Minu ema siin, Portugalis!!!! 1

A minha mãe aqui em Portugal!!!!!! Täpipealt 132 päeva ei olnud ma oma ema näinud see on 4 ja pooool kuud põhimõtteliselt!! Igatahes nüüd sain kasvõi natukeseks olla jälle emme väike tüdruk, missest et olen 21 ja kõik, vahel on ikka päris hea! Niisiis sai oma 5 minutit bussijaamas ema kaisutatud :)

Palju me esimesel õhtul ei teinud. Otsisime hotelli üles ja käisime söömas. Kiired muljetamised (kuna emps, mul oli tegelikult Portugalis selleks hetkeks juba 4. päeva..) ja läksime tuttu ära. Uuel päeval uue hooga.

Peale oma viiiiiiiiimast loengut, sain ema ja Erkkiga kokku kesklinnas – tegime tuuri peale ülikoolile ja botaanikaaiale, Penede do Saudade ning mõned muud kohad, nagu ennistki maininud olen – Coimbra ei ole suurlinn 🙂

Käisime ka päris kohalikku toitu söömas ja niii tore oli kõike seda teha oma empsiga 🙂 jei jei jei…
Peale söömist jätsin empsi ja Erkkiga 2 päevaks hüvasti, sest nemad läksid Portosse ja mina neile hiljem järgi…

Kaks päeva hiljem sõitsin – jällegi võib kindlalt öelda, et LIIGA varase ärkamisega – emale ja Erkkile Portosse järgi, et sealt edasi trippida autoga.

11.juuni – kergelt vihmane… Jalka MMi esimene päev. Esimene sihtpunkt Braga..

Tegime tutvust (mina esmakordselt ema ja Erkki juba teadsid) Lovisega.. Meie eesti keelne GPS, kes juhatas meid kohe kenasti ja ilusti meie soove trotsides Portost kiirteele, mis ilmselgelt oli kergeks üllatuseks meie Superjuhist Erkkile, kus autod muutkui vurasid meist mööda, üks kiirem kui teine.. Mis kiirtee juures halba on, on see, et see maksab ja need 50 km Portost Bragasse läks meile täpselt 17,5o eurot maksma. Auts! Not nice!.. Aitäh Lovise! Nii sai meie suhetliselt sunnitud sõprus alguse 🙂

Bragas jalutasime veidi vanalinnas, sõime ja sõitsime edasi Bom Jesuse kiriku juurde, kus ma juba ühekorra käinud olin koos Mayaga.. Ilm oli põhimõtteliselt täpselt samasugune – vihmane ja jahe, kuid natukene siiski soojem kui eelmisel korral.

Seekord otsustasin ka treppidest alla minna ning Bom Jesusest ikka õige pilt kätte saada, loomulikult oli ema kohe nõus liituma, ning otsus oli igati õige. Suht massiivne ja lahe kirik. Sellist mujal Euroopas mina näinud ei ole.. khuul.

Bragast sõitsime edasi põhjapoole. Gerese rahvusparkki, kus meil oli ka ööbimine… Tee sinna oli huvitav, kuna olime omadega jõudnud mägedesse mis kujutas siis kitsaid käänulisi teid, mida pidi Erkki varem kunagi sõitnud ei olnud, ning ema kategooriliselt keeldus rooli istumast. =)

Vaated see-eest oli meeletult ilusad, kuigi ilm veidi rikkus olu ja nautimist. Lõpuks jõudsime aga kohale Gerese külasse majutasime end hotelli, katsusime vihmast ilma trotsides veidi ringi luusida, kuid kokkuvõttes oli ikkagi liiga märg ja tume ilm ning läksime tuppa ära. Sõime, jõime veini ja lõpuks läksime tuttu.

12. juuni – teine päev. Ilm lubas juba hommikul palju paremat, kui möödunud päeval. Nii uudistasime veidi hotellitüübi käest, et mis ja kus ümberringi on ning läksime uudistama. Esimesena läksime „Pedra bela” vaatepunkti, mis tõlkes tähendab „ilus kivi”. Vaated on ikka super mägedes. Väike küla all, kuhu päike paistab, kiriku kellad ja rahu. Super mõnus. Käisime veel vaatamas ka koske „Cascata do Arado” Ei tea mis seee tähendab. Mägede-elu juures on lahe see, et isegi kui ümberringi on blogid, ja facebook ja üldse kõik muu 21 saj lubatav,, leiab seal ikka karjuse oma kitsedega üetamas käänulist, kitsast autoteed. Vahva!.

Edasi sõitsime Chavese linna poole, aeg-ajalt peatudes, kas siis liigsest iiveldusest, mis käänulised teed põhjustasid, või siis imeilusate vaadete tõttu.

Chavese linn on suhteliselt väike linnake, Hispaania piiri ääres, tõlkes tähendab linna nimi „Võtmed”, mis iseenesest on suht arusaadav miks.. (vähemalt mulle).

Midagi oluliselt suurt me Chaveses ei teinud, külastasime üh muuseumi ja jalutasime niisama natuke ringi. Chavesest sõitsime edasi Vila Reali, is on tuntud more or less nagu tööstuslinn… Seal külastasime üht vana keskaegset kalmistut, kirikusse sisse ei lastud.. :/

Nii oli kätte jõudnud suht õhtune aeg, ning otsustasime sõita ööbimiskoha poole… mis asus Vila Realist veidi eemal… Ööbimiskoht oli armsas väikses külakeses, kus iganurga peal leidus roose, roose ja roose. Super. Ümbritsetud mägedega ja päikseloojanguga… imeilus võiks et öelda.