Moldova. Allaandmine

Postimees, 1. märts 2013 18.-19. veebruaril kogunesid Lvivis Moldova ja Transnistria delegatsioonid, et OSCE, Venemaa ja Ukraina vahendamisel ning USA ja Euroopa Liidu vaatlemisel arutada suhteid Chisinau ja Tiraspoli vahel. Ega neil läbirääkimistel kuhugi eriti edasi liigutud. Ja vaevalt, et eraldunud Dnestri tagune ala ongi täna Moldova põhiprobleem.

Kui Eestis tuleks keegi ütlema, et 1982. aastal oli siin parem elada kui praegu, siis arvaksime, et tegu on rumalukesega. Kui ma aga kusagil oskan mõista inimesi, kes ütlevad, et nõukogudeaegne elu oli parem, kui praegune, siis ehk Moldovas. Moldova on Euroopa vaeseim riik. Õunad, viinamarjad, tubakas, pähklid, virsikud, veinid ja kompotid ei toida tänapäeva haige Euroopa põllumajanduspoliitikaga võisteldes enam kunagist N Liidu õunaaeda ära. Pikka aega on ainukeseks turuks olnud Venemaa, kes aga nörritab importööre nii, kuis parasjagu endale kasulik.

Moldova ja Eesti poliitilises minevikus on mõndagi sarnast. Mõlemad olime tsaaririigi osaks, ent saavutasime 1918 iseseisvuse. Moldova liitus seejärel Rumeeniaga, Eesti unioon Soomega jäi  arusaadavalt kenaks teoretiseeringuks. N Liit okupeeris mõlemad riigid MRP alusel 1940. aastal. Moldoval läks aga esmalt veel võib-olla halvemini kui Eestil. Kõik rumeeniapärane, alates ladina tähestikust, pidi kaduma. Moldaavia kompartei KK esimene sekretär Leonid Brežnev valvas isiklikult Kišinjovis ideoloogilise puhtuse järele. 1990. aastate alguses ähvardas Ida-Virumaa Eestist Transnistria kombel eralduda. Nii nagu eesti mehed käivad tööl Soomes, otsivad moldova mehed tööd Itaalias. Moldova külades on ilus komme, et kui sünnib laps, siis istutatakse tema auks kreeka pähkli puu. Need puud elavad umbes 300 aastat vanaks. Eestlased laulavad oma lastele, et kasvage suurteks ja tugevaks, kui tammed. Mitmed meie võimsad tammed on enam kui 300 aastat vanad.

Pärast 1991. aastat on kahe riigi areng olnud aga ikka väga erinev. Reformimeelsed parempoolsed mängisid end Moldovas kiirest auti ning andsid väljaku pikaks ajaks Moskvameelsete vasakpoolsete kätte. Märgilise tähendusega on, et 2001. aastal oli Vladimir Voronin (venestatud nimega moldovlane) esimene ausatel valimistel võimule tulnud kommunistist riigijuht Euroopas.

Olulisim erinevus meie ja Moldova vahel on mu meelest olnud see, mis kõlab Marie Underi 1950. aastate keskel kirjutatud luuleridades: „Meilt palju võetud, siiski meile jäi me uhkus…“.

See, mis Moldovas paraku silma hakkab, on uhkuse, rahvusliku eneseväärikuse puudumine. „Ah, mis nüüd meie, vaesed ja väetid“ kostab kõikjalt. Suur osa inimesi tunneb end saamatu väikevennana nii rumeenlaste kui venelastega võrreldes, teistest eruroopa rahvastest rääkimata. Moldova on põhiliselt alla andnud iseendale. Ei usuta endasse, ei osata end maailmale usutavaks teha.

Ja samas – ükskõik, kus Moldova külavahel sa autot kinni peata, astub juurde mõni taat või memm, mõni mees või naine, kes kutsub sind oma taresse. Pakub veini, puuvilju, leiba ja liha. Tegu on südamliku ja lahke rahvaga.

2009. aastal tuli Moldovas võimule lääne-meelne valitsuskoalitsioon, midagi nagu jälle liiguks. Noor Vlad Filat on rahvale vaieldamatult optimismi lisanud.

Eesti Välisministeeriumi poolt toetatud e-Riigi Akadeemia projekti raames on mitmed meie e-targad käinud viimastel aastatel Moldovat nõustamas. Läinud septembris käiviti Eesti eeskujul mobiil-ID ja eelmine nädal tõi teate, et Moldova on pidulikult avanud oma e-valitsuse.

Seisa püstipäi, Moldova!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga