Mexico – Panama 36

Tegin aprillis-mais 2007 väikese tiiru Kesk-Ameerikas. Korraliku reisikirja kirjutamine ei ole laiskuse tõttu võimalik, kuid mõned praktilised tähelepanekud on ehk abiks teistele sealkandis reisida plaanivatele ränduritele. Alljärgnevalt mõned märkused marsruudil Mexico – Panama nähtud busside, hotellide ja piiriületuste kohta. Vaatamisväärsustest ei hakka kirjutama, nende kohta on netis infot piisavalt.

Bussid ja bussijaamad

Mehhiko bussid ja bussijaamad on üllatavalt puhtad ja korralikud. Bussid sõidavad täpselt graafiku järgi ja on mugavad. Bussi peale mineku protseduurid sarnanevad oma korrektsuse ja turvameetmete poolest lennujaamadega. Mehhiko bussiliikluse kohta on infot netilehel:
https://www.ticketbus.com.mx/ticketbus/eng/index.jsp

Belize bussid on aga täiesti teine (kolmas) maailm. Kui Mehhiko bussijuht on tumedates viigipükstes ja valge triiksärgiga, siis Belize bussijuht on teksade ja maikaga ning oskab inglise keelt. Mehhiko linnadevaheline buss vastab kõigile Euroopa nõuetele, Belize buss on filmidest tuttav USA koolibuss, mis on maha kantud ja Kesk-Ameerikasse lohistatud. Neid pikki umbes 60 istekohaga plekist siseseinte ja puust pagasiriiulitega busse leidub kõigis Kesk-Ameerika banaanivabariikides.

Florese linna omapäraks on see, et seal puudub bussijaam ning bussipileteid müüvad hotellid ja reisibürood.

San Salvadori terminal oriente bussijaama sõites jäi tee ääres silma kohalik punaste laternate tänav. Avatud rauduste tagant paistsid väikesed ilma mingi katteta metallnarid, millele päike otse peale paistis. Mõned uksed olid suletud, järelikult leidub ka keskpäevases kuumuses (40? varjus) väikese umbse ruumi plekist voodi jaoks kliente. Aga bussijaama puhveti söögid olid maitsvad ja odavad. Salvadori (aga ka mõnede teiste Kesk-Ameerika väikeriikide) busside omapäraks on igasuguste kaubapakkujate rohkus. Nad ronivad bussi peale, pakuvad reisijatele oma kaupa (söögid, joogid, liim, pikendusjuhe jne.) ning lähevad järgmises peatuses (või ka sõidu ajal) maha. Kõik toidujäätmed ja muud kasutatud asjad visatakse bussi põrandale. Kui siis pidurdamisel mõni tühi pudel või praetaldrik ette bussijuhi juurde veereb, suunab konduktor selle jalalöögiga esiuksest välja.

Hondurases käivad bussides lisaks kaubapakkujatele ka klounid, kes räägivad mingit naljakat (mitu reisijat muigasid) juttu ning siis käivad ja korjavad raha. Kõigil reisijatel on matšeeted, mis sõidu ajaks riputatakse istme peatoe külge. Bussid on tihedalt reisijaid täis ja mitukümmend inimest seisab vahekäigus püsti. Kui bussijuht järsku midagi röögatab, kükitavad kõik seisjad bussi põrandale. Tee ääres seisnud politseiautost mööda jõudes tõusevad kõik jälle püsti. Ühel collectivol (marsruuttakso) nägin ühte aknaklaasi kahe akna kohta. See tähendab seda, et kui üks reisija suure vihmaga oma akna kinni tõmbas, siis läks tagaistujal aken lahti. Nii nad seal siis kordamööda tirisid seda akent.

Nicaraguas oli mai alguses selline kuumus, et bussi plekkseinad kõrvetasid ka läbi riiete. Aga bussid on seal ruumikad, vahekäiku mahub mitu tihumeetrit prusse, hunnik katuseplekki ja mõned kahesajaliitrised prügitünnid. Nii nagu naaberriikides, on ka Nicaragua liinibussidel võimendid vähemalt 90-vatiste kõlaritega, kust kostab kohalik popmuusika.

Costa Rica ja Panama ekspressbussid on mugavad, puhtad ja vaiksema muusikaga.

Piirid

Mehhiko-Belize piiril paikneb tohutu kasiinokompleks ning õhtuste busside reisijate enamiku moodustavad kojusõitvad kasiinotöötajad. Piiri ületamine sujus suhteliselt kergelt kuni hetkeni, mil Mehhiko ametnik minult turistikaarti nõudis. See on üks paber, mis tuleb täita Mehhikosse saabudes ja ilma milleta on riigist välja pääsemine oluliselt raskendatud. Piirivalveametnikuga vesteldes meenus mulle, et olin selle tähtsa paberi bussi unustanud. Tegin väikese katse ja väitsin piirivalvurile, et mul polegi sellist dokumenti. Piirivalvur muutus kuidagi nukraks ja arvas, et nüüd ma ei saagi enam kunagi Mehhikost välja. Vaatasin, et asi läheb tõsiseks ja tõin bussist oma tähtsa paberi ära. Nautisin piirivalvuri ja bussijuhi (tema tõlkis kogu piiriprotseduuri, sest Mehhiko piirivalvurid oskavad loomulikult ainult hispaania keelt) ohjeldamatut rõõmu ja pääsesin Belize riiki.

Belizest väljudes nõutakse piiril 30 Belize dollarit (15 USD), kuid veetes selles riigis alla 24 tunni on see summa ainult 7,5 Belize dollarit. Guatemala riik tahtis sisenemise eest 10 quetzalit (17 EEK).

Guatemalast väljudes kontrolliti passe arvutit kasutades aga Salvadori piirivalvurid jalutasid ainult läbi bussi ja vaatasid passe. Ka pagasi ettenäitamisega ei pidanud ise vaeva nägema, bussijuhid avasid kõigi reisijate kotid ja näitasid nende sisu tolliametnikele ette.

Hondurasesse sisenemisel tuli tasuda 3 USD mingisugust arusaamatut maksu ning Hondurasest väljumisel nõuti sama maksu uuesti, sest sisenemisel mulle selle maksu tasumise kohta kviitungit ei antud.

Hondurase ja Nicaragua vahel on mitu kilomeetrit eikellegimaad ja seetõttu on jalgsi piiri ületamine palava päikese käes võrdlemisi ebamugav. Võtsin rikša, mis läks maksma 1 USD ja sõitsin ühest riigist teise. Uhke tunne oli päikesevarju all nahkistmel lösutada ja juurderutanud Nicaragua piirivalvurile ilma istmelt tõusmata oma pass ulatada. Piirivalvur heitis pilgu passi, nõudis 7 USD ning rikšajuht viis mind kiiresti edasi bussijaama.

Nicaraguast väljudes tuleb kõigepealt piiritsooni väravast sissepääsemiseks maksta 1 USD, seejärel ankeediblanketi eest 1 USD (kui ei viitsi seda ametnikult tasuta võtta) ning lõpuks väljumise vormistamisel veel 2 USD. Bussid Costa Ricasse väljuvad Nicaragua piiripunktist, sõidavad paar kilomeetrit edasi ning jõuavad Costa Rica piiripunkti. Seal läbivad kõik reisijad passikontrolli ning seejärel seisavad pikas tollijärjekorras, et oma kotid ette näidata. Bussijuhid avavad bussi all asuvad pagasiluugid ning kogu pagas tuleb tollikontrolli tassida. Kasutan sellistel reisidel tavaliselt väikest spordikotti ning võtan selle bussi sisse. Ka seekord jätsin oma koti bussiistmele ning seetõttu pääsesin igasugusest kontrollimisest.

Costa Ricast väljudes ei suutnud ametnikud kuidagi uskuda, et Eesti kodanikel pole vaja Panama viisat ning nõudsid seda minult päris kaua. Lõpuks suutsin neile selgeks teha, et nende asi on mind oma riigist välja lasta ja mitte targutada selle üle kas Panama riik mind sisse lubab. Enne Costa Rica ametnikeni jõudmist astuvad ligi mitmed tüübid ja pakuvad oma abi dokumentide vormistamisel. Nende väitel tuleb riigist väljumisel passi üks mark kleepida, mida nad lisaks ankeediblankettidele ka lahkesti müüa pakuvad. Loobun blankettidest, markidest ja tollikontrollist ning lähen Panamasse. Piiril on suur hispaaniakeelne kiri, mis nõuab piiril teatava koguse sularaha või reisitšekkide ettenäitamist. Samuti on vaja ette näidata lennukipilet Panamast äralendamise kohta. Minult ei küsitud mitte midagi, kuid üks mereröövli välimusega eurooplane oli üsna hädas, sest peale kalamehekummikute ja spinningu ei olnud tal üldse mitte midagi.

Üldiselt on Kesk-Ameerika riikide piirid (erinevalt enamikest Aafrika piiridest) üsna kerge vaeva ja vähese rahaga ületatavad ning kõik Kesk-Ameerika riigid Mehhikost Panamani on Eesti kodanikele viisavabad..

Hotellid

Olen oma reiside jooksul päris mitmeid hotelle näinud, kuid hostel „Mayan“ Cancunis suutis mind üllatada. Nimelt taheti seal linade kasutamise eest 10 USD deposiiti saada. Administraator seletas, et kui ma hommikul oma linad tagastan, siis saan ka need 10 dollarit tagasi. Linu nähes sain ma süsteemi mõttest aru. Linad nägid välja sellised, et oleks tahtnud need kohe prügikasti visata aga kümnest dollarist hakkas kahju. Andsin hommikul need linad administraatorile tagasi ja väikese kauplemise järel saingi oma 10 dollarit kätte. Cancunis olid ebameeldivaks üllatuseks ka hostelite hinnad. Olen harjunud Aafrika ja Aasia mõistlike hindadega ning viletsa toapugeriku eest nõutud 35 USD tundus mulle kallivõitu. Hulkusin mööda linna ja uurisin hostelite hindu, kuid midagi odavamat ei suutnud leida.

Belize City hotell „Golden Dragon“ oli samasugune urgas, kuid tuba maksis ainult 20 dollarit. Guatemalas Florese linnas peatusin hotellis „Mirador del Lago“. Nii mõnus oli pärast Tikali püramiidide otsas turnimist duši alla minna. Selles hotellis oli ka soe vesi, mis tuli segisti otsa kinnitatud soojendist, kuid erinevalt teistest samalaadsetest vee soojendamise seadmetest oli sellel 0-juhe jäetud ühendamata. Tänu sellele läbis duši all olles kogu keha erutav värin. Kuna ma ei ole eriti voolulembene, siis läksin administraatorile oma muret kurtma. See oli üsna pikk vestlus, sest tema loomulikult ei osanud inglise keelt ja mina ei oska hispaania keelt. Võtsin lahti hotellide peatüki kaasasolevas hispaania keele vestmikus, kuid minu üllatuseks pole seal juttu voolu all olevatest duššidest. Lõpuks vedasin administraatori oma tuppa ja lükkasin kättpidi duši alla. Nüüd sai ta üsna kiiresti asjast aru ning andis mulle uue toa.

Guatemala Citys otsisin Lonely Planeti abil hotelli, mis paikneks võimalikult lähedal Melva bussijaamale. Leidsin hotelli „del Istmo“, mis asus tõesti bussijaama lähedal. Hotelli ees oli üks katusealune, kus seisid bussid ja busside taga oligi hotelli uks. Millegipärast tuli mul just sel õhtul tahtmine enne maksmist ka tuba näha. Administraator seletas (loomulikult hispaania keeles), et see pole võimalik. Pärast pikki vaidlusi maksin toa eest 13 dollarit ja läksin trepist üles. Mööda koridori edasi minnes märkasin, et kõigi hotellitubade uste lukuaugud olid pitseeritud. Nüüd sain aru, et administraator tõesti ei saa tubasid ilma rahata näidata. Ootasin kõige hullemat, kuid tuba oli üllatavalt meeldiv. Selle hotelli omapäraks on öökappi katva klaasi külge liimitud tuhatoosid (tuhatoosi tühjendamiseks pidin öökapi prügikasti kohal kummuli keerama. Hotell koos bussijaamaga oli väga turvaline, sest ööseks suleti kogu katusealune raske metallvõrega ning hiliselt jalutuskäigult hotelli saabudes tuleb kaua kolistada, et hambuni relvastatud turvamees üles ärkaks ja väikese jalgvärava kõik tabalukud avaks. Hommikul aga oli ülimalt mugav bussijaama minna, ehkki isegi selle kolmemeetrise teekonna jooksul suutsid mõned taksojuhid oma abi pakkuda.

San Salvadorist San Migueli sõites lugesin teel Lonely Planetit ja valisin ööbimiseks bussijaama taga asuva hotell „Migueleno“. Kulutasin päris palju aega selle hotelli otsimisele ja lõpuks selgus, et selle nimi on nüüd hoopis „Monte Carlo“. Nagu nimigi ütleb, on tegemist väga luksusliku hotelliga. 8 USD maksavas toas oli isegi televiisor, mille pult oli tugeva metallketiga seina külge kinnitatud. Dušil oli nii sooja kui ka külma vee jaoks üksainus ühine kraan nagu Sudaani parimates hotellides ning hilisõhtul toodi isegi käterätik.

Nicaraguas Leoni linnas peatusin hotellis „Avenida“. Tuba maksis 4 USD ja selle raha eest oli duširuumis isegi käterätihoidja (käterätti loomulikult ei olnud). Pärast päikeseloojangut kui terves linnaosas elekter ära kadus, läksin administraatorilt küünalt küsima. Oma hispaania keele vestmikust ma sellist sõna nagu küünal ei leidnud ja sain aru, et sellised vestmikud on vist tehtud neile, kes peatuvad Hispaanias 5* hotellides. Lõpuks sain siiski küünla ja duširuumi minnes mõistsin, et küünlaga on tunduvalt ohutum duši all käia kui elektriga.

San Juan del Suri linnakeses on tänu arvukatele surfaritele hotellid palju kallimad kui teistes Nicaragua linnades. Tuba hotellis „Elisabeth“ maksis küll 15 USD, kuid selle eest olid seal hiigelsuured tarakanid ja tass tasuta kohvi.

Costa Rica pealinnas San Joses peatusin kõrge müüri ja okastraadiga piiratud tõelises backpackerite hostelis, isegi selle nimi oli JC & Friends Backpackers. Tuba, mille mõõtmed olid 1,5 x 2 m, maksis 16 USD ning dušš ja WC olid koridoris.

Davidi linnas ööbisin „Costa Rica“ nimelises pansionis, kus mugavustega tuba maksis 6 USD, kuid Panama Citys enam nii odavalt hakkama ei saanud. Lonely Planetist leidsin üsna soodsa hotelli „Residencial Turistico Volcan“, mille tuba maksis 14 USD. Järgmisel päeval otsustasin ennast premeerida parema hotelliga ja võtsin sviidi hotelli „Dos Mares“ viimasel korrusel. Toal olid suured aknad ilusa vaatega, töötav konditsioneer ja mullivann ning hotelli katusel asus bassein. Administraator hoiatas, et see tuba on väga kallis ning tõesti tuli selle toa eest masta 27 USD. Vahe eelmise hotelliga oli 13 dollarit, kuid tingimused olid kümme korda paremad.

Muud tähelepanekud

Belize erineb oluliselt teistest Kesk-Ameerika riikidest nii arhitektuuri, inglise keele oskuse kui ka kariibiliku ellusuhtumise poolest. Maailmas on peale Tallinna vähe linnu, kus tullakse tänaval suitsu küsima. Belize Citys öisel ajal liikudes juhtub seda aga pidevalt. Viiendale suitsuküsijale selgitasin, et ma ei suuda kogu linna suitsetajaid varustada. Selle peale arvas tema, et mul oleks parem siiski üks suits anda, sest muidu on ta sunnitud mind ära tapma ja see oleks oluliselt ebameeldivam ühe suitsu loovutamisest. Õnneks oli ta üksi ja ma ei raatsinud loobuda ei suitsust ega elust. Hoolimata sellistest pisiasjadest on Belize üks mõnus riik.

Guatemalas torkasid silma kontrastid. Kui näiteks Flores on väga ilus ja sõbralik linnake, siis Guatemala Citys küll midagi meeldivat näha ei olnud. Tähelepanuvääriv oli ainult väga purjus inimeste rohkus linnaosas, kus ma peatusin (muidugi oli see selline linnaosa, kus õhtul ei maksa hotellist välja minna). Olen Eestis harjunud igasuguste joodikutega, kuid seal nägin juba veidi enne keskööd peaaegu iga baari (ja neid seal jätkus) ees kedagi kõnniteel oksendamas või rentslis magamas.

San Migueli linnas jääb kogu elu seisma juba kella 19 paiku ja kesklinn on otsekui välja surnud. Bussijaama piirkonnas suutsin hilisõhtul leida ainult kaks söögikohta. Ühes neist ei müüda õlut ja teises on küll õlut aga ei tohi suitsu teha. Korralikus söögikohas peab ikka õlu müügil olema, sest laual jooksvaid tarakane on kõige parem tappa õllepudeliga. Ilma lisatasuta on laudadel igasuguseid pipraid ja suur purk marineeritud kapsast.

Kui Salvadorist jäi meelde erakordne prügirohkus maanteede ääres, siis Hondurases olid lisaks prügile tee ääres ka loomakorjuseid nokkivad raisakotkad. Aga selle eest on Hondurase koolilastel ilus vorm ja kõigil asjalikumatel meestel peas nokamüts kirjaga USA.

Nicaragua omapäraks on võrkkiikede rohkus. Need on väga kunstipärased ja leiavad kasutust praktiliselt igal pool. Üks eredamaid näiteid oli veoautol ratast vahetav juht, kes seda tööd tehes pikutas kasti serva külge kinnitatud võrkkiiges. Meeldejäävaks osutus ka taksosõit ühest Managua bussijaamast teise. Kõigepealt õnnestus takso hind 20 USD pealt 4 USD peale kaubelda ning pärast, kui autol bensiin otsa sai, tohtisin midagi juurde maksmata taksot bensiinijaamani lükata.

Costa Ricas on eriti kaunis loodus, korralikud põllud ja puhtad teeääred. Teed on head aga kitsad ning iga kummulipaiskunud veoauto tekitab suuri ummikuid. Suuremates linnades leidub mitu inglise keele oskajat.

Ka Panama on üldiselt ilus ja puhas. Panama Citys osatakse küllaltki palju ka inglise keelt, kuid väiksemates linnades on sellega muidugi probleeme. Davidis oli mul vaja kohalikku telefoniautomaati kasutada. Toppisin sinna hunniku münte, kuid helistamine ei õnnestunud. Kuna olen igasuguse tehnika kasutamises veidi blondiinilik, kutsusin appi möödajalutava politseipatrulli. Inglise keelt nad ei osanud aga sellegipoolest said mu probleemist aru ja tagusid jalaga niikaua vastu taksofoni, kuni ma oma mündid tagasi sain (ja natuke peale ka). Davidi linnas olid ka väga stiilsed õllebaarid, kuid nende interjööri ja klientide kirjeldamine ei ole sõnadega võimalik.

Mexico Citys sain tünga, mida isegi neegrid ei suuda välja mõelda. Tahtsin hirmsasti mariachimuusikat kuulata ja läksin restorani, kus mängis mariachiansambel. Istusin lauda ja tutvusin menüüga. Hinnad olid nagu Reykjavikis, kuid ansambel oli tasemel ja ma otsustasin siiski natuke tellida. Võtsin pitsi (4 cl) tequilat, mis menüü järgi maksis 80 EEK ning pudeli (0,3) Mehhiko õlut, mis maksis 40 EEK. Kui lõpuks arve toodi, siis oli kogusumma 550 EEK. Palusin selgitust ja selle peale tõmbas kelner 50 EEK kohe maha. Mulle sellest ei piisanud ning kutsusin administraatori. See selgitas, et menüüs olevatele hindadele lisanduvad maksud ja teenustasud ning tasu ansambli vaatamise ja kuulamise eest. Õnneks mul nii palju raha kaasas ei olnud ja see õppetund läks kokku maksma ainult 250 EEK.

36 kommentaari

  • Marilin kommenteeris

    väga hea ülevaade:)

  • Sonny kommenteeris

    Väga hea artikkel, väga asjalik kirjeldus. Natuke kommenteeriks ka seda suitsuküsimise teemat “Maailmas on peale Tallinna vähe linnu, kus tullakse tänaval suitsu küsima. Belize Citys öisel ajal liikudes juhtub seda aga pidevalt.”

    Nimelt teine Eesti linn, meie suvepealinn Pärnu, kust hiljuti ära kolisin, on ka tuntud selle poolest, et kui linna peale jalutama minna (Pärnu ju ilus ja rahulik väikelinn), siis võib päris kindel olla, et keegi tuleb tänaval vastu ja lunib sigaretti. Erinevalt Belize City’st pole ühtki tapmisähvardust tehtud 🙂 Näteks kui olen küsijatele vabanduseks toonud, et ma kahjuks ei suitseta ja seetõttu ei saa ka nende palvele vastu tulla, siis tavaliselt noogutatakse arusaamise märgiks või kiidetakse isegi takka, et ma suitsumees pole, seda teevad tavaliselt minust veidi vanemad meesterahvad. Naispoole pealt tulevad juurde alaealised neiud ja üritavad veenda, et ma neile pakki sigarette ostaks… keeldun naeratades 🙂

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    Kuna Mehhio piirkond mind väga huvitab, siis selle artikli lugemine tundus küll kohustuslik olevat. Lisaks võõrale ja huvipakkuvale bussiliiklusele ning kohaliku hotellindusega tutvumisle, sain teada ka toreda fakti Guatemala raha kohta ehk siis rahaühik kannab ennde rahvuslinnu nime ja Quetzalcoatl oli ka suur valitseja, kelle kohta võib põnevaid lugusid lugeda.

  • Martina kommenteeris

    Tõetruu ja huvitav lugu läbi huumori prisma. Tekitas mõnusa äratundmise rõõmu!
    Mida peale Panama kanali veel tasuks külastada Panamas?

  • GoMaailm kommenteeris

    Panamas on vaadata ja teha palju. Loodusmatkad, indiaanlaste külad, rafting, rannad jne igale maitsele. Üks hea netileht infoks: http://www.panamainfo.com

  • sven-marten liaks kommenteeris

    tahaks kaa sinna matkama minna

  • sven-marten liaks kommenteeris

    mudju lahe lugu

  • sven-marten liaks kommenteeris

    lausa supper

  • Ardo Part kommenteeris

    Väga mahlakalt kirja pandud lugu tekitas soovi ka omal nahal kogeda seda Kesk-Ameerika assortiid. Kindlasti, kui võimalus avaneb, tuleb seda teha.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Väga asjalik artikkel! See tekitas veelrohkem soovi ise sinna reisida. Kui see võimalus kunagi tuleb, siis kindlasti loen selle artikli veelkord läbi ja teen ka märkmeid kaasa 🙂

  • Rauno Ehasalu kommenteeris

    San Salvadori oli päris huvitav koht 😉

  • katukas kommenteeris

    hea lugemine ja kasulik ka äitähh vaevanägemast

  • Siiri Kuus kommenteeris

    See on huvitav kuidas mõned bussifirmad väärtustavad väljanägemist ja teised mitte.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Armas aeg.. San Salvador on siis küll ju räme koht :S Kohutav!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Hondurases ka ei kutsu liiklema bussiga 😀
    Kas Sa ise oled sõitnud siis bussidega nendes paikades?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Lugesin edasi ja ega Nicaraguas parem pole.. jesver küll.. Ei kujuta ette sellist elu.. Ja ma virisesin kui kunagi külmal talvel pidime mehega sõitma Antslast Tartusse.. See buss hakkas meie arvates keskelt pooleks minema-suur pragu oli 😀 Ja salong oli külm.. Oeh.. Vähemasti polnud palav ja täis tuubitud, eksole 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ooot… Kui seal on mitu km eikellegi maad.. kas ei saaks seda siis omastada, võõrandada vms.. 😀 ???

  • Siiri Kuus kommenteeris

    haahaaaahaa.. Dušši all käimine oli vist väga ergastav kogemus 😀
    Appi.. oleksin olnud vist hüsteerias :S Vihkan seda tunnet kui sirakat saab :S
    Õnneks tean olla edaspidi ettevaatlik kui miskit sellist elus ette peaks jääma.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kinni pitseeritud toad.. ehk selle tarbeks, et töötajad ei teeniks mustalt oma taskusse, lubades ehk mõnel turistil ööbida, aga kasumi ehk pistaks taskusse.. Mis muu saaks olla seletuseks?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    küünlaga dušši all 😀 päris hea.. Kusjuures.. täitsa jama, ei piisa ainult vestmikust.. peab ikka ka sõnaraamatu kaasa võtma reisile 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    armas aeg- tarakanid.. Kas ei kartnud, et vead selle sordi ka omale koju??

  • Siiri Kuus kommenteeris

    appi- prügi ja loomakorjused.. ime siis, et haigused levivad 🙁 Võigas!
    Hais oli siis ka ju jube?

  • Siiri Kuus kommenteeris

    tohtisid lükata 😀 päris hea (Y)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Hahhaa… oleks ise hakanud telefoniautomaati taguma, siis oleks ehk kinni nabitud 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    See, et ansambli kuulamise eest sellist nutsu küsiti.. oh taevas.. Seda nimetatakse varjatud maksuks 😀 Ma nimetaks sulaselgeks varguseks 🙁

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Sorry, et nii palju kommentaare kirjutasin.. aga igas lõigus oli miskit omapärast jne.. ja mul oleks meelest ära läinud mõned asjad, mida öelda oleks tahtnud.. 🙂

  • nele reilson kommenteeris

    hästi mõnus oli lugeda…
    Keele poolest on igalpool niimoodi, et kui muidu aru ei saa, siis kätte abil saab alati selgeks tehtud.

  • nele reilson kommenteeris

    tasuta kohvi oli kindlasti leevenduseks tarakanide eest 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Päris põnev reis oli see, ma arvan. Hea lugeda 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Söögist ja joogist saan veel aru aga miks peaksin ostma bussiga sõites mingi vennikese käest liimi või pikendusjuhet? et ennast pilve nuusutada ja seejärel üles puua? Veidrad kombed ikka sealmaal 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ma arvan et Hondurases see 3 USD maks oli lihtsalt piirivalvuri uue maja katuse osamaks 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Taksojuht oleks pidanud hoopis sulle lükkamise eest maksma 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Päris kallis see mariachide kuulamine: laudaistumismaks, tellimismaks, klaasitõstmismaks jne 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    35 taala mingi hädise toa eest on küll palju küsitud..:S

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga