Mina pean karaoket laulda saama!

Inglise keeles on mõiste guilty pleasure. See tähistab nähtusi või tegevusi, mis meile küll meeldivad, kuid on maailma – või meie endi – silmis kaheldava väärtusega. Näiteks Spice Girls, mida ma kodus salaja kuulan, kuid avalikult saastaks tembeldan. Või Kroonika, mida ostes alati kapuutsi silmile rebin. Ja üks guilty pleasure on mul veel – karaoke.

Endast lugupidava muusiku jaoks on karaoke madalam kui muda. Karaoke tähistab amatörismi selle sõna ilgemas tähenduses ja kui mul on vaja talendisaates mõni solvav kommentaar välja mõelda, ehitan selle alati karaoke ümber.

Ometi hakkan ma karaokemasinat nähes erutusest võdisema. Steriilse instrumentaaltausta saatel mikrofoni joodeldamine pakub sõnulkirjeldamatut naudingut ja kui ühe Singer Vingeri laulu pealkirja pisut väänata, siis ma lihtsalt pean karaoket laulda saama.

Aga kuidas? Guilty pleasure on ju salajane asi. Isegi Helsingi laeval pole karaoke laulmine mõeldav, sest alati on õhkõrn võimalus, et mõni kaasmaalane satub mööda jalutama ning mu lõõritamise YouTube’i kõigile hirnumiseks üles laeb.

Ainus võimalus segamatult karaoketada on selle imelise nähtuse kodumaale sõita. Kõigest 8000 kilomeetri kaugusel asuvad maailma kõige vingemad karaokemajad ning just sinna ma koos ema ja naisega ühel kevadel marssisin. Me olime lõpetanud ringkäigu Yodobashi Camera nimelises tehnikakaubamajas ning nüüd oli tagumine aeg pisut lõõritada.

Päevane aeg on karaoke jaoks parim. Esiteks on siis hinnad mõistlikumad ning teiseks pole järjekordi. Me sõitsime hotelli juurde tagasi ning jalutasime Shinjuku raudteejaama lähedal asuvasse Shidaxi-nimelisse klubisse. Nigeerlase välimusega mees astus mulle ligi ja näitas napilt riietunud jaapanlannade fotosid – „Best price, I guarantee!” –, kuid muus osas oli pärastlõunane Tokyo asine.

Kõik Shidax Karaoke kaheksa korrust on täis kabiine, mis paiknevad teine teisel pool davidlynchilikult punaseid koridore. Fuajees võeti meie käest raha ning ulatati kabiininumber, kuhu minna tuli. Nigeerlasest sutenöör ja tema parima hinnaga jaapanlannad sobinuks tollesse burleskilikku keskkonda imehästi, kuid õnneks oli meie kabiin inimtühi. Laual vedeles telefoniraamatu mõõtu laulukataloog, kümnete nuppudega karaokemasin ning menüü, kust oli võimalik laulmise kõrvale friikartuleid ja sushi’t tellida.

Tundsin end nagu poisike kommipoes. Nii palju laule ja täielik privaatsus, kui ema, abikaasat ning kõrvalkabiinis joodeldavat abielupaari mitte arvestada. Laulude nimekiri, mida siinne karaokemasin mängida oskas, oli lõputu. Judas Priest? Aga palun! Bryan Ferry? Otse loomulikult! U2? Milles küsimus! Kui mõnd laulu pole Shidax Karaokes võimalik kõõrutada, siis pole seda laulu olemas.

Kell tiksus armutult ja kuna me olime idaeurooplastena vaid pool tundi karaoke-aega ostnud, tuli viivitamatult asja juurde asuda. Sõnadega kirjeldamiseks oli too kogemus liiga ebamaine. Ehk suudab VIDEO mu lapsikut õnne paremini edasi anda.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

______________________________________________________________________
Fotod: https://us.jnto.go.jp/blog/karaoke-box-enjoying-japans-nightlife-destination-of-choice/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga