Mexico City – Acapulco – Puebla – Oaxaca – Tuxtla Gutierrez – San Christobal las Casas – Tulum – Can 16

Seekordne reis kestis 10.-30 juuli, 2005 ja viis Mehhikosse Kirsteni, Mathilde Manuela (4a), Alari, Eke ja Kristini (9a). Marsruut oli: Mexico City – Acapulco – Puebla – Oaxaca – Tuxtla Gutierrez – San Christobal las Casas – Tulum – Cancun. Lisan siia kirjutisse ka hinnad, et sellest oleks praktilist kasu Mehhikosse sõitjatele. Kurss sel ajal oli 1 USD = 10.4 peesot.

Seekord broneerisime piletid märtsis ja pakkumised olid väga erinevad. Kalleim pakkumine oli ~23000 EEK, teine 17 500, kusjuures lisaks ööbimine Londonis ning parim pakkumine oli 13 000 EEK Tallinnast läbi Frankfurdi ilma pikkade vaheootamisteta, mille loomulikult ka võtsime.

Tegime ka seekord reisiks eeltööd, kuigi nõrgemini varasemast ja see ilmnes mõningates nüanssides ka reisi jooksul. Kasutasime Rough Guide, mille ülesehitus oli erinev Lonely Planeti omast, mis tekitas palju segadust ja pahameelt. Alles reisi lõpuosas hakkasime sellega veidi harjuma. Reis oli planeeritud veidi rahulikum ja turvalisem, kuna kaasas esmakordselt lapsed. Sellegipoolest ei broneerinud ette ühtegi hotelli ega sõitu, kuna senine kogemus näitab, et selleks puudub vajadus ja väike vabadus plaane kohapeal muuta aitab paremini puhata ja (töö)stressist vabaneda.

Lend Frankfurdist Mexico City´sse kestis tavapäraselt veidi üle 11 tunni ja oli suhteliselt ebamugav nagu tavaliselt (pean silmas ruumi vähesust 188 cm mehele jne) kuid ei midagi erilist. Kohale jõudes tellisime kärmesti takso ametlikust tellimispunktist ja suundusime hotelli otsingutele, kuna õhtu oli kätte jõudnud ja kohe oli saabumas pilkane pimedus. Takso oli kohutavalt suur, vist Chevrolet, üle 4 liitrise mootoriga mürakas. Taksojuhile sai öeldud, et otsime hotelli hinnavahemikus 40-50 USD ja ta juhatas meid lahkesti kesklinna väga heasse kohta ja tube oli külluses (2-ne tuba 485 peesot). Samast hotellist ostsime ka järgmiseks hommikuks turismireisi Teotihuacàn´i, kus teadupärast Mehhiko ühed enimkülastatavad püramiidid. See oli ka reisi jooksul üks väheseid hotelle, kus hommikusöök hinnas sisaldus. Selle ootamine oli närvesööv ja kui sealmaal pakutakse Continental breakfasti ehk röstsaia või ja moosiga ning mahla, kohvi, siis sellest eriti puudust ka ei tundnud.

Esimese reisi algus oli veniv, aga õnneks tutvusime mikrobussis kahe ameeriklasega (isa-poeg), kellega tekkis kiiresti lahe vestlus. Meie üllatuseks teadsid nad hästi Balti riike ja suutsid endistest NSV Liidu “Vabariikidest” 11-12 ära nimetada ja isa oli ennemuiste ka Leningradis käinud. Euroopa pidi nende sõnade kohaselt ameerika tudengite seas populaarne reisi sihtpunkt olema.

Reisi algul viidi meid ühte kirikut vaatama, mis oli veidi viltu vajunud. Sinna pürgivad igal aastal tuhanded palvetajad ja nüüdseks on kõrvale uus kirik rajatud, kus asub neitsi Maarja originaalne ja väga vana maal, mida ümbruskonnas kõikidel suveniiresemetel ohtralt pakutakse. Uues ja vanas kirikus koguneb 105 000 inimest igal aastal jumalateenistusele, mida on territooriumi mõõtmeid arvestades raske ette kujutada. Edasi kihutasime Teotihuacan´i suunas, mis jääb ~65 km M. City´st põhja poole. Teel pöörati meie tähelepanu eeslinnale, mille elanikud riigile makse ei tasu ja vastutasuks pole linn sinna mingeid süsteeme rajanud. Kujutage siis ette kümneid tuhandeid inimesi oma majades ilma elektri-, kütte, kanalisatsiooni-, vee ja ei-tea-milleta-veel.

Enne püramiide peatusime korra veel suveniiripoes, kus meile tequila valmistamisest ülevaade anti ning toorest tequilat maitsta anti. Maitses nagu mõdu või puskar olenevalt destillatsiooni astmest. Seda valmistatakse niisiis agaavi südamikus paiknevast viljalihast. Vili on magus nagu mesi ja tema tippu ehib võimas ja terav nõel, millega vabalt õmmelda saab.

Kui agaavid valmivad ja on piisavalt vihma, siis ilmuvad ükssarv putukad, kes ennast kiiresti väga suureks söövad. Nad on nii rasked, et kukkudes selili, nad enam püsti ei saa ja turistid muidugi tormavad neid jalule aitama. Tegelikult on nad selleks hetkeks juba suremisele määratud ja nende aitamine on puht sentimentaalne. Näidati meile poes ka ilusast mustast kivist kaunistatud hõbeda ja muude kallite kividega ilustatud indiaanlase peakuju, mille hinnaks oli 3000 USD. Seekord seda veel ei ostnud, kuna kaalus liiga palju, olime ju lõpeks seljakotirändurid…

Teotihuacànis on kenasti restaureeritud püramiidide kompleks, mis koosneb suuremast ehk Päikese nime kandvast ja väiksemast Kuu nime kandvast püramiidist. Erinevalt Egiptuse püramiididest, saab mööda väga järske treppe (pakun 60°) tippu ronida, mida ka kõik turistid teevad. Alla tuli üks laste grupp lausa tagumikupeal libistades. Ei saa mainimata jätta, et püramiidid nägid väga head välja ja mehhiklased olid kõvasti vaeva näinud nende taastamisega. Mathilde üllatas oma tublidusega ronides vabalt üles ja alla, kuigi oli päris väsitav ja hirmutav kõrgus ning õhutemperatuur samuti 30°C alla. Tagasi hotelli jõudes otsustasime, et hommikul lahkume pagasiga hotellist ja siirdume päevaks linna “kopsude” territooriumile ehk ülisuurde parki, kus palju erinevaid muuseume ja lõbustusasutusi ning õhtuse bussiga kütame Acapulcosse. Nii saigi tehtud.

Museo de Antropologica oli lastele põnev oma eksootiliste loomade topiste ja dinosauruste luustikega. Väga võimsa mulje jättis mulle IMAX´i 3D kino, kus reaalsusest jäi puudu vaid haistmis-, maitsmis- ja kompimismeele kasutamine. Samuti oli väga põnev AHAA tüüpi tehnikaaed Papalote Museo del Nino, kus sai kõiksugu tehnika ja füüsika imesid proovida. Väga kaua meil seal aega nautida polnud, sest vaja oli bussile jõuda.

Peale lõunat 15.30 asusimegi Acapulco poole teele, kuhu mugav bussisõit kestis 5 tundi (325 peesot). Vaatepildid bussiaknast olid väga võimsad, viies meid üle ja läbi mägede, üle hirmkõrgete orgude ning läbi pilvede. Pimeduse saabudes jõudsime kohale ja ostsime hotelli kohe bussijaama turismipunktist. Tädi tegelikult valetas meile, et 400-500 peeso eest tube võimatu heas kohas saada ja ostsime hirmuga 760 peeso eest AutoRitz hotelli, mis polnud küll halb oma basseini ja hommikusöögiga, kuid kindlasti oleks saanud sama taseme ka 500 peeso eest.

Siin vahemärkusena olgu öeldud, et edaspidi puutusime kahjuks liigagi sageli kokku valede, varguste ja juurdehindlustega söögikohtades. Seda peaksid Mehhikosse minejad kindlasti arvestama. See aga ei varjuta loomulikult naudingut reisieksootikast.

Samal õhtul läksime veel välja sööma ja saime tunda troopilist vihmasadu, mis õnneks küll kiiresti lõppes ja hiljem me vihma peaaegu ei saanudki, kuigi väidetavalt oli sel ajal vihmaperiood. Pärast õhtusööki ei suutnud muidugi vastu seista laste soovile basseinis ujuda ning õhtu lõpetasimegi basseini ääres, kus lapsed täiega nautisid basseini soolast(!) vett.

Järgmisel päeval (13.07) suundusime kohe randa, et veenduda ujumisvõimalustes ja suureks rõõmuks oli vesi linna rannas piisavalt puhas ujumiseks ja mingeid piiranguid rannaäärsete hotellide poolt ei tehtud. Õhutemperatuur oli harjumatult kõrge, vast 35°C, vesi ilmselt 30°C ja õhuniiskus 100 % lähedal. Valisime kohad toolidel (25 peesot päev) väikese kaljunuki varjus, mis laineid murdis, kuid peagi olid lapsed teispool kaljut ja kiljudes ja värisedes põnevusega lainete eest pagesid. Peagi harjuti lainetega, kuigi päeva jooksul aeg-ajalt nutuga lohutust otsiti, näiteks siis kui laine ujumisrõnga puruks loopis. Ootuspäraselt oli rannas palju söögi-ja teenustepakkujaid. Parimad oli kooritud mangod, mis keele alla viisid. Oli ka punaka pulbriga üle kastetud mangosid , mida meie ekslikult kaneeliks pidasime ja kujutage ette Mathilde nägu, kui ampsu võttes selgus, et kaneeli asemel oli mango punase tšilliga üle puistatud… Teenustest kasutasime kärmelt patsipunujate näpuosavust ja kiirelt olid Alaril, Mathildel ja Kristinil väga vinged patsid, mis elamise-olemise mugavaks muutsid. Eke ja Kristin tegid lahel banaanituuri ja kõik olid eluga rahul.

Õhtu saabudes hakkasime huvi tundma, kus kandis tehakse kuulsaid kaljudelt vettehüppeid ja kiirelt juhatati meid õigesse kohta, kus 30 peeso eest kaljude vastaskaldale koha sisse seadsime. Kuna I seanss algas juba 15 min pärast, siis pildistamiseks väga head kohta ei saanud. Kell 17.30 ilmusid ujumispükstes sangarid ootamatult meie seast ja laskusid naljatledes kaljult alla ning ~10 m pealt vette sulpsatasid. Asi oli segadust tekitav, kuna oli ilmselge, et see kõrgus ei olnud ootuspärane 35m. Asi läks põnevaks, kui saime aru, et ujujad püüdsid lainete abil vastaskaljule ronida, kuid laine müristas võimsalt ja kõikus mitme meetri ulatuses. Kui kõik 4-5 ujujat olid kaljule saanud, algas kaljust ülesronimine. Juba see oli kõhedusttekitav, kuna kalju oli oma 80° ja nad ronisid ju 25-35m kõrgusele ujumispükste väel ja paljajalu. Ronimine oli osa šõust, kuna vettehüpped toimusid samas suunas… St. nad pidid pikalt õhus planeerima, et mitte kaljudele puruks kukkuda ja neid paistis häirivat veetaseme kõikumine, et nad pikalt õiget momenti ootasid. Ja siis see algas- kõigepealt hüpe 25m pealt! Fantastiline lend nagu kotkas. Edasi 25m pealt kaks meest korraga sünkroonselt liuglemas. Ning lõpuks 35m pealt saltoga vetevoogudesse. Vaatepilt oli nii võimas, et otsustasime ka teiseks seansiks paigale jääda ja paremad positsioonid vaatamiseks-pildistamiseks hankida. Sama asi kordus ka ööpimeduses ja minu arvates oli see üks võimsamaid pilte, mis Mehhikost meelde jäi.

Järgmisel päeval, kui enamus meie seltskonnast jälle randa läks, suundusin mina Scuba Divingule, mida rannas 500 peeso eest pakuti. Kella 11.00 seanss lahkus teisest rannast umbes tunnise hilinemisega, kuid hoopis koledam lugu ilmnes selles, et 8 inimesest koosnevast scuba diving grupist olin ma ainuke litsentsi omanik ja instruktor ütles mulle, et tule ka litsentsi omanikega sukelduma, see olevat hoopis teisel ajal ja kohas. Loomulikult sellist infot kaldal ei jagatud ja tundsin end vähe petetuna. Seetõttu tuli mul sukelduda ÜKSI, kuna mõlemad instruktorid aitasid vanu ja kartlikke ameeriklasi nende esimesel sukeldumisel. Ainuke mõõdik, mis mul kasutada, oli manomeeter. Nii ma siis läksin näidatud suunas mere poole ja imetlesin lagedat liivapõhja, kus üksikud kalad ekslesid. Pöördusin peagi tagasi, kuna midagi põnevat põhi ei tõotanud, kui siis äkki minust mõne meetri kaugusel tõeline iludus – Rai kala mööda lainetas. Selle nimel tasus tulla. Hiljem sukeldusin kaljude läheduses, kus oli kõiksugu värvilisi kalu ja koralle. Oli päris kena. Paati ronides selgus, et vahepeal olid ameeriklased tõsiselt vihastunud instruktorite peale ja nõudsid raha tagasi. Tegelikult algas nüüd instruktorite lunimine ja müügitöö, et kasvõi korragi varustus selga tõmmataks- siis ei saa raha tagasi küsida! Paari tunni jooksul see neil lõpuks õnnestuski. Iseenesest tore, kuid lubatud 2,5 tunnine reis kujunes lõpuks ligi 5 tunniseks ja lausa õnn, et meil bussisõitu selleks õhtuks polnud planeeritud.

Õhtuks ostsime Ekega tequilat, laimi ja soola ning unustasime kõik jamad. Järgmisel hommikul (15.07) saime hotellis kokkuleppe, et saame ühe toa õhtuni säilitada ainult priske tipi eest. Suurest õnnest andsime lausa 100 peesot. Päeval rannas tegi Eke oma unistuse teoks- lendas langevarjuga Acapulco lahe kohal (200 peesot). Lahe. Õhtul hilja suundusime M. City bussile ja varahommikul kohale jõudes tassisin magavat last ühest bussist teise, mis viis meid edasi Pueblasse (2h, 98 peesot).

Puebla on kirjade järgi 5 linn suuruselt Mehhikos ja sinna on koondunud palju tööstust. Linn eriti head muljet ei jätnud, kui just linna keskväljak, mida nad sealmaal Zocaloks nimetavad. Vaatasime päevakese linnas ringi ja meeliköitvam üritus oli tuuribussiga linnaring (90 peesot), kus lapsed põhiliselt kahekordse bussi katuseta teist korrust nautisid. Linnast paistab uhkelt ära M. City suunas jääv tegevvulkaan Popocatepètal 5452 m, mille tipus kenasti valge pilvemütsike või oli see suitsusammas püsis. Ette rutates pean mainima, et tagasi lennates Cancunist M. Citysse lendasime üle mäe, mis siis veel rahulikuna näis, kuid juba 10 tunni pärast hakkas tegevvulkaan purskama!

Pärast korralikku ööd hotellis läksime järgmisel õhtul uuesti bussile ja algas jällegi öine sõit Oaxacasse (4,5 h, 325 peesot). Lühidalt öeldes oli sõit kohutav- bussijuht rallis meeletu kiirusega kuristike kohal ja kurvides hoidsin tugevalt käepidemetest, et mitte vahekäiku lennata. Imestasin vaid, kuidas buss ratastel püsib. Magada ei õnnestunud, kuna mõttes juhtisin ise bussi. Sama paistis olevat ka minu reisikaaslastega, Mathilde oksendas täis meie ainukese vannilina, mis prügikasti rändas.

Kohale jõudes oli paar tundi otsimist, et paras hotell leida. Lõpuks siiski asi õnnestus, maandusime hotellis nimega El Salvador (400 peesot) ja selgus ka meeldiv üllatus – hotellikohtade nappus oli seoses läheneva festivaliga, mille nimi oli Guelaguetza 2005 ehk Lunes del Cerro. Hulkusime linnas ringi ja sattusime täiesti kaasaegsele jalgrataste tänavasõidu kriteeriumile, mis festivali raames linna südames toimus. Tour de France`i taustal oli see vägagi aktuaalne. Õhtul kolasime mööda kirikuid, kui äkki mingid plahvatused kostma hakkasid. Teema oli aktuaalne just Euroopas, kuid õnneks oli tegu saluudiga ja kirikust väljudes sattusime hetkega paraadimöllu. Ilusasti riietatud pidulised erinevatest ümbruskaudsetest regioonidest tantsisid, hullasid ja mängisid lõbusasti pilli. Lustisime meiegi ja nautisime täiega. Õhtu veetsime Zocalo ääres restoranis tšillides ja sigarit popsutades.

(17.07) Hommikul otsisime võimalust bussiga mägedesse indiaanlaste juurde sõita, kuid selgus, et bussiliiklus on harv ja kole aeglane ning seetõttu kihutasime taksoga üles mägikülasse, millel nimeks Benito Juarez. Too mees oli Mehhiko vabadusvõitleja, keda sealmaal tõsiselt austatakse. Külakeses suundusime jalgsimatkale üles kalju tippu, kuhu oli üle 2 km. Sain paraja trenni last kukil vedades. Tipus oli 10-12m kõrgune vaatlustorn, mis suht ebakindlana tundus ja kuhu koolilapsed tunglesid. Algul ei tahtnud mõeldagi, et Mathilde võiks sinna üles minna, kuid reisi parima killu peale: ”mis ma siia üldse tulin, kui ma üles ei saa minna!”, olin nõus riskima. Mathilde ronis ise üles kipakast redelist ja hiljem ka alla ning mingit hirmu ei väljendanud. Imelik. Ronisime ka ühe rahnu otsa ja oligi aeg tagasi matkata. Tagasisõit toimus tõeliselt vahva bussiga, mis nägi välja nagu filmis “Kalliskiviromaan”. Reisijad olid enamuses küll turistid, kuid sellegipoolest suutis buss seikluse miljöö tekitada, kui ta kolisedes järskudest kurvidest mööda kohati tulvavee poolt ärauhutud saviteed kuristiku kohal ukerdas.

18.07 tegime šoppingu hommikupooliku, kuid peagi see ammendas end ja sõitsime Tula külasse vanimat elusolendit vaatama. Selleks oli võimas puu, millel aastaid üle 2000 ja ümbermõõt 58 m, veel andmetest: läbimõõt 14m, kõrgus 42m ja kaalu 636 tonni. Hilisõhtul lasti võimas ilutulestik taevasse ning rahvamassi seast tõmmati köitega püsti ~15m kõrgune raudkonstruktsioon, mis samuti ühel hetkel süttis ja rahvale silmarõõmu valmistas. Tulevärki oli turvamas tervelt 3 käed taskus seisvat tuletõrjujat, kellel igaühel jalge ees 5 liitrine vahukustuti! Küll aga oli hämmingus ehitusinsener Eke, kes ei suutnud uskuda, et nii väikese julgestusega tulevärki nii ohtlikult rahvamassis korraldatakse.

 19.07 hommikul ronisime üles mäe otsa, kus paiknes linna võimsaim kontserdiväljak ning kust linnale väga ilus vaade avanes. Õhtul külastasime veel kaktuse aeda, kus nädalas 2 x ingliskeelseid tuure korraldatakse. Meie sattusime hispaaniakeelsesse gruppi.

Muide lisamärkusena olgu öeldud, et Mehhikosse minnes on kasulik veidikenegi hispaania keelt osata, vähemalt numbreid ja viisakusi. Inglise keele oskajaid on seal minimaalselt, kuigi nad igal sammul ameeriklasi ahvivad oma elu korraldamisel. Muidu on lihtsalt frustreeriv igal sammul kehakeele abil kõige lihtsamaid asju õiendada.

Õhtul bussile ja öine sõit suunaga Tuxtla Gutierrezi (286 peesot). Kohale jõudes selgus, et Tuxtla Gutierrez ei ole turistide poolt eriti külastatav, kuigi siin on võimas loomaaed ja kanjonid. See väljendus nimelt söögikohtade nappuses ja joogikaardi kesisuses. Saime korraliku hotelli peaväljaku lähedal 480 peeso eest ja kihutasime joonelt loomaaeda. See oli ehitatud tõepoolest loomade huve silmas pidades, neil oli piisavalt ruumi ja lokkas paras džungel. Nii mõnedki loomad said lausa vabalt ringi joosta, nagu ahvid, raisakotkad ja mingid vesiroti sarnased tegelased. Uhkuseks olid leopard, gepard, panter, krokodillid, kapibara ja mitmed kotkad. Turismipunktis adusime, et ilusad paigad on siin ümbruskonnas ja seetõttu laenutasime VW järgmiseks kaheks päevaks (1700 peesot + bensiin). Seega kihutasime järgmisel hommikul linnast veidi välja, kus tegime 3 tunnise paadiretke kaunil järvel (95 peesot) ja nautisime seinana vette laskuvaid kanjoneid, millest kõrgeim El Sumidero oli üle 1000 meetri kõrge. Järve toitis kiirevooluline jõgi ning huvitav koht on see, kus jõevool peatub ja (pais)järveks muutub.

Nimelt on seal kogu jõe laiuses ~300m ja umbes 500 m pikkuses jõgi kaetud kohutava rämpsuga, mis enamuses inimeste poolt tekitatud. Pilt oli masendav ja kaatril oli tükk tegu, et mootorit kahjustamata sealt läbi kahlata. Olukorda nautisid raisakotkad, kes karjadena pidutsesid ja korjuste otsas hea lasid maitsta.Kanjonitest kukkusid alla mitmed imelised kosed ning kallastel võis näha krokodille vabalt peesitamas.

 Edasi sõitsime oma rendiautoga San Christobal las Casase poole üles mägedesse. Vahepeal tõusime 3000 meetrini, linn ise oli 2700 m  peal. Kohale jõudes saime peagi aru, et see linn on turistide meka. Linn oli imekaunis ja meenutas pigem Šveitsi linnakest oma arhitektuuri poolest. Lõunatasime kenas restoranis vaatega Zocalole ja tegime väikese kõrvalepõike 6 km kaugusel asuvasse El Chamula linnakesse, mis erineb teistest oma tugeva indiaani elustiili ja inimeste poolest. Linnakese uhkuseks on kirik, kus kohalikud palvetamas käisid. Kirikus oli kombeks süüdata hulganisti küünlaid hingedele ja kirik oligi nagu suur tulemeri, täis võõrkeeles (mitte hispaania) palvetavaid indiaanlasi. Pildistamine oli rangelt keelatud. Turg oli tavaline, kuid esialgsed hinnad ülikallid. Kaubelda sai kergelt ja palju ning tekkiski mulje, et kui turistid nii suurte hindade eest asju ostavad, siis kuhu see raha läheb. Silma midagi eksklusiivset igatahes ei hakanud.

Edasi suundusime mägedest alla Comitan de Domingo linnakesse, mis samuti kena mulje jättis ja kus me ka ööbisime Zocalo ääres (260 peesot). Järgmise päeva varahommikul kihutasime Guatemala piiri äärde, kus soovituste kohaselt ilus maastik ja eriti järvistu Lagos de Monte Bello. Kahjuks oli lisaks sissepääsu maksule pea iga järve juures eraldi maksukoguja, mis mind isiklikult väga vihastas. Kaks järve olid tõepoolest tunduvalt rohe-sinakamad kui Eesti veekogud, kuid enamus järvi olid nagu meie Väinjärv või Viljandi järv, nii et asi oli tiba üles puhutud.

Tagasiteel plaanisime külastada El Chifloni koske. Tegime päratu ringi, kuna õiges kohas puudus suunaviit. Jällegi mehhikopärane asjaajamine – nimelt jõudsime jõeni ja keerasime parklasse lunastades piletid (10 peesot). Koseni tuleb tõusta väga pikalt ja raskelt ülesmäge. Peagi avastasime, et üle jõekese puudub sild ja põhilised restoranid on teispool jõge. Ilmselt konkureerivad siin kaks firmat, aga turist loomulikult saab infot peale rahamaksmist. Sõime kesise lõuna ja ronisime poole kose peale, mis oli 120m kõrge. Tõeliselt võimas veemass langes mühisedes ja vihmapilvi-vikerkaart moodustades oru põhja. Mathilde üllatas jällegi ürgse jõuga üksinda üles ja alla ronides. Kristin oli nagu kergejalgne hirveke meile teejuhiks sel raskel teekonnal. Õhtust sõime juba tuttavas restoranis San Christobalis ja mägedest alla laskudes tegime peatuse kuristiku serval ja jäädvustasime Tuxtla Gutierrezi öise tuledesäras panoraami.

Järgmisel päeval loovutasime varavalges auto ja suundusime maratonbussisõidule. Nimelt kestis järgnev reis läbi Palanque Tulumi tervelt 18 tundi ning kohale jõudsime kell 4.30 öösel. Öösel alustasime kohe taksoga hotelli otsinguid kuni jõudsimegi rannas vinge bangaloni ja kui olime 260 eest käed löönud ja takso minema lasknud, avastasime, et siinkandis käis jutt USDollaritest! Kähku taksole järgi ja temagi käis isiklikult küsimas, kas ta kuulis õigesti. Peagi leidsime aga enam-vähem vastuvõetava maja rannas 600 peeso eest ja uinusime kiiresti. Hommikul aga selgus kurb tõsiasi, et selle raha eest oli meil õigus olla majas sama päeva lõunani, edasi oli tariif 150 USD päev, mis meile vastuvõetamatu oli. Suure lunimise peale saime oma majakese 800 peeso eest, kuna inimesi oli massiliselt paar päeva varem möllanud orkaan Emily eest evakueeritud. Eke ja Kristin võtsid pisema majakese 350 eest. Kariibi meri oli meeletult lahe – jällegi õhk 35°C, vesi 30°C ja küpsed kookospähklid vedelemas kõikjal, mida me tavaliselt joogiks ja lõunasöögiks pruukisime. See oli meie reisi lõppfaas ja jäime sinna 4 päevaks.

25.07 ostsime tuuri Sian Ka`sse (75 USD), mis viis meid kõigepealt džunglisse, kus turvaline laudtee oli ehitatud kogu rännaku ulatuses. Amazoni džungliga Peruus oli raske paralleele tõmmata ja see sobis meie laste tuurile suurepäraselt. Kuulasime giidi pajatusi haigusi ravivatest taimedest ning nägime musti laike puudel, mis puudutusel inimest tõsiselt pidid nõrgestama kõrgete palavikkude näol. Edasi ronisime vaatetorni otsa, kus jällegi Kristin ja Mathilde kartmatusega silma paistsid. Edasi siirdusime pärast kerget einet kaatriga helesinisele laguunile, kust teise laguuni viis maiade poolt kaevatud kanal, mida mööda oli mereühendus Kariibi merega. Järgmises jõekeses, kus mage ja täiesti selge vesi tasapisi Kariibi mere poole voolas, tegime üle kilomeetrise ujumismatka, kusjuures päästevesti tõmbasime üll nagu mähkmed. Ujuda või liuelda oli äärmiselt mugav ja imekaunis. Seal pidavat ka krokodillid elama kuni 20 cm pikkuseks sirgumiseni, kuid meie neid ei kohanud. Tagasiteel oli kavas veel snorgeldamine džungli keskel paiknevas jõesilmas. Vesi oli väga selge ja sügav ning vaatamiseks palju kalu. Mathilde suutis jälle üllatada julgusega ja õppis kiiresti asja ära. Kristin oskas seda juba niigi ja sai tublisti hakkama. Sellega oli Mathilde näpp “kuradile antud” ja edaspidi käis jutt ja lunimine oma maskist ja torust, mille nimel oldi nõus isegi kommidest loobuma.

 Öösel käisime rannas kilpkonnasid luuramas ja pildistamas, kes meie majade ette munemas käisid. Kilpkonnad olid meeletu suured, ~1m pika ja 75 cm laia kilbiga, tulid pärast 22.00 ning püüdsid varjatult liiva sisse suurt auku kaevata, kuhu siis mune puistata. Sain mõned head kaadrid ja rõõm oli näha, et kohalikud töötajad neil silma peal hoidsid ja turiste lampe kustutama kutsusid, et mitte loomi tähtsa toimingu juures segada. Muide rannapiirkond, kus elasime, oli mingit moodi nn “öko” ja elektrit anti ainult 19.00-23.00-ni. Edasi pimedus või küünlad – lahe! Järgmisel päeval oli mul plaan merre sukelduma minna, kuid orkaan Emily oli vee sogaseks ajanud ja koralle lõhkunud ning merele lubati minna ~5 päeva pärast, mis mulle ei sobinud.

See eest läksime hoopiski Tulumi maiade linna vaatama, mis samuti kenasti taastatud ja turistidest tulvil. Nautisime varemeid ja vabalt ringi tuuseldavaid 50 cm pikkuseid varaane ja suuremõõtmelisi ameeriklasi- üks tsirkus puha. Õhtu veetsime rannal tequila ja kookostega. Järgmise päeva hommikul laekus Eke hommikusöögile üksi ja teatas kurva uudise, et Kristin on haigestunud ja palavik ligi 40°C. Seega pidi vaene laps terve päeva voodis ravimite seltsis puhkama.

Meie Kirsteni ja Mathildega sõitsime aga “Hidden World Cenotes`sse”. See on haruldane allmaajõgede süsteem, kus pakutakse sukeldumist-snorgeldamist. Nii tegimegi – mina suundusin 65 USD eest sukelduma ja ülejäänud 40 USD eest snorgeldama. Mathilde olevat olnud erakordselt vapper ja tubli pimedas koopas perfektselt kõiki juhiseid täites ja täiega nautides. Ise olin samuti hämmingus, milliseid kohti loodus on tekitanud. Õnnestus Norrast pärit instruktoriga kahekesi 50 min koobastes uidata, kusjuures enamuse teekonnast oli pea kohal koopa lagi, mida vesi täitis ja lähim õhuga veepind üle 50 m kaugusel. Vesi oli nii selge (kirjade järgi 100m), et teised sukeldujad tundusid õhus rippuvat. Vapustav kogemus. (2 ballooniga oli hind 90 USD). See oli ka viimane õhtu Tulumis ja õhtusöögi kõrvale tellisime meie vabaõhu restorani ainukesed 2 veini, mille avamiseks rahva seas küsitlus korraldati korgitseri olemasolu kohta. Tundsime end sel üürikesel hetkel väga hästi ja vahest isegi veidi peenelt ning oli kahju, et Kristin pidi haigevoodis lebama.

Järgmisel päeval (28.07), olles klaarinud oma söögirahad (muide kogu jook ja söök tuli maksta enne ärasõitu, mille vastu reisidokumente pandiks küsiti) sõitsime taksoga Tulumi bussijaama poole, kui taksojuht meile arukalt ära põhjendas, miks peaksime taksoga 125 km Cancuni sõitma. Nii läkski – 600 peeso eest Cancuni kesklinna, mis oli tõeliselt kiire ja mugav. Väikese otsimise peale saime sealgi väga korraliku hotelli 680 peeso eest ja nautisime veel oma viimast õhtut Mehhikos, šopates, tuiates, süües/juues viimaseid mehhiko hõrgutisi. Hilisõhtu veetsime veel hotelli lähedases pargis õlut rüübates ja reisi tipphetki meenutades. Väikese kurbusetundega hinges siirdusime hotellituppa, kuna järgmine hommik algas juba lennuga M. Citysse ja sealt edasi Frankfurti ja Tallinna. Faktide huvides olgu öeldud, et Cancun – M. City lennupileti ostsime Oaxaca turismibüroost ~2500 peesot nägu.

Tagasilend oli ebameeldiv nagu ülipikad lennud ikka, kuid 30. juuli õhtul 21.00 paiku Tallinna jõudes ja sombust ning jahedat ilma nähes oli kuidagi kodune tunne ja see tunne oli päris mõnus! Sellega lõppes üks järjekordne maailma avastusretk, mis tõstatas ilmselt jällegi pigem rohkem küsimusi meie peades, kui vastuseid andis…

Alar 15.08.2005

16 kommentaari

  • Maarja Lainevoog kommenteeris

    väga põnevad reisisihtkohad, ise läheks hea meelega asteekide, inkade või maiade asualadele 🙂

  • Kadri Kalme kommenteeris

    Nii peabki, reisid peavad olema ikka mõnusalt ja põnevalt sisustatud, et mõne päevaga suudaks näha ikka võimalikult palju.

  • Siiri kommenteeris

    Küll on kole kui oled soojal maal ja ei saa ujuda.. mingi orkaani pärast 🙁

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Karl-Erik.. Kas Sa ei leia, et Sinu pärast lendab kogu süsteem kinni??? See on lausa kuritarvitamine ja Gomaailma tüssamine.. Kas Sa ei leia??
    Kui Sa arvad, et oled esimene geenius, kes selle peale tuli, et niimoodi kommenteerida, siis ilmselt Sa eksid.. Aga õnneks kontrollib Gomaailm ka kommentaare 😀 Ma tean seda!!!

  • Marilin kommenteeris

    Nii mõnus lugu siia:) Selline soe tunne tekkis…seda kaljult sukeldumist tahaks isegi näha…see tundus ikka päris põneva ja vinge vaatepilt olevat;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ise küll kusagilt ei hüppaks

  • Marilin kommenteeris

    😀 ega kuskilt kaljupealt hüppamine just eriti julge ei oleks:D aga kui võimalus oleks siis prooviks kindlasti ära;)

  • Marilin kommenteeris

    Need kilpkonnad tunduvad kyl päris võimsad…tahaks isegi näha:P

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma ei prooviks ka siis kui peale makstakse 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mis kilpkonnadesse puutub, siis lahe oleks kui saaks ühe suure kilbi omale 😀

  • Marilin kommenteeris

    Jah…Egiptusel merereisil saime hüpata laev 2 korruselt vette:D see oli päris lahe:D Iga kell teeks uuesti ja veel kõrgemaltki:D

  • Siiri Kuus kommenteeris

    No see miskit muud kui kaljult.. Seal võid ise ka mingi nuki otsa hüpata..

  • Marilin kommenteeris

    seda kyl jh..

  • Pauliine Klaveriratas kommenteeris

    nii hästi kirjutatud. jagad palju kasulikku informatsiooni!

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    sombreero suurem kui poiss 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    imeline reis…iseäranis lahe oli see vette sukeldumine ja kilpkonnad 🙂
    ise vist küll hüpata ei julgeks niimoodi :S

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga