peatus). Keerasime nüüd järve äärest sisemaale, mägede pooole. Viimased tunnid on jube palavad. Välja ilmusid ka sõrmejämedused parmud. „Kohe tulevad ka majasuurused kanad,“ arvas Alex. Parmud hakkasid aga hobustele hirmsasti liiga tegema. Kl 16-18:15 puhkasime. Jäin 20 minutiks magamagi, ent sääsed ja sipelgad äratasid kohe üles. Maapind on muutunud väga soiseks, hobused sumpavad poole jalani, kohati kõhuni vesises mudas. Engee hobune viskas ennast korra ühes ojas külili, muidu olid loomad tublid.

Loodus on muutunud vaheldusrikkamaks, lehisele lisaks on näha ka nulgu, seedermändi ja mõnda kuuskegi.

Bujaa vilistas täna vaheldumisi ja vahetpidamata kaht laulu: Õhtud Moskva lähistel ja Ohio jõe kaldad. Õhtul pakume hobusemeestele teaduslikku teed (st teed viinaga) ja sõbruneme. Nad saavad aru, et tahame hirmsasti Sajaanidesse jõuda ja nägid täna, et me peame pikemaid päevi vastu ja on valmis ka pingutama.

21.07

Hobusemehed

Plaan oli alustada sõitu 9:30, aga esiteks sajab ja teiseks on kolm hobust plehku pannud, mehed tegelesid nende püüdmisega. Nagu laagripuude vahelt välja saime, hakkas eemalt orust Renchinlhümbe asula paistma. Sõitsime sinna umbes tunni ja jõudsime kohale 13:30. Selgus, et käimas on  kohaliku naadami viimane päev ja päevakavas on maadlemine ja ratsutamine.

Ühe hobusemehe pere elab talvel siin, tema majja jätsime tagasitee toiduvaru ja natuke muud nodi, et hobustel oleks kergem liikuda.

Kohtusime J.Mishig’iga, keda oli meile oma e-kirjas soovitanud ka Kent Madin. Näitas uhkusega „National Geographicus“ artiklit, kus tema ka ära märgitud.

Renchinlhümbest sõitsime veel veidi üle paari tunni ja jäime siis laagrisse. Terve öö sadas vihma.

22.07

Terve päeva sadas vihma. Pidime tegema kaks rasket jõeületust.  Esimesel jõel oli sild katki ja hobused kartsid üle lahtiste sillapalkide minna. Oli tükk tegu nende meelitamisega. Aleks läks julgelt esimesena proovima ja oleks napilt hobuse seljast maha kukkunud. Hobusemeestelgi oli loomade üle meelitamisega tükk tegu.

Teine jõeületus tuli teha ujuvate hobuste seljas, vesi oli jääkülm ja ega päris kuivaks ei jäänud keegi.  Kohalikud poisid tulid appi meie kola üle jõe vedama, neilt õppisime ära ka, kuidas jalad hobuse turja peale tõsta nii, et nad kuivaks jääks.

Jaanus filmib

Õhtuks jõudsime Tsagannuuri. Otsisime linnast öömaja, mingit motelli siin pole, keegi pakkus üht külma tuba 5000 tugrikut/inimene. Meid hoiatatai, et me ei jätaks oma hobuseid järelvalveta, kuna see kant pidi olema hobusevaraste meka. Läksime ühe hobusemehe sugulaste juurde. Pererahvas kolis ise eeskotta, meile tehti vabaks elutuba. Meie Helenaga saame isegi voodis magada. Kuivatame riideid, kõik on väga väsinud.

Õhtul lugesin Jani „Batu-khaanist“, kuidas mongolite vägi Venemaa sõjakäigul Itili jõge ületas. Itil (Atil) on siis Volga jõe turgipärane nimi. Volga ületati geniaalse väepealiku Subutai juhtimisel 1236. aastal. Kui kolm aastat varem oli Volga bulgarite alistamine ebaõnnestunud, siis nüüd tehti soovitu teoks ja tee Venemaale oli lahti. 1237-38 ründas Subutai Rjazanit ja Vladimiri-Suzdalimaad. Vladimiri Kuldsete väravate juures asuvas muuseumis on muide näha päris vahva pannoo „Batu-khaan ründab Vladimirit 7. veebruaril 1238“

23.07

Made in Esonia

Helena ärkas väga vaevaliselt, ei söö, süda paha, oksendas enne, kui minema hakkasime. Läksime Tsagannuuris poodi, Helena oksendas poe ees jälle kui oli lonksu teed ja mõne söetableti võtnud. Poes olid muu hulgas müügil second-hand Tallinna suusad! Liikusime vaikselt piirivalvekordonisse, Helena keeras ennast kordoni ette murule magama. 15 minuti pärast ilmus ülem, pidime maksma 25 000 tugrikut (+Kaido andis veel paki sigarette „Priima“) ja saime piiritsooni loa. Meie saatjad olid kohalikelt kuulnud, et dukhade pealik Gombo on linnas. Ja kohtasimegi teda kordoni juures. Gombo jääb täna linna, tuleb meile homme järele. Soovitas teel üht öömajakohta oma sõbra juures. Tegime Gomboga ka esimese intervjuu videokaameraga. Jutt aetud, paberid korras, liigume edasi. Sõitsime tunni ja puhkasime. Pooleteise tunni pärast ületame trosspraamiga ühe kahest suurest Jenissei ülemjooksu harust. Piirivalve kontrollib meie lubasid. Helena on väga väsinud, tahame temaga teistest maha jääda, et natuke puhata. Hobusemehed soovitavad veel natuke sõita, et peagi jõuame „teisele poole mäge“ nende tuttavate juurde, kus on parem puhata. Sõit sinna võtab veel terve tunni. Perenaine on õppinud aasta Kasahstanis ja 2 aastat Volgogradis, saame vene keeles kõnelda. Panin telgi üles ja Helena magab, on tõusnud palavik 37,7. Puhkame paar tundi ja sõidame siis veel ligi kaks tundi ööbimispaika. Helena nuttis lõpuks ratsutades. On täna söönud ainult mõned rosinad ja pähklid. Muidu on ilus, päikseline ja tuuletu õhtu, lobiseme lõkke ääres, hobusemehed ümisevad laulda. Alex räägib vene keeles mitu mahlakat anekdooti, hea, et Helena vene keel on tänapäeva eesti koolide tasemel – hinded head, aga rääkimise ja aru saamisega suured raskused.

24.07

Teised lahkusid enne kl 9 Gombo sõbra juurde juttu ajama (ei jõudnud eile temani öömajja ratsutada), Helena jäi veel magama, enne keskpäeva ratsutasime poistele järele. Nad olid jõudnud Hogrogi Orsvoi Tsevegi juurde. Tegu on 68-aastase dukhaga, kes kuni 17-aastaseni elas traditsioonilist elu ja siis läks kolhoosi kaluriks. Praegu elab ta mongoli-pärast elu, eluasemeks ger, mitte püstkoda. Aitasime seal ravida üht kohalikku tütarlast, kes oli hobuse käest lüüa saanud ja haav jala peal rängalt mädanema läinud. Lindistasime hulgaliselt tema mälestusi. Kahjuks ei saanud Demda kõigest ta darhaadikeelsest jutust väga hästi aru.

Edasi ratsutasime Darhaadi orust taas üles mäkke ja siis sumpasime 4 tundi soos, tõusime pidevalt kõrgemale. Ilm oli alguses soe, sääski palju. Mõne tunni pärast hakkas aga puhuma külm tuul ning peagi hakkas sadama jube külma ja jämedat vihma. Lõpuks hakkasid mäe veerult, lumelaikude kõrvalt, paistma dukhade püstkojad. Tegu on siis ida-tsaatanitega. Taevasse ilmus ka ilus ja imeselge vikerkaar.

Siin elab 11 peret, kokku ca 70 inimest. Üks püstkoda on külaliste jaoks. Umbes 10 km põhja pool asub teine küla, kus elab ka 60 inimest. Kokku on neil 120 põhjapõtra. Ühest kohast teise liiguvad nad 6-7 korda aastas, praegu on nad paigal olnud ühe kuu. Neil käib külas umbes 30 välismaalast aastas. Sel aastal on olnud juba 20 võõrast ja ilmselt tuleb kuni septembrikuuni veel, nii on hea aasta ja saab suveniire müüa. Kui on turistidelt raha saanud, siis käivad Tsagannuuris. Talvel on aga minek lihtsam, sest siis on teed paremini läbitavad, pole muda. Igal perel on 1-4 hobust, millega Tsagannuuris käiakse. Olemas on raadioside Tsagannuuriga. On ka TV antenn ja kui päikest ja elektrit on, saab ka telekat vadata, näeb nii mongoolia kui ka vene kanaleid (viimaseid siiski keeleoskamatuse tõttu ei vaadata). Venemaa piir on kirde pool 50 km kaugusel (teisel pool piiri on Burjaatia), lääne pool on 70 km kaugusel Tuva Vabariik, kus elab samasugune rahvas kui nemad. Dukhade keeles ja tõva keeles on mõned erinevused, tuvad rääkivat näiteks palju kiiremini. Tuva ja Mongoolia piir on täielikult suletud 1956.a. alates. Pealik Gombo rääkis, et käis paari kuu eest Tuvas, kus viibis 2 nädalat ja leidis palju kadunud sugulasi, keda ta polnud aastakümneid näinud, muu hulgas kohtus ta seal oma tädiga. Noorem põlv ei rääkivat Tuvas aga enam üldse oma keelt, vaid ainult venet. Mõned dukhad, kes pole oma keelt ja kultuuri unustanud, elavat veel ka Burjaatias.

25.07

Kl 6:30 põhjapõtrade lüpsmist vaatama. Väljas hirmus tuul ja külm. Proovisime ka põhjapõdra seljas sõitmise ära.

Ka pealik Gombo jõudis päeva jooksul tagasi külla. Ta on 60 aastat vana, ta naine 57, nende juures elaski nö kasulapsena taanlanna Benedikte Moller Kristensen /vaata Benedikte üht artiklit nt siit: http://www.anthrobase.com/Txt/K/Kristensen_B_02.htm /.

Eile õhtul kuulsime end oma püstkojas magama sättides trummimängu ja joigumist. Täna selgus, et Gombo nooremat õde õpetatakse šamaaniks (udgan). Õpetajaks on Gombo noorem õde UB-st. Tseremoonia kestab kolm päeva. Küsime, kas võiksime seda õpetustseremooniat täna õhtul pealt vaadata. Kogukond lubas asja arutada ja meile teada anda. Eile päeval oli toimunud ohverdustseremoonia kõrval asuval mäekünkal, tänagi on näha laasitud seedermännid ja toidujäänused.  50 aastat tagasi oli siin elanud võimas meesšamaan (zairan). Tema auks toodigi eile jumalatele ja loodusele ohvriande. Kutsuti välja tema vaimu. Üks dukhade põhitseremooniaid on valge kuu tseremoonia, mis olevat üsna sama , kui mongolite tsagaan sar’i pidustus, mis on siis uue kuukalendri aasta tähistamine. See on liikuv püha, mis saabub varakevadel, üsna samal ajal, kui hiinlaste uus aasta. Tänavu nt 18.-20. veebruaril. Kommunistide ajal olid need pidustused keelatud, nii nagu meil jõuludki. Dukhad on selle kombe seega väga selgelt mongolitelt üle võtnud. Nende oma olulisim tava on tähistada augustis suve lõppu – guskoi (?). Süüakse koos, tihti peetakse sel ajal ka pulmi.

Dukhade matused toimuvad linnas samuti kui kaasaegsetel mongolitel – surnukeha maetakse kalmistule. Nomaadid mässivad laiba aga valgesse riidesse ja jätavad taigasse loomadele söögiks. Tavaliselt jäetakse surnukeha ajutisest külast lääne poole, mitte mäe otsa, vaid just madalamasse kohta.

Külastame kõiki selle küla püstkodasid. Igasse viime väikese kingituse (teed, küpsiseid, komme, tubakat jms). Esimeses kojas elab 53-aastane naisterahvas Suren oma kahe pojaga. Räägivad meile, mis on meeste ja mis naiste tööd. Pesemine, õmblemine, toiduvalmistamine on kõik naiste teha. Mehed käivad linnas poes, liigutavad laagrit, korjavad puid. Jahil enam palju ei käida, sest loomi on väga väheks jäänud. Mõnikord saadakse ikka metskitsi, talvel veel ka hunte, karusid imeharva. Algul väidetakse meile, et püsse neil õieti polegi, kui tuttavamaks saame, tuuakse ja näidatakse ka uhkeid tulirelvi. Uhked on need püssid eelkõige oma ajaloolise väärtuse poolest.

Poroliha söövad nad väga harva, sest põhjapõtru on isegi vähe. Seda süüakse tõesti siis, kui muud liha ja raha enam üldse ei ole. Siis pannakse vanemaid loomi katlasse.

Mitme koja nurgas suitsevad viirukina kivide peal kadakaoksad. Suren näitab ka hundi varbaluudest amuletti. Ta töötas kunagi 10 aastat Tsagannuuri kalurikolhoosis. 1992 tuli tagasi taigasse elama, kus ennegi oli olnud.

Sureni vend Khurelgaldan (62) elab oma naise Sharkhuu (54), tütre Tegshee (22) ja poegadega kõrvalkojas. Peres on 5 poega, kellest kaks elavad praegu kodus. Tegshee on UB-s turismimanagementi õppinud, räägib ka algelisi inglise keelseid lauseid. Teine tütar on Tsagannuuris abielus. Peremees räägib, et viimase karu sai ta kätte 3 aastat tagasi. Sharkhuu laulab meile ühe omakeelse laulu autojuhtidest, mille vanemad olid talle õpetanud ja teise laulu porodega mäele ratsutamisest. Küsisime, kas nad teavad, kust nende rahvas pärit on. Mees ja naine arutasid omavahel, aga teatasid siis, et selle kohta oli vanasti palju lugusid, aga nad ei mäleta neid. Ütlesid, et kunagi käisid vanu lugusid lindistamas ka jaapani telemehed.

Kohtume Gombo tütre Dalaibayar’i  ja väimehe Mongun Shagai’ga (30), neil on kaks last, kuue ja nelja aastane. Väiksemaid lapsi on külas üldse kokku 16. Seitsme aastaselt lähevad nad Tsagannuuri kooli, elavad ühiselamus. Kodus käivad novembris 7 päeva ja siis jaanuaris-veebruaris, kui on valge kuu tähistamine. Klassis õpib ca 20 last, alates viiendast klassist õpivad ka dukha keelt 2-3 tundi nädalas kuni 9 klassini. Nende väike tütar näiteks (6.a.) saab dukha keelest aru, aga räägib vähe. Pealiku tütre pere räägib omavahel enamasti dukha keelt, aga nooremad inimesed üldiselt suhtlevad darhaadi-mongoli keeles. Daialbayar, kes räägib ise üsna head inglise keelt, soovib, et ta lapsed õpiks ka peale 9 klassi kusagil edasi, aga ei tea, kas saab seda neile võimaldada.

Lapsed mängivad koja ees kodu. Kõik mänguasjad on pärit loodusest. Mongun Shagai ütleb, et ta tahaks väga, et nende kultuur säiliks, aga nad suudaks samal ajal elada nagu 21. sajandi inimesed elavad. Ta arvab, et turiste võiks siiakanti palju rohkem tulla, see tooks neile rohkem raha ja parema elu. Ütleb, et päris hea teenistus on šamaanidel, sest nad ennustavad tulevikku. Teised saavad sularaha suveniiride müügist, millega tegelevad peaaegu kõik, ja pähklite ja marjade korjamisest ja linna müümisest. Tahaksid hakata arendama kalandusturismi, aga selleks oleks vaja algkapitali farmi rajamiseks. Valitsuselt nad mingit abi ei saa. Aeg-ajalt tuleb rahalist toetust mõnedest arenguabi fondidest. Gombo reisi Tuvasse maksis kinni üks Šveitsi perekond.

Shamaaniõpetuse andmine

Vestleme ka õpetust andva nais-šamaani Tumuguu’ga, kes on siin oma mehega. Šamaan oli ka tema isa, tema vanaema oli võimas šamaan. Eilne ohvritalitus mäel oligi tema isale. „Enne ohverdust oli ilm halb, aga täna on juba hea,“ räägib Tumuguu šamanismi seosest loodusega. Ta tegutseb šamaanina ka UB-s, oma šamaanitööd teeb ta kuukalendri 3, 7, 9, 15 ja 19 päeval. Eriti hea aeg vaimudele on kuu seitsmes päev. Ta hoiatab aga, et vaimud võivad väga kergesti pahaseks saada. Nad võivad pahandada igasuguste väikeste asjade pärast. Näiteks ei tohi šamaaniriistu kodunt välja viia, kui viia, siis vasakult uksepoolelt.

Täna on õpetuse teine õhtu. Homne, kolmas on kõige tähtsam, siis õpetatakse, kuidas halba eemal hoida ja kuidas „õnnistada“. Tumuguu tuleb siia korra igal aastal, et loodusele ohverdada.

Šamaanide matmisest räägib, et kui suur šamaan sureb, siis tehakse suur tseremoonia. Šamaani ei maeta maha, vaid jäetakse nelja puu vahele seotud alusele. Kolme aasta pärast tulevad sugulased surnukeha juurde ja korraldavad uue tseremoonia. Inimkehas on kolme liike vaime: body spirits, mental spirits ja bone spirits. Viimane kestab kuni 3 aastat. Tseremoonial kutsutakse vaimu tagasi, et ta tuleks mõne teise keha sisse. Šamaan lubas meil õhtul tseremooniat tulla vaatama, aga pildistada ja filmida ei tohi.

Vestleme ka külavanem Bat’iga (57). Hiljem selgub, et ta oli natuke solvunud olnud, et me kohe tema kotta ei tulnud. Neil omal õppinud arsti ei ole. Kui midagi juhtub, sõidab auto Tsagannuurist Horogi ja haige tuleb kuidagimoodi sinna toimetada. Niiskusest on paljudel liigesehaigused, lumi ja ere päike on rikkunud silmi. Ütleb, et nad on abi saanud Punase Risti organisatsioonilt. Ta õde elavat Tuvas, pole palju aastaid teda näinud ega tast kuulnud. Kommunismi ajal ikka kirjutasid, aga nüüd on side päris katkenud. Ise käis Tsagannuuris koolis, aga muidu kogu aeg nomaadina elanud. Tema lapsed koolis ei käi, sest pole raha. „Me muutume järjest rohkem mongoliteks,“ ütles külavanem. Näitena tõi ta riietuse ja sellegi, et püstkojad olid vanasti poronahast, nüüd presendist. Kuna piirid on kinni, siis porod ei saa liikuda, neil on toitu vähe ja nende arvukus väheneb.

Külavanema amet on valitav. Tema valiti vanemaks sel kevadel. Amet kestab seni, kuni rahvas temaga rahul on, siis valitakse uus külavanem.

Shamaan peaehtega

Õhtul lasi Tumuguu end esmalt mehel šamaanirõivaisse panna. Jalga läksid loomanahast karvased saapad, üll kulinatega ja riideribadega rüü ja pähe näokate. Ruumi ühte otsa oli ehitatud mingi puuslik. Tumuguu laulis ja tantsis siis selle ees. Mees kamandas kojas olevaid poisse, et need jälgiks, et kui naine lauldes ja tantsides transsi läheb, et ta siis vastu ahju ei kukuks. Vahepeal küsis šamaan suitsu ja teed, sest neid olevat vaimule vaja. Ühel hetkel andis ta šamaanivarustuse uuele šamaanile üle ja too hakkas laulma ja tantsima. Oli üsna uje ja häbelik.

Päeval saime Demda jutust aru, et siin on šamaanide vahel ka väike rivaliteet käimas. Külas juba on 2 šamaani. Keegi oli Demdale öelnud, et see UB-st tulnud šamaan pole ikka päris õige ja enamus külast temast lugu ei pea.

26.07 Sailagi mägi-Tsagannuur

Pealik Gombo

Hommikul tegime hüvastijätuvisiidid Gombole ja külavanemale. Gombo naine andis kaasa kirja Benediktele.  Hobused on puhata saanud ja valmis jälle pikki päevi marssima.

Har nuuri (Mustjärv) ääres kohtasime üht peret, kes samas suunas ratsutas. Jahipüssiga mees ütles algul, et metsloomi üldse pole, aga pärast, kui olime vene keeles tükk aega suhelnud, pakkus hundinahka müüa. Tema isa oli olnud burjaat ja elanud Venemaal, aga põgenes punaste eest Mongooliasse. Mehe 17-aastane tütar ratsutas korraga Helena kõrvale, võttis põuest ühe kohalikust hõbedast ja teokarbiga kaunistatud kee ja kinkis Helenale. Meil polnud paraku mitte midagi noorele, väga ilusale neiule vastu kinkida.

Väikese Jenissei veetase on tänavu hirmus kõrge, saime sealt õnneks ikka praamiga üle.

Õhtul 21:30 jõuame pärast ränka päeva Tsagannuuri. Hobuste seljad on väga ära hõõrdunud. Ööbime jälle Davaa sugulaste juures. Maksime neile öömaja ja leibade eest 20 USD. Õhtul võtsime meestega koos viina.

27.07

Sünnipäevatort

Helena sünnipäev. Saime eile õhtul külapoest mingi tordi moodi asja, väikesed küünlad olid mul kodust kaasas, kell 8 laulsime koos pererahvaga Helenale „Happy Birthday“. Pererahvas kinkis kõigile mingite lõhnavate taimedega padjad, mis pidid aitama peavalu ja muu halva vastu. Peremees tõi välja veel ühe pudeli viina ja jõime selle koos enne teeleminekut, ehk siis natuke enne keskpäeva, ära.

Esimene jõgi, kui Tsagannuurist tulema hakkasime ja mis möödunud korral hirmsasti üle kallaste ajas, oli seekord suhteliselt hõlpsasti ületatav. Samuti leidsime hea koolmekoha sellel jõel, mille sild oli lagunenud. Aga Šišgid görlil oli asi hull, praamimees kasseeris seekord mitte 6500 tugrikut, vaid 10 USD ülesõidu eest. Praami tross oli pea täielikult vee all. Pärast praami kohta olid veel 6-7 paika nii üle ujutatud, et tuli saapad jalast võtta ja püksid üles käärida. Kohtasime noori välismaa turiste, kes olid paar päeva teel olnud ja liikusid üsna vaevaliselt ja olid juba maha matnud mõtte tsaataniteni jõuda.

Poisid tegid viimased paar tundi traavi ja jõudsid Renchilhümbesse, Saridag Inni  tund enne meid. Mina, Tõnu, Helena ja saatjad kohal kl 21. Poisid olid valmistunud Helena sünnipäevapeoks, ütlesime mongolitega vastastikku tooste ja kiitsime Helenat, kes raske sõidu vastu on pidanud. Ja mina mõtlesin vaikselt, et huvitav, kas Helena veel kunagi minuga sellisele ekspeditsioonile tahab tulla.

28.07 Renchilhümbe

Davaa õues puhkamas

Ärkasime Davaa talvemaja elutoas natuke peale kl 9. Ilus päiksepaisteline hommik. Sööme õues võileibu ja joome limpsi. Remchilhümbe olevat Davaa jutu järgi tiibetikeelne nimi, aga keegi ei teadvat, mida see tähendab. Orus elavat 4000-5000 inimest, enamasti darhaadid.

Käisime end külasaunas pesemas (1500 tugrikut nägu), sai isegi higi kergelt lahti. Mitu päeva pole autod siit Mörönisse saanud, suurvesi on sillad lõhkunud. Meid see hetkel ei sega. Peesitame Davaa õue peal. Minul kõht lahti ja kube higisena ratsutamisest hõõrdunud. Panen neli tabletti sütt kõhtu ja astelpaju õli kubemesse. Helistame satelliittelefoniga koju ja teatame, et ekspeditsioon kulgeb hästi, abi pole vaja saata.

Enne ärasõitu käisime linnakese budistlikku templit vaatamas. Ehitatud 1987, aastal 2002 läks laama ära UB-sse ja sest ajast seisab tempel tühjana.

Sõitsime vaid poolteist tundi linnast välja ja tegime laagri imeliselt läbipaistva veega jõekese äärde. Hobusemehed heitsid kaldale maha ja püüdsid kätega mõned kalad. Õhtu eel saatsime hobusemehed lammast ostma, nad tulid vähe vindistena tagasi alles südaöö paiku, olevat olnud kõva kauplemine, et 30 000 tugrikuga lammas kätte saada. Peremees tahtnud ikka turistidelt rohkem küsida.  Terve elusa lamba hind seega u 300 krooni (Kõzõli turul maksis lammas 1500 krooni).

29.07

Mehed tapsid hommikul meie telgi taga vaikselt selle lambukese ära. Helena ei ärganud üleski, aga oli väga solvunud, et meie telgi taga selline tapatöö toime pandi. Kuigi pärast olid rohul näha vaid mõned verepiisad. Lambal lõigati katki nahk rinnakorvi alt kõhu pealt, käsi pandi elusa lamba kõhuõõnde ja käega tõmmati veen katki. Niimoodi jäi liha täiesti puhtaks, kõik veri koguneb kõhuõõnde. Mongolid nimetavadki oma nimetissõrme „veenikakasamise näpp“ või umbes nii. Nahk võeti maha kätega, nuga praktiliselt kasutamata. Ära visati vaid tükike kõritoru ja pisut kalgendunud verd, kõik muu kraam läks kasutusse. Imeliselt hea oli rasvas praetud värske lambamaks. Maksatükile keerati soolerasv ümber ja küpsetati lahtisel tulel. Veel tehti sihuke trikk, et magu pandi liha, rupskeid ja sibulaid täis ja keedeti ära. Rindvitsa ei nülitud, vaid lõigati koos nahaga eraldi välja ja vill kõrvetati tulel. Sama tehti sabaga (rasvasabalammas), saba kõige viimane peenike ots saab, muide, väikelapse lutiks

Teele läksime varasel pealelõunal. Kohtasime karjaajajaid, kes viivad UB-sse (ligi 1000 km) kuulsaid valgeid märasid, et seal siis inimestele valge mära piima müüa. Teekond võtab aega kolm nädalat.

Päev hästi soe ja päikseline, kuigi enne päiksetõusu oli öösel olnud vaid 2-3 kraadi sooja. Jaanus on veidi külmetunud, mina olen oma kõhuga veel ettevaatlik.

Kl 17 jääme laagrisse. Õhtuks keedetakse lammast. Ööbime oja kaldal, peseme jääkülmas vees oma päris jubedalt haisevaid sokke.

30.07

Helena ja Tiit ovoo juures

Öö jälle üsna jahe, aga mitte nii hull kui eile. Tõusen 7:30 ja teen laagrile kiirnuudleid. Päike tuleb kl 8ks mäe tagant välja ja hakkab laagripaika soojendama. Ilus hommikusöögi aeg. Alex tunnistab, et tal on koduigatsus peale tulnud, Helena rõõmustab, et peale tema ka teisel samasugused tunded.

Sõitsime päikselises ilmas 6 ja pool tundi. Nägime üht ovood, mille küljes lisaks hobuse pealuule ka hobuse kabjad. Meie hobusemehed jätavad samasse ohvrianniks hobuse lakajõhve, me viskame kivide vahele mõned mündid. Ületasime ühe 2000-meetrise kuru. Kunagi on siin püütud teed teha, aga üritus on selgelt ebaõnnestunud, üks traktor vedeleb siiani kivihunnikute vahel kraavis.

31.07

Viimane laagripaik

Öösel mässisin fliisi magamiskotis ümber jalgade, et soe oleks. Hommikul oli telk härmas, aga kohe kui päike välja tuli, hakkas mõnus. Kl 11 saime liikuma, pikemat lõunapausi enam ei teinud, sest toidukraam on päris otsas ja teekonna lõpp paistab. Vahetult enne lõpp oskasin ma filmikaameraga töötades hobuse seljast maha prantsatada. Sõitsin ülbelt selg ees ja filmisin taga sõitvaid inimesi kuni üks puuoks teepeale ette jäi. Sain päris kõvasti kriimustada. Kl 18 jõudsime Eco Toursi laagrisse Hövsgöli järve äärde tagasi.

Õhtul vennastumisõhtusöök hobusemeestega. Kinkisime oma varustust meestele, mina andsin ära oma magamiskoti, -magamismati, pealambi, vihmakeebi, ravimeid, vanad tossud. Tõnu andis väikese seljakoti, pealambi, saapad. Meestel oli sest varustusest tõesti hea meel. Ja meil andmisrõõm, üks ilusaimaid rõõme.

01.08

Puhkame ja uimerdame järve kaldal. Käime külas Engee geris (turgi- ja venepäraselt jurta), maitseme jogurtit ja nuudlirooga.

Algab kojusõit: lennukiga UB-sse, sealt lennukiga Moskvasse, sealt rongiga Tallinna.