Postimees, 14. detsember 2012 Hemingwayl jäi viimane romaan Aafrikast - „Tõde koidikul“ - lõpetamata. Ainest selleks teoseks sai Nobeli preemia laureaat oma 1953. aasta dramaatiliselt safarilt Tanganjikasse. Raamat ilmus aga alles 1999. Loo ühiskondlikuks taustaks on koloniaalvõimu teravnev surve mustale Aafrikale XX sajandi keskel. Esimene lause kõlab nii: „Asjad ei olnud mitte liiga lihtsad sel safaril, sest Ida-Aafrika on väga palju muutunud“.
2005 käisime sõpradega safaril tolle üllatusi pakkuva mandri teises servas, Lääne-Aafrikas. Alustasime Dakarist ja reisi tipphetkedeks olid päevad, mil sõitsime räpase ja pisikese pinasse’i ehk purjede ja mootori jõul liikuva paadiga mööda Nigeri jõge Malis. Tollal kihutas Euroopast Senegali veel Pariis-Dakar ralli, nägime eestlastest mootorrattureid, nüüd on see võidusõit poliitiliste ohtude tõttu üle viidud Lõuna-Ameerikasse. Oli vaene, lärmakas, aga ohutu paik. Täna turistid Bamakost kirde poole ei sõida.
Liikusime Bamakost Djenne kaudu Timbuktusse, kunagiste Aafrika-avastajate unistuste sihtpunkti. Siin olid keskajal maailmakuulus islamiülikool ja raamatukogud. Saime käes hoida sadu aastaid vanu raamatuid ja tuareegid viisid meid kõrbesse, et valgete meesteni aimduksid kunagiste kullakaravanide ellujäämisvõimalused.
UNESCO maailmapärandi nimekirjas asuva Djenne mudamošee ukse kõrval oli silt, mis keelas sissepääsu mittemuslimeile. Ortodokssetes islamimaades on mõnikord uskmatutele pühakodadesse sisenemine keelatud. Nii nagu mõnel pool ka mittehindudel hindu templitesse astumine või nii nagu mormoonid ja juudid keelavad võõrail oma palvelate külastamise. Malis see silt mind siiski hämmastas. Küsisin teejuhilt selgitust. Selgus, et paari aasta eest olid mošees ja tema falliliste minarettide taustal teinud pilte ameerika ajakirja Vogue fotograafid koos poolpaljaste modellidega. See solvas usklikke ja uksed uskmatute ees suleti. Aga mingeid suuremaid pingeid sellest intsidendist ei tekkinud.
Mali Vabariiki peeti pikki aastaid üheks Lääne-Aafrika kõige stabiilsemaks demokraatlikuks riigiks. Nüüd on tuareegide iseseisvusliikumine koos islamiäärmuslastega tekitanud sellise kõrbetormi, millega ei Mali võimud ega Lääne-Aafrika 15 riiki iseseisvalt hakkama ei saa. Mali kui uue suure sõjakolde eest hoiatavad paljud maailma juhtivad julgeolekuanalüütikud. Pinged on põhiolemuselt üsna sarnased nendega, mida 60 aastat tagasi nägi Aafrikas Hemingway.
Otsustav rahvusvaheline abi on tõenäoliselt hädavajalik. Täna on Mali põhjaosa hõivanud al Qaedale lähedal olevad islamistid ja kehtestanud seal šaria-seadused. Need, kes tahavad näha kuulsaid Mali mošeesid, peavad ootama, kuni harmattani nimeline passaat on liivatolmu Lääne-Aafrika kohalt minema viinud.
Noid saheeli savisest mudast ehitatud hooneid, peab, muide, pidevalt parandama ja remontima. Muidu uhuvad vihmaveed need arhitektuurikunsti imeteod maa pealt minema. Nii nagu juhtus XX sajandi alguses Sahara teises otsas, Siwa oaasi vanalinna Shali Ghadiga.
Kogu Aafrikaga on sama moodi, teda tuleb lappida ja järele aidata, midagi pole teha. Aafrika abistamine ei ole arenenud riikide, ka Eesti jaoks, mingi abstraktne heategevus, vaid pragmaatiline julgeolekupoliitiline küsimus. Tuleb tegutseda, kui me ei taha, et kõrbest või palmisalust sirguks järgmine terroristide põlvkond.
Juba praegu peame hemingwaylikult kirjutama, et „Lääne- ja Kesk-Aafrika on väga palju muutunud“. Aga asi võib minna veel tükk maad hullemaks.
