Reisiaasta 2014 on läbi, käes aeg on tagasi vaadata ja kokkuvõtteid teha. Need olid meie möödunud aasta toredaimad reisid. Millised on teie omad? :)
Tiit, nõukogu esimees:
Mõnikord tuleb tagasi tulla lihtsate asjade juurde. Nii Namiibiat kui ka Marokot on nimetatud Aafrikaks algajatele: et kes Ida-Aafrika savannidesse lõvide juurde safarile või Kesk-Aafrika Vabariiki või Malisse rahuvalveoperatsioonile minna ei taha, võiks alustada just kui lihtsamatest Musta Mandri riikidest, näiteks Namiibiast või Marokost. Olen Aafrikas omajagu kolanud ja mõndagi ekstreemset läbi elanud, aga ka need riigid pakkusid kultuurilises mõttes unikaalseid elamusi. Marokos paelus mind berberi, araabia, juudi ja euroopa kultuuride segu, Namiibias himba hõimu traditsiooniline külaelu.
Et neisse võõraste kultuuride põnevustesse süveneda ja neist rõõmu tunda, tuleb võtta aega. Ei saa käituda kui turist, kes teeb Facebooki tarbeks pildi ära ja kihutab edasi. Tuleb endale selgeks teha, millistest taimedest ja savidest himba naised ikka segavad kokku oma võrgutavad parfüümid ja kehavõided, kuidas töötavad kangasteljed Atlase mägedes ja mil moel matavad oma surnuid Fesi linna viimased juudid.
Arne, seiklusreiside projektijuht:
Aasta 2014 oli minu jaoks väga eriline, sest sain külastada erakordseid paiku maakeral. Eriti kaugel ma ei käi ja juba pool sajandit on paljud inimesed mind pildil olevasse paika saatnud ning lõpuks õnnestus seal ka ära käia.
Suvel sõitsime koos sõpradega välismaa autoga (sõbra Honda Civic) välismaale. Juba esimesel päeval jõudsime Paidest (Eestimaa süda) pildilolevasse kohta ja tutvusime sellega põhjalikult. Seejärel võtsime suuna lääne poole ja õhtuks olime juba Liepajas. Linn oli üsna meeldiv (meenutas natuke Paraguay pealinna Asuncioni) ja keskväljaku ääres asuv 3* hotell oli odavam (hind nagu Addis Abebas) kui mõni telkimiskoht Eestis. Sõime hotellis mõnusa hommikusöögi (saab rutem hakkama kui Hiltonis) ja alustasime oma teekonda lõunasse.
Läbisime mööda mereäärt heal asfaldil 70 km (nagu Cotonou-Lagose maantee) ja jõudsime Palangasse. Olen ammu unistanud Palangast ja Kura säärest, kuid kahjuks pole mul varem õnnestunud sinna pääseda. Kolasime ringi kuulsas kuurortlinnas (ei sarnanenud üldse Belau pealinna Melekeokiga), jalutasime botaanikaaias (lihtsam kui Singapuris), käisime Merevaigumuuseumis (mujal polegi) jne. Palangast sõitsime veel kaugemale lõunasse (tee oli kitsas nagu Bangladeshis Dhaka ja Chittagongi vahel), läbisime pika Palanga-Klaipeda distantsi ja kliima läks palju soojemaks. Klaipeda on suur linn mere ääres (aga Chennaist väiksem) ja sealt sõitsime praamiga Kura poolsaarele. Praam oli mugav, puhas ja kiire (erinevalt Indoneesia praamidest) ning mõne minuti pärast olime kuulsal Kura säärel. Koolis õpitust oli meeles, et sealkandis on vägevad liivaluited ja ilusad männimetsad. Kohapeal selgus, et parklaid või lihtsalt kohti, kus autot peatada peaaegu polegi ja olime sunnitud kogu aeg edasi kihutama. Õnneks tuli varsti Venemaa piir ette ja saime Nidas pidama. Nida oli küll tore külake (aga turiste oli seal rohkem ja parkimiskohti vähem kui Tahiitil), kuid me sõitsime sealt välja liivadüüne vaatama. Düünid olid päris vägevad (kõrgemad kui Timbuktu ümbruses, kuid madalamad Namiibia omadest) ja ilusas männimetsas (kõrgem kui Bhutani pealinna ümbruses) oli tore jalutada. Kuna poolsaarel ööbimine on Leedu mõistes väga kallis (nagu Katari poolsaarel), kiirustasime õhtuks mandrile tagasi. Klaipedas saab osta ainult pileti poolsaarele ning tagasisõit on tasuta. Seepärast on kasulik mitte sinna elama jääda (nagu pilet Marsile), vaid tasuta sõit ikka ära kasutada. Meil oli suurlinnade ööelust juba kõrini (Liepaja) ja seetõttu ööbisime ühes teeäärses odavas ja ilusas motellis (palju parem kui El Nino Roadside Keenias).
Järgmisel päeval töristasime mööda vägevat Klaipeda-Kaunas-Vilnius magistraali (peaaegu nagu Tokio-Kyoto kiirtee) alguses lubatud kiirusega aga seejärel võtsin ma üle kohalike sõidustiili ning mõne minuti pärast olime Kaunases. Seetõttu jäi meil mitu päeva aega üle ning otsustasime korraks Poolas käia (piiril pole enam selliseid probleeme nagu vanasti ja hoopiski mitte selliseid nagu tänapäeval Nigeeria piiril). Meil oli vaja tankida ja me arvasime, et Poolas on bensiin ja õlu (põhjast lõunasse minnes peaks õlu odavnema, nagu Rwanada-Burundi piiril) odavamad. Suwalkis selgus, et bensiin on veidi kallim ja õlu oluliselt odavam kui Leedus (Iraanis on vastupidi). Praktilised reisijad tankisid bensiini minimaalselt ja õlut maksimaalselt (Iraanis on vastupidi). Pärast korralikku tankimist meenus mulle kaunis linn Augustow. Olen sealt vanadel headel aegadel palju kordi reisibussiga läbi kihutanud ja bussiaknast nähtud vaated lubasid aimata midagi ilusat. Keerasime otsa Augustowi poole ja mu aimdus ei petnud mind. See linn on oma järve (suurem kui Uusjärv), jõe (kitsam kui Niilus Khartumis) ja kanalitega (lühem kui Panama kanal) midagi tõeliselt erilist (Veneetsia nii head muljet ei jätnud) ning me veetsime seal mõnusalt aega. Ööbimiseks leidsime mugava kahetoalise kämpingumaja (Cancunis sellist ei leia) kauni liivarannaga (mitte nii rahvarohke kui Ipanema) vaikse järve kaldal, kus istusime mändide all ja kuulasime öö läbi poolakate laulu (erineb paapuate laulust).
Järgmisel päeval tankisime korralikult (mitte bensiini) ja alustasime sõitu põhjamaiselt kargesse Eestisse.
Tähelepanelik lugeja saab sulgudes antud täpsustuste järgi väga lihtsalt aru, milline koht midagi meenutab ja millised on hinnad.
Eve, reisikonsultant:
India on maa, mille järele on mul olnud vastupandamatu igatsus hinges juba lapsepõlvest. Nüüd sai unistus küll teoks, aga igatsus jääb ning usun, et tee viib sinna veel tagasi. Kogu India-reisi huvitavaim hetk oli vaieldamatult visiit Karnataka kaljude vahele peitunud hindu templilinna Hampisse, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Ülle, reisikonsultant:
Meie pere reisis sel aastal Fuenteventurale ja Türki. Türgis olime esimest korda ja meile jätsid unustamatu mulje Pamukkale ja Hierapolise linna varemed ja võimas amfiteater.
Pamukkale (tõlkes puuvillast loss) asub Denizli provintsis, umbes viietunnise bussisõidu kaugusel Kemerist (vahepeal 20 min kohvipeatus). Pamukkale on sõna otseses mõttes kasvanud aastatuhandete jooksul. Paljud termaallikad, mis voolavad lumivalgel kriitplatool, on moodustanud mineraalveega täidetud basseine, platoosid ja stalaktiite.
Seda kõike peab oma silmaga nägema, sest ei fotol nähtu ega ümberjutustamine anna seda fantastilist elamust, kui ise kohal viibid ja kõike seda vahetult naudid. Tuhanded turistid turnivad paljajalu mööda kitsast teed, mis viib kord üles, kord mäest alla. Samuti on võimalik ennast jahutada mineraalveega täidetud basseinides. Kui oled säravvalget platood juba küllalt imetlenud, võid teha tervistava supluse Kleopatra loodusliku mineraalvee basseinis. Basseini põhjas laiutavad kunagise antiik linna varemed ja selles basseinis on ujunud ka Kleopatra koos oma kaaskondlastega.
Samuti jätsid grandioosse mulje Hierapolise linna varemed ja võimas amfiteater. Arvatakse, et see linn ehitati juba 3. sajandil enne meie ajaarvamist, kuid tugev maavärin purustas kogu asunduse peaaegu täielikult. Linn ehitati uuesti üles ja sellest sai üks kuulsamaid linnu Rooma riigi valdustes. Kindlasti soovitan neid kohti külastada ja ei tasu karta pikka bussireisi. Tegelikult läheb aeg väga kiiresti, sest bussiaknast on põnev jälgida ilusat Türgi loodust!
Kädi, toote- ja turundusspetsialist:
Sügisene Istanbul võib olla vihmane ja tuuline, kuid see ei vähenda selle suurlinna müstikat ja salapära. Sõbralikud kohalikud, suursugused ehitised ja vaatamisväärsused, hommikune palvusekutse, maitsev toit, helisev muusika, ehe Hamam, rikkaliku valikuga Grand Bazaar, restoranidest pungil Taksim, kus inimeste voog näib nagu üks lõputa rongkäik jne. Võib vaid aimata, kui hea on siin suvel olla… Mulle Istanbul jubedalt meeldis ja sinna pean ma tagasi saama!
Lili, reisikonsultant:
Iisrael on sihtkohana mu soovide-unistuste riiulis alati olnud esireas. Olen enne käinud ringreisil, esimese ametliku reisibüroo korraldatud reisiga ja Horizon Traveliga (praegune Aurinko) Eilati hotelle kaemas, aga omal käel reisisin sinna esimest korda ja sedakorda siis meie aastavahetusel. Jah, just meie, sest Iisraeli kalendri järgi algas uus aasta ehk Rosh Hashanah (aasta pea) meie kalendri järgi juba 24.septembri päikeseloojanguga. 31.12 olid Eilatis vaid üksikud Venemaalt tulnud turistide ja aliyah (juutide tagasipöördumine diasporaast Pühale Maale Iisraeli) teinud inimeste paugukesed – muidu oli kõik rahulik ja vaikne.
Iisrael on väga rõõmus iga turisti üle. Kui enne sõitu pelgasin karmi turvakontrolli, siis öeldes, et tulen puhkusele nädalakeseks, rohkem küsimusi ei olnud. Inimesed on väga tähelepanelikud ja abivalmid. Väike koolitüdruk, kes õhtul jalgrattaga sõbra juurest koju sõitis, küsis mu sõbrannalt, kes kohvrit hilisõhtul bussijaamast tulles ülesmäge majutuspaika vedas, et kas ta saaks kuidagi aidata. Kuna eesti naine ei suutnud välja mõelda, et kuidas väike juudi tüdruk jalgrattal võiks teda aidata, siis jäi seekord kaup katki.
Toit on Iisraelis hea, värske ja enam-jaolt kosher. Hummus, datlid, kohe söömiskõlblikud avokaadod jpm… mmm. Mina avastasin sel korral enda jaoks iisopi – ürtide kuninga, mida võib uhkelt raputada nii suppidele, salatitele kui ka pajaroogadele kartmata, et see toidu enda maitse tapaks. Iisop on tuntud juba ka piibliaegadest, kui puhastava toimega taim.
Eilatist tegime džiibiga väljasõidu Timna rahvusparki (kus kaevandati vaske juba 5.-6. saj.e.kr., tuntud ka kui kuningas Saalomoni kaevandused), kus ma olin küll ka enne käinud, aga suure turismibussiga ja ajal, mil rahvast oli palju ja aeg limiteeritud. Nüüd aga, nn madalhooajal, olid pargis mõned autod ja aega oli just täpselt niipalju, kui me ise endale võtsime. See andis võimaluse mõnuga nautida sealseid eripalgelisi ja -värvilisi kaljusid. Detsembripäike on enamus päevast mahe ja keskpäevast kerget palavust aitab leevendada mõnus kõrbebriis.
Tagasiteeks Eilatist Tel Avivi otsustasime valida mitte nii otse tee (kõige otsem ja lühem tee on Tel Avivi lennujaamast siselennuga otse Eilatisse. Ma sain imekombel osta veel pileti check-in’ist 15 min enne lennu väljumist), vaid sõitsime bussiga Eilatist Jeruusalemma, tehes vahepeal peatuse 420 m merepinnast allpool asuva Surnumere ääres ehk tegelikult Soolamere ääres (heebrea k Yam ha Melah). Esialgne plaan 3 tunniga hakkama saada ei läinud läbi, sest lisaks Surnumere mudas püherdamisele ja paksus soolases vee hulpimisele jäid teepeale ette ka arvukad poekesed, kus kallihinnalist Surnumere kosmeetikat müüakse. Müüjateks peaasjalikult meile nii tuttavat vene keelt kõnelevad abivalmid näitsikud.
Jeruusalemma jaoks sedapuhku aega ei jäänud eriti. Pisut saime jalga puhata ja enne lennuki peale minemist (Jeruusalemmast viivad marsruuttaksod kliendile sobivast kohast Tel Avivi lennujaama ½ -1 tunniga) teed rüübata Michael Ben Davidi lahkes kodus, kes ise on parajasti tuuritamas Skandinaaviamaades ja andmas paar pisikest kontserti 7. Ja 8.01 ka Eestis!
Pommid ei lennanud, kuulid ei vihisenud. Tõsi – reisilennukid küll lendasid Eilatis aeg-ajalt ähvardavalt madalalt (lennujaam on otse kuurorti südames), aga ehitamisel on uus Timna lennujaam, mis jääb kuurordist väljapoole ja on samas lähemal, kui praegu põhiliselt tšarterlende teenindav Ovda lennujaam.
Julgustan kõiki, kes ei jõua ära oodata, mil Eilatisse uuesti tšarterreise korraldama hakatakse, võtma selle teekonna ette omapäi ja Go Traveli abiga. 🙂 Tel Avivi saab Air Balticuga, Turkish Airlinesiga, Lot Polish Airlinesiga, Lufthansaga, Aeroflotiga ja Transaeroga algusega Riiast vahemaandumisega Vnukovos, mida ma tagasilennul kasutasin ja mis mind tõsiselt üllatas (istmevahed on laiad, istmed mugavad, teenindus sõbralik ja süüa-juua annavad ning pikemal otsal ehk Tel Aviv-Moskva otsal näitavad ka filme). Tel Avivi Domesticust, kuhu viib tasuta shuttle-buss, saab poole tunniga siselennuga otse Eilati südamesse.
Anu, turundusjuht:
2014. reisiaasta oli minu jaoks rekordiline, seda nii välismaal viibitud päevade poolest kui ka sellepärast, et mul maailmakaart täienes tervelt kolme uue riigiga. Kuigi kirjutada võiks nii Portugali metsikutest randadest kui ka Veneto mägiküladest, läheb number ühena siiski kirja üks maailma kõige ihaldatumatest reisisihtkohtadest – Seišelli saared. Nimelt oli mul õnneliku juhuse tõttu õnn sattuda Seišellide turismiameti korraldatud tutvumisreisile, mille käigus sai rühm Baltimaade turismiettevõtjaid ja reisikonsultante võimaluse tutvuda kõigi olulisemate Seišelli saartega.
Esimesena viis tee Silhouette Islandile, kus väikese kohaliku kogukonna kõrval tegutseb luksuslik viietärnihotell Hilton Seychelles Labriz Resort & Spa, ülejäänud saar on looduskaitseala. Loomulikult külastasime ka Seišellide tähtsaimat saart Mahé, seejärel väiksemat ja veidi boheemlaslikumat Praslinit ning kolmandaks La Digue’i, kus veel tänapäeval võib autod ühe käe sõrmedel üle lugeda ning liigeldakse peamiselt jalgratastega, jalgsi või härjavankriga. Just viimasel saarel asub ka üks maailma kuulsamaid paradiisirandu Anse Source d’Argent, kus on tehtud esimene allolev foto.
Kogu reisi krooniks oli aga majutus sõna otseses mõttes üksikul saarel. Nimelt peaaegu tunniajase lennu kaugusel Mahést asub Desroches – 6,2 km pikk ja 3,24 km² pindalaga korallisaar, millel ei asu sisuliselt midagi muud peale ühe luksuskuurorti ja väikese kreoolikogukonna. Palmisalude vahele on peidetud 28 nelja magamistoaga luksusvillat ja 20 sviiti, aga need on teineteise suhtes nii osavalt paigutatud, et teisi kuurorti külastajaid kohtab vaid restoranis või vastuvõtualal ning ülejäänud 3 km² on inimtühi.
Saart ümbritseb 15 km piltilusat liivaranda, vabas looduses kondavad ringi kilpkonnad ning kuulda on vaid lehtede sahinat õrnas merebriisis, lainete loksumist ja kukkuvate kookospähklite mütsatusi. Lähim asustatud punkt Desrochesest asub sõna otseses mõttes sadade kilomeetrite kaugusel, aga ometi on sul igal hommikul olemas a la carte hommikusöök, värsked mahlad ja õhtul küünlavalgel õhtusöögid ookeanirannal. Ja muide, esimest korda elus pidin hotelli sisse registreerides allkirjaga kinnitama, et olen nõustunud muuhulgas ka selle tingimuste punktiga, et saarel võib kohata mereröövleid.
Ruth, lennunduspetsialist ja reisikonsultant:
Kõigist selle aasta jooksul külastatud kohtadest meeldis mulle kogu reisina enim Lissabon. Miks see mulle nii meeldis? Sest kuigi ma reisisin seal üksinda, ei tundunud ma end kunagi üksinda. Nii lihtne oli inimestega kõige suvalisemal hetkel ja kohas ühine kontakt leida – Sa istud restoranis lauda ja inimesed hakkavad Sinuga lihtsalt niisama rääkima, te avastate linna koos ja tekivad uued toredat tutvused miks mitte kogu eluks. Love it! Muuseumidele ja arhitektuurile eelistan ma avastada off the beaten track kohti – kohti kus kohalikud inimesed einestavad, üheskoos aega veedavad ja peol käivad. Kohti, mis annavad mulle pildi kuidas kohalikud inimesed tegelikult elavad. Lissabonis ma kogesin seda ja seega on Lissabon koht, kus ma reaalselt kujutaks end elamas. Väheoluline pole ka asjaolu, et Lissaboni klubide skene on võimas ja klubides mängivad artistid kuuluvad oma muusikastiilis maailma tippu! Ja seal on nii hea kliima peaaegu terve aasta läbi!
Age, tootejuht:
Minu reisiaasta eredaim täht on kindlasti sügisene Florida-tuur. Reis kulges marsruudil Miami – Sanibel – Sarasota – Orlando – Cocoa Beach – Fort Lauderdale ning selle kõrghetked olid järgmised.
Sanibel Island – suurepärane saar rattaga ringisõitmiseks ja merekarpide korjamiseks. Kuna Sanibel on üks Florida paljudest kaitsesaartest, siis lükkab meri siia Mehhiko lahest pidevalt oivalist kraami. Kassa võiks võtta ühe korraliku sibulavõrgu, sest sellist kollektsiooni merekarpidest küll korjamata ei saa jätta ja taskutest tõesti ei piisa. Rõhuv enamus suvitajatest rannas on veidras tagumik-püsti poosis valides karpe, mida kotti pista. Etteruttavalt olgu öeldud, et meie hoolega valitud ja kotti püütud saak langes kolmandal reisiööl liigagara koristaja (?) kätte, kuna me haisu peletamiseks hoidsime oma võrke imeliste merekarpidega öösiti auto all.
Siesta Key – valge puuderliivaga rannaväljad Mehhiko lahe ääres. Just nimelt väljad, sest rannajoon on lai nagu laulupeo väljak ja otsa ei paista ei vasakult ega paremalt. Puhas ja pehme liiv, isegi rätikut pole külje alla vaja, toolist rääkimata. Kuigi ameeriklased ise ei lähe ilma lahtikäivata tooli ja külmakastita kunagi randa, on liiva sisse sisaliku kombel pugemine siin vägagi nauditav, nagu ka õllepurkide märja liiva sisse peitmine. Liiv püsib veidral moel jahe ka keskpäevase päikse käes ja vesi on läbipistev ning detsembris meeldivalt karge. Pelikanide rahulik madallend ja inimtühjus lisab muinasjutulisust. Kohalikke imemaitsvaid mereande pakkus talutava raha eest väike ja ajatu restoran Lobster Pot Ocean Blvd’l. Meieni jõudis arusaam nii naha kui kõhu kaudu, et Siesta Key Beach on tõesti hinnatuim rand USAs.
Teisel pool Floridat, Atlandi ookeani ääres Cocoa Beach’l, kus merevesi oli tükk maad soojem ja lained mõnusalt suured ja jõulised, läks kogu tähelepanu vahuste laineharjadega maadlemisele ja vees hulpimisele ning liiva puhtus ja rannajoone ilu imetlemiseni kuidagi ei jõudnudki.
Öist jalutukäiku rannas saatis lisaks kuuvalgusele kohale toodud ja laternatega ehitud kuusepuu ning kaugusest paistvad Kennedy Kosmosekeskuse tuled Cape Canaveralil. Kujutluspilt maalis muidugi kohe juurde taevasse sööstva süstiku tagatuled, isegi kui mõistus teadis, et sealt süstikud enam siiski ei stardi. Öine rand oma müstilisuses edestas päevast mitmekordselt, aga peab ausalt tunnistama, et päevane vaade oli ka vägagi meeli ülendav ja keha soojendav.
Cocoa Beach’le järgnesid West Palm Beach, South Beach jaMiami Beach, kõik filmidest nähtud, nüüd autoga ka läbi sõidetud. Autosõit Ameerikas on üleüldse omaette atraktsioon, eriti uhkete villadega palistatud West Palm Beach’l ja South Beach’l ringi tiirutades. Kui vanasti olla Miami Beach kuulus olnud oma kriminaalide, kuubakate ja veidrate vanatädikeste poolest, siis ilusate inimeste kolimisega piirkonda on saanud sellest nüüdseks täitsa tore art deco stiilis hoonetega palistatud jalutusala.
Aga kui tõsiselt rääkida, siis õiged atraktsioonid Ameerikas asuvad ikka Mehhiko lahe ja Atlandi ookeani randade vahel. Universal Studios ja Island of Adventure (Harry Potter) on pargid Orlandos, kust me poleks mööda saanud sõita isegi surma ähvardusel ja need lõbustuspargid-atraktsioonid on juba tipptase maailma, mitte ainult Florida, arvestuses. Praegugi käib jõnks südame alt läbi, kui ma end tagasi Sigatüükasse kujutlen.
Jelena ja Kaire, reisikonsultandid:
Meie käisime eelmise aasta novembris koos Tenerifet avastamas. Pilt on tehtud Teide mäel ehk Pico del Teide – maamärk keset Tenerife saart . Tõstuk viis meid üle 3714 meetri kõrgusele mäe tippu. Kui all orus oli sooja 15 kraadi, siis üleval oli vaid paar kraadi sooja. See on Hispaania kõrgeim tipp ja maailmas kolmas suurim vulkaanimägi. Kes soovivad päris mäe tippu vallutada ( veel 150 m kõrgemale), soovitame varakult mäeloa hankida, sest tavaliselt ei anta seda välja rohkem kui vaid 150 inimesele päevas. Soovitatav ette broneerida vähemalt 30 päeva! Mäge vallutades tuleks olla ettevaatlik, sest Teide tipp on sedavõrd kõrgel, et õhk seal on tuntavalt hõredam kui merepinnal. Aga vaated ja kogemus on igal juhul külastust väärt: Teide “kuumaastik” on erakorraline ja uskumatu vaatepilt! Just seal on filmitud ka sellised ulmefilmid nagu “Star Wars” ja “Ahvide Planeet”. Ja kõige tipuks pidage meeles – pealpool pilvi paistab alati päike! 🙂
Liis, reisikonsultant:
Eelmine aasta käisin ikka tiiru Egiptuses nagu igal aastal, aga see sõit on juba traditsioon – nagu läheks maale vanaema juurde. 🙂 Nädalakese puhkasime sõpradega Türgis, kuid seal olen samuti enne käinud ja tean juba, et seal on lihtsalt väga tore puhata.
Seega kõige erilisem oli kindlasti oktoobrikuine reis Sitsiiliasse. Sõitsime mööda saart ringi ja nägime väga palju. Käisime tiiru Etnal, kust avanesid väga kiftid vaated ja Etna turismiküla meenutas mingit lahedat suusakuurorti. Veel meeldisid mulle väga Sitsiilia linnad Cefalu ja Taormina, kus olid väga armsad tänavad (fotol) ning maailma parimad cannoli‘d. Muide, Sitsiiliasse lennates läbi raamatu “Minu Sitsiilia”, mis huvi selle saare kohta kohe üles küttis. Kohtasingi palju raamatust tuttavaid paikasid ja see pakkus lisarõõmu. Nii et kokkuvõttes oli väga infoküllane ja põnev reisuke!
Triinu, nooremreisikonsultant:
Minu 2014. aasta kõige vingem reis viis mind Taisse – need olid päevad täis seiklust ja nalja. Kahe ja poole nädala jooksul käisime Bangkokis, Koh Samuil, Phuketil ning Phi Phi saartel. Phi Phi saared oli tõesti imeline kogemus, mida peab küll igaüks nägema oma silmaga! See suurepärane loodus ja valge liiv on just see, mida mõnusaks puhkuseks on vaja.