Minu Sitsiilia

Otsustasin oma ellu väheke põnevust luua ning sõitsin juunikuu lõpus EstYesiga Sitsiiliasse. Kuna olen loomult üsna kärsitu inimene, jõudsin õnneks kõik dokumendid juba enne ära vormistada, kui otsust kahetsema hakkasin. Hirme leidus mitmeid (ebapiisav keeleoskus, minek ilma ühegi tuttava näota). Tegelikult sai projektist üks mu suve lahedamatest kogemustest, kusjuures kavatsen kindlasti veel EstYesiga kuhugi rännata, kui piisavalt raha jälle kokku kraabin.
Viinamarjaraksus:Tegelikult tuli mulle üllatusena, kuivõrd lõdvalt kogu meie programmi võeti. Ootasin pikki loenguid maffiast (meie projekti nimeks oli “Mafia is a Mountain of Shit”) ning töörügamist, kuid tegelikult suhtuti kõigesse väga rahulikult - kuigi me värvisime graffitiga seina, mängisime rannas lastega ning vaatasime tõsielul põhinevat filmi Peppino Impastatost (maffia vastu võitlejast), võtsime siiski enamiku ajast lihtsalt päikest, lõime uusi tutvusi või, mis siin ikka salata, pidutsesime.
Öömelu:
Tõestuseks, et me ka lastega tegelesime:
Eks itaallaste pidev lebotamine ajas korralikult närvi ka. Õppisime juba esimestel tundidel Sitsiilias ära kuldreegli, millele terve sealne elu rajatud oli: kõik algab “in ten minutes”. Tõsi ta on, kuid ise pead vastavalt olukorrale hoomama, millal tuleb sellele lisada 50 minutit... või 90 minutit... või halvemal juhul lausa 135 minutit. Kella ühest neljani päeval võis kõik kellaajad üldse ära unustada, sest siis pidasid itaallased siestat ning kobisid magama.
Mõnulesime ka erinevates laguunides:
Naljakas pööre toimus minu söögieelistuses. Kuna ma pole kunagi väga suur kartulisõber olnud, läksin suure elevusega Sitsiiliasse, ise pastast, pizzast, saiast ning mozzarellast unistades. Tõtt-öelda viskasid need päris kiiresti üle. Ootasin meeletult meie Estonian nighti, et lõunamaalastele korralikku talupoja toitu (kartuleid ning guljašši koos tomati-kurgi-hapukooresalatiga) valmistada. Kui see õnnis päev kord kätte jõudis ning meie roog valmis sai, vohasime seda koos islandlaste ja soomlastega lõpmatuseni sisse. Portugallased ning itaallased pirtsutasid, ent seda rohkem meile jäi!
Õiges pizzeerias:
Õnneks ei visanud ka kõik toidud koppa ette. Mahlaseid virsikuid toodi meile kastides sisse, arbuus maksis 19 senti kilo kohta ning gelatost sai iga päeva kohustuslik element.
Vot liiklusega olid Sitsiilias asjalood natukene jamasti. Tegelikult näis mulle, et kui mind, kes ma veel eales autokoolis pole käinud, liikluspöörisesse sõidukit juhtima oleks usaldatud, võinuksin üsna keskmise tasemega autojuhiks kvalifitseeruda. Natukene nippe siis Itaalia poole suunduvatele autojuhtidele: kaks pidevat joont keset teed märgivad möödasõidukohta, vastassuunavööndis sõitmine või keset teed parkimine ei häiri kedagi, kiirusepiirangut ega liiklusmärke jälgima ei pea, parema käe reeglit koos peatee eesõigusega võib võtta pigem soovituslikuna. Enamike autode tahavaatepeeglid olid ammu purukssõidetud, kuid siiski meil vedas ning saime ka ühe maha sõita!
Tavaline vaade autoaknast:
Igatahes jäin reisiga väga-väga-väga rahule, igatsen kõiki neid armsaid inimesi, kellega selle pooleteistkümne nädala jooksul tutvusin. Ma ei oska kirjeldada, kui palju noortevahetusele sõitmist soovitan, aga siinkohal tsiteerin üht viimase aja tuntud laulu, mida kõik kindlasti teavad: “Said, no more counting dollars, we’ll be counting stars”, mis maakeelde tõlgituna võiks tähendada umbes: “Ära kuluta raha sellele pluusile, vaid mine EstYesiga reisile!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga