Minu meeleolukas reis Küprosele: I-III päev 7

Kui mulle pakuti Comenius programmi raames nädalaks lumisest ja külmast Eestist pageda Küprose päikese alla, olin loomulikult nõus. Minu kaugeim reis oli seni piirdunud Brüsseliga, mistõttu oli hinges ka kerge ebakindlus: mida kaasa võtta, missugune on sealne temperatuur, kas pean ennast kellegi või millegi vastu pookima. Paari päeva jooksul sai aga reisikohver pakitud ning 2. aprilli hommikul oli meie reisiseltskond Tallinna lennujaamas. Kella 13 paiku väljus meie lend Prahasse. Lend Tallinnast Prahasse oli oluliselt lühem sellest ajast, mis me pidime Praha lennujaamas veetma, oodates oma jätkulendu Larnacasse. Ühel hetkel see siiski tuligi ja Tšehhi riikliku lennufirmsa abiga olime me teel pisikese saareriigi Küprose poole. Küpros iseenesest on pärast 1974 aasta Türgi invasiooni saarele kaheks lõhestunud, põhjaosas elab türgi keelt rääkiv kogukond, lõunaosas aga kreeka keeles kõnelevad elanikud. 1983 aastal kuulutasid Küprose türklased saare põhjaosas välja oma riigi: Põhja Küprose Türgi Vabariigi, mida, tõsi küll, on tunnustanud ainult Türgi. Palju on räägitud saare taasühinemisest, kuid silmnähtavate tulemusteni pole siiani jõutud. See selleks. Öösel kella kolme paiku maandusime Larnaca lennujaamas, kuhu oli meile vastu saadetud üks kohalikest organisaatoritest, kes meid Küprose pealinna, Nicosiasse (mis on samuti lõhestatud kahe eri riigi vahel) toimetas. Surmväsinuna jõudsime hotelli, kus voodisse prantsatasime. Teise päeva hommikul kell pool üheksa korjati meie reisiseltskond koos teiste "delegatsioonidega" bussi peale ning viidi Nicosia lähedal asuvasse Arediou külla, kus saime tutvuda kohaliku lasteaia-algkooliga, põhikooliga, kohalike võimuesindajatega ja muu pudi-padiga-ühessõnaga kohustuslik täiskomplekt :) Õhtupoolikul külastasime veel Troodose mäestikus asuvat UNESCO kultuuripärandi nimistus olevat Fikardou küla, kus saime kohalikus kõrtsis ka korraliku õhtusöögi- meze. Jumal-teab-mitmest-käigust-koosev õhtusöök sai kohapeal olles igaõhtuseks rituaaliks. Kolmanda päeva hommikul asusime taas oma toreda seltskonnaga bussi ning sõitsime kohalikku suvitusparadiisi: Agia Napasse. Viimatinimetatu on peale suvitus ja peokohana tuntud ka kui Agia Napa merekoletise koduna. Koletist tõsi küll näha ei õnnestunud. Agia Napa iseenesest oli veel suhteliselt vaikne, sest turismihooaeg polnud veel alanud ja suvitajaid vähe. Suvituskoha vahetus läheduses asus otse kaljusel mererannal imekaunis klooster (kui seda saab 5*5 majakese kohta öelda), kust avanesid imelised vaated Vahemere sinistele voogudele. Turistide vähesuse üle aga ei saanud kurta meremuuseum, mida me pärast lõunat külastasime. Thalassa muuseumis oli esindatud kogu pisikese saarekese mitmekesine ajalugu, floora ja fauna. Pärast muuseumis higistamist käisime ujumas, ehkki vesi ei olnud just kõige soojem. Aga siiski tunduvalt soojem, kui meil aprilli alguses =) Ujumas käidud, asusime tagasiteele Larnacasse. Et õhtusöögini oli veel tubli 5 tundi aega, otsustasime tutvuda pealinna endaga. Ehkki pealinnas elab ca 300 000 inimest (+40 000 türgi poolel), on saare väiksust arvestades tegu arvestava metropoliga. Ajalooline linnasüdamik-vanalinn on poolitatud mööda nn "rohelist joont", seega terviklikku vaadet saada ei õnnestunudki. Meie sealoleku aeg: 3.-9. aprill, 2008. aastal oli eriline seetõttu, et just kolmandal aprillil avati avalikult linna tuiksoon:Ledra tänav. Enne seda oli linna põhja-ja lõunaosa ühendaval tänavalõigul miiniväljaga barrikaad. Loomulikult ei saanud jätta seda ajaloolist võimalust kasutamata, ning kolmandal päeval peale piiri avanemist "naaberriigis" käidud. "Unustasime" seda käiku mainida oma küprose kreeklastest võõrustajatele, kuna see poleks lihtsalt viisakas olnud. Selle kohaloldud nädala jooksul Põhja-Küprosest juttu tehest olid meie võõrustajad silmnähtavalt ärritatud- nende jaoks on see valus teema, kuna vaenutsemise käigus hukkus palju inimesi, paljud jäid kadunuks, pidid maha jätma oma kodud, jne. Eesti inimesele tuttav teema, millel pole vaja pikemalt peatuda... Esmalt pidime pool tundi järjekorras seisma, mispeale piiripunktiks seatud soojakust viisa saime. Midagi erilist me Põhja-Nicosias ei näinud. Suhteliselt räämas ja vaene tundus lõunaosaga võrreles. Silma hakkasid vaid ilusad ja suured mošeed. Kuid mida kaugemale piirist, seda puhtamaks ja jõukamaks ümbruskond muutus. Linna südameks oli Atatürki väljak. Seal olles tundus nagu oleks tegu mini Põhja-Koreaga. Selline toretsemine ja kummardamine oma ammusurnud liidrite suunas. Kaubad ja söömine oli samuti odavam. Särke, pükse ja muud ninni nänni, sai ikka mõnuga ostetud, kuna hinnad olid tõesti odavad. Odavat kebabi ostes tekkis algul hirm saada mõne lemmiklooma liha, kuid see kadus pärast esimest ampsu. Tõelist kebabi oskab valmistada siiski ainult türklane. Tagasiteel piiripunkti külastasin seal ka üht kohalikku turgu. Kui keegi teab milline on keskturu või balti jaama turu lihasaal, siis sealne lihaosakond oli kordades hullem. Hulkuvad kassid, räpase olemisega lapsed ja hingemattev hais. Kontrastne, kas pole? Aga eks selliseid kontraste leiab ka meie riigis. Viisakontrollis löödi viisasse veel teinegi tempel. Tekkis mõte, et mis oleks saanud siis, kui oleksin selle viisa seal ära kaotanud? Seda aga õnneks ei juhtunud, ning viperusteta jõudsime tagasi hotelli. Pärast ostude ülevaatamist, väikest värskendust ja puhkust sõitsime Kapedese nimelisse külakesse, kus meid taaskord kõva kõhutäiega kostitati, kohalikke veine joodeti ja tantsutati Küprose rahvamuusika järgi nii, et jalad villis. JÄRGNEB

















7 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *