EI ja veel kord EI, ma ei kirjuta ja ei kavatse kunagi ka kirjutada raamatut peakirjaga Minu Hiina (loodan, et kirjastajad Petroned ei pane pahaks, et kasutan pealkirja just sellisel kujul). Kuigi mulle perekond Petrone "Minu" raamatusari meeldib, ei ole ma niivõrd andekas kirjutaja ja kui ma ka seda oleks, siis kolme nädalaga ei koguks ma piisavalt ainest, et sellest raamat kirjutada. Küll aga olen ma suuteline edukalt blogi pidama. Jätan raamatu kirjutamise au neile kallitele kaasmaalastele, kellele Hiinaga suuremad kogemused, kui kahel algajal seljakotituristil*.
Idee Aasiasse reisimisest on mulle kogu aeg meeldinud. Aasia tundub huvitavam, kui vana ja hea (loe turvaline ja igav) Euroopa või kõigi unistuste maa – Ameerika (maa, kus voolvad piimajõed ja kõrguvad pudrumäed, vähemalt osade arvates).
Draakoni aasta alguses andsin ma enesele lubaduse – oktoobrist kuni novembrini seiklen ma Hiinas, mitte üksi ikka kaksi, koos oma hea sõbraga.
Minuga oli lihtne ja Hiinal polnud vaja mulle ennast müüa. Ma olin põhimõtteliselt langetanud juba oma otsuse ning Hiina tundub just olevat minu jaoks see õige koht, kust alustada oma Aasia kogemuste kogumist. On ju Hiina niivõrd suur, laiudes enam kui üheksal miljonil ruutkilomeertil ja olles seega suuruselt neljas ning kus elanike arv küünbib tugevasti üle 1,25 miljardi inimese. Riik, mis on kultuuriliselt, ajalooliselt, klimaatiliselt ja kulinaarselt mitmekesine.
Raskemaks pähkliks ostus aga hoopis sõber, keda vaatamata odavatele lennupiletitele, polnudki niivõrd lihtne kaasa meelitada. Kuigi internetist leitud soodsad piletid algusega Tallinnast läbi Riia ja Brüsseli või siis Berliini otse sihtkohta ja Tallinna tagasi olid pisut enam kui 400€, ei olnud piletite hind määrav. Aasia ei olnud lihtsalt tollel hetkel silmapiiril. Tänu Vimeo paarile ilusale videole Shanghaist ja Hong Kongist, sai idee maha müüdud.
Nüüd aga hakkab planeerimine pihta. Paika on vaja panna täpne marsruut, kuidas liigume, kas rongiga või lennukiga või hoopis bussiga ja kuhu tahame minna ning mida näha? Kus ööbime, kas odavamas ja mõnevõrra kallimas? Arvestada tuleb aga sellega, et kogu reisi eelarve on 3000€.
—
Olen algaja seljakotiturist, kes on harjunud puhkama ja “seiklema” vanas ja turvalises Euroopas või nn lääneühiskonnas, näpuotsas vaid kohver, ID-kaart või pass ja rahakott.
Olgu siinkohal öeldud, et kõik head soovitused on oodatud ja teretulnud!
1 KOMMENTAAR
Tundub, et ma pole ainus, kes on Euroopast küllastunud ja pööranud pilgud Aasia poole. Niipea, kui nägin superhinnaga Hainan Airways’i pileteid lennuks algusega Riiast erinevatesse Hiina sihtkohtadesse, otsustasin 5* lennufirma teenuse ära proovida ning minna Pekingit ja Shangaid avastama.
Pileteid hakkasin broneerima juba veebruaris ning sain just endale sobivateks kuupäevadeks 399 € eest pakkumise. Millegipärast jäi Turismimessi tõttu asi toppama ning kui märtsis uuesti Estraveliga ühendust võtsin, siis ei olnud enam soovitud kuupäevadeks pileteid ega ka odavat hinda. Kuna soov sõita oli siiski nii suur, siis saigi puhkuseplaanidesse muudatused tehtud ja soetasin piletid 427 € eest + Tallinn-Riia lend. August olevat Hiina reisimiseks hea kuu- ei liiga palav ega vihmane.
Igatahes on lennupiletid nüüd olemas ja algamas on reisieelne põnevaim tegevus ehk majutuse otsimine:). Olgu siinkohal öeldud, et reisin täiesti üksinda ja dormides ööbimine ei ole minu jaoks. Ehk on kellegil soovitusi majutuse osas Pekingis, otsin hea hinna ja kvaliteediga hotelle/hosteleid Keelatud Linna läheduses?
Shanghais pidavat majutuse leidmine lihtsam olema ja võivat isegi 4* hotelli väga soodsalt saada. Sealkäinutel on võimalik siinkohal omapoolseid soovitusi anda.
Hong Kongi külastasin eelmise aasta novembris. Ilm oli soe ja kuigi teavas oli enamjaolt udune, sain kogeda nii kõrvetavat päikest kui ka külma vihma. Hong Kongis on, mida vaadata ja kogeda: igaõhtune valgusetendus sadamas, laevasõit Hong Kongi saarele, Ngong Ping 360 ja Big Budda Lantau saarel, shoppamine mõõtmatult suurtes kaubamajades jne.
Kui olete juba nii kaugele tulnud, tasub kindlasti kasvõi päevaks-paariks minna Macausse ehk Aasia Las Vegasesse. Kiirlaevaga 2 tundi sõitu ja oletegi kasiinode maailmas. Ma ei ole küll mängur, kuid Macaus haaras mind täiesti teistsugune hasart- üritasin külastada niipalju erinevaid kasiinosid, kui võimalik, sest iga kasiino oli omaette vaatamisväärsus oma luksusliku interjööri ja showde poolest. 1,5 päevast jäi mulle väheseks, et kõikide kohalike ajalooliste vaatamisväärsuste ja kutsuvate tulukestega kasiinodega tutvuda. Tahaks kunagi kindlasti tagasi minna…