MALAISIA LINNULENNUL – Kuala Lumpur 18

On käes esimene oktoober 2010, kell on 8 minutit selles päevas juba tiksunud. Asusin teele Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist Penangi saare poole. Plaan oli täna, ehk siis eile suhteliselt vara liikuma hakata, aga vaat, mis juhtus.....Olen nüüd hoopis öörongil ja seegi startis 2h plaanitust hiljem. Hilinemise põhjust ei tea muidugi keegi, kuid kokku sai rongijaamas oodatud 4h, pole paha!

Kuidas ma aga üldse rongiideeni jõudsin? Esimene kavatsus oli võtta päevane buss, väljumisega 13.00. Et bussijaama kindel asukoht enne 100%teada saada, seadsin sammud 40 min enne väljumist informatsiooniputkasse ja ohhooo…..teatas tädi mulle, et esmalt pean minema ühte jaama, mis on kaugel, seega ainus variant on takso ja sealt edasi võtan pileti teise jaama, kust siis lõpuks alles mu õige buss Penangi saare poole teele asub. Oli aga selgemast selgem, et planeeritud bussile ei jõua mitte mingi väega. Miks selline olukord tekkis, on väga lihtne. Nimelt eelneval päeval suhtlesin teise teenindajaga ja tema jutu põhjal minevat buss siit samast, kõigest mõnisada meetrit eemalt. Seetõttu ma ka oma üleküsimise viimasele hetkele jätsin !


Esmalt oli mõistus täitsa otsas, et mis siis nüüd ? Järgmised bussid väljuvad kell 4 ja 8 õhtul, kuid eriti ei meeldinud mulle see mõte, kuna jõuaksin sihtpunkti südaööl ja edasi seiklemine oleks paras peavalu. Uurisin rongiversiooni ja siin ma nüüd olengi, oma väikeses kodus järgnevaks seitsmeks tunniks. Koos minuga jagavad unimütsivagunit ligi 40 nägu, aga ainult mina olen valgenahaline. Valida oli istekoha ja voodikoha vahel ning voodikoha hind veel omakorda sõltus, kas magad alumisel või ülemisel korrusel. Hinnavahe kolme valiku vahel on minimaalne. Oma teise korruse pesa eest maksin cu 147 eeku. Ruumiga muidugi kitsas, eriti, kui sul kanda hiiglama suur rändurikott pluss pisipagas. Et saaks vähemalt jalad sirgu lüüa, aheldasin oma pagasi reelingu külge, nii et peaks kõik kenasti toimima……Loodetavasti saan ikka veidi sõba silmale ja eks siis hommikul näis, kus olen ja kuidas edasi liigun.

KUALA LUMPUR

Veetsin siin tervelt 5 pikka päeva, aga kuidagi see aeg on lennanud. Ei plaaninud esialgu küll nii kauaks sinna jääda, aga oh imet….ja egas ma midagi tarka ära ei teinud. Külastasin teletorni, kust avanes loomulikult kõrge vaade hiigellinnale, käisin Batu koobastes, kuid pigem pettumus. Tõenäoliselt oleks seal palju vaadata ja imestada, kuid avalikkusele oli avatud vaid üksainus auk, mis oli räämas ja ei midagi märkimisväärset. Aga siiski kohustuslikud turistifotod sai tehtud ja killuke uut mälestuste pagasisse. Ühel varahommikul äratuskella järgi 5.15 mõtlesin üle vaadata ka kaksiktorni, kuhu igal päeval lastakse teatud hulk rahvast. Soovitus oli sappa seisma minna vara, seega olingi kell 6 platsis ja peale minu veel ligi 20 nägu. Tunni ja veidi enama pärast hakkas huvilisi juurde ilmuma, seega peale pikka kolme tunnist ootamist sabas, oli ruum täitunud massiliselt. Ja tõesti, täpselt kolm tundi veeretasin mitte midagi tehes aega mööda, kuni lõpuks tuli mundris onu, küsis su rahvust ja trükkis aparaadist välja pileti. Muidugi ei lastud meid, turiste, kõikjale…..Saime pääsu nn skybridge´le, mis on ühenduslüli kahe torni vahel. Asub see hoone 41. korrusel ja tugeva tuule ajal hakkab ka kõikuma. Päris huvitav oli infovideolt vaadata, mil see hoone kerkima hakkas ning palju vaeva nähti, et skybridge omale kohale saada! Võttis see aega ei vähem ega rohkem kui kaks nädalat. Olevat see suurehitis esimene Malaisias, kus kasutati raudbetooni, seega tekib küsimus, mis moel varasemad hooned kerkisid ? On ju needki hiigelsuured…..ja püsivad siiani omal kohal!

Tollest varahommikust on ajusopis veel üks kummaline hetk. Nimelt olin sügavas unes, kell oli 4 hommikul, kui kuulsin justkui, et keegi koputaks uksele. Ei pööranud esialgu tähelepanu, tundus, et kuskil eemal. Kuid koputus aina jätkus ja jätkus ning silmad-kõrvad avades tõdesin, et see sama koputus on minu uksel. Ehmusin mehiselt ja süda hakkas taguma, ei osanud kuidagi reageerida. Lamasin hiirvaikselt edasi teki all, lootes, et kõik vaibub peagi. Seda aga ei juhtunud. Läksin ukse juurde ja küsisin, kes on, mida soovib? Vastas meeshääl, et ava uks, ma tahan näha, kes sul toas on? Sellise lause peale hakkas süda veel kiiremini taguma ja tundsin end väga ebakindlalt ja hirmunult. Vastasin, et halloooo, kell on neli hommikul, ma magan, ma olen üksi ja ma ei ava sellisel tunnil mitte kellelegi ust….mine minema…..Heitsin tagasi voodisse, hetkeks oli vaikus ja algas siis kõik otsast peale. Peast käis läbi juba ka mõte, et peagi murtakse uks maha 🙂 Seega panin end riidesse ja uuesti ukse juurde jutuga, et palun mine minema….Vastas mees endiselt, et ma tahan näha,kes sul toas, mis mees sul toas on ? Miks pagan keegi arvab, et mul on meesterahvas toas ? Noh miks ka mitte, vahel võib ju hullatagi….hahaaa….Kuid …..puhta segi peast või. Selline jutt tõi külmavärinad! Väitis too mees end olevat omanik, aga saad sa siis kindel olla? Kuna ta järele ei jätnud, käskisin tal ukse juurest eemale minna, et saaksin avada ja olude sunnil ehk kiirelt tagasi sulgeda. No oligi siis omanik mu ukse taga. Uurisin, mis probleem tal on, mis mehest ta mu toas leelotab? Näitasin toa ette, ilmselge, et kedagi peale minu ta sealt ei leidnud. Mul tuli pisar silma, sest ta ainult jõllitas mind ja loogilist seletust oma käitumisele ei andnud! Meie jutuajamist kuulis eemalt ta naine, kes kohale ilmus….oli teine samuti üllatunud oma mehe käitumise üle ja palus mul lihtsalt rahuneda ja tagasi magama minna. Sellest ei tulnud aga enam midagi välja ning poole tunni pärast pidi mu äratuskell niikuinii juba helisema. Ja ei tea ma tänase päevani, mis kogu selle loo taga oli!


Nii natuke, nii palju ma Kuala Lumpurist nägin…ja ausalt öeldes ei oskakski enamat tahta. Üks suurlinn ta on ja selgemast selgem mulle on, et ei ole minus sellist jaapanlase turistisoont, et käiks ja uuriks igat ehitist ja teeks iga nurga alt pilti. Suures mahus on ettekujutus linnast olemas ja sellest mulle piisab! Ah jaaa….külastasin ka haiglat, kuna oma Uus Meremaa viisa jaoks pidin tegema kopsupildi….Ja nii palju, kui teisi kotirändureid teel kohanud, ei veeda keegi rohkem kui paar, kolm päeva nn KL´s.
Ja nüüd, edasi põhja poole, edasi Tai poole, kus 7 ja poole päeva pärast juhtub midagi väga oodatut….taaskohtumine oma kalli kalli õega, keda pole üle aasta juba näinud !

5. OKTOOBER – RÄNNAK KRABILE

Eelmise päeva varahommikul viidi mind hostelist läbi tiheda liikluse rolleri seljas Tai saatkonna putkasse, kuhu jätsin oma passi ja täidetud ankeedi, et selle alusel pool päeva hiljem saada kätte Tai viisa kaheks kuuks. Mööda maismaad piiri ületades võinuks ma riigis kapata vaid 2 nädalat. Teades, et sellest ajast ei piisa, tundus igati mõistlik oma kahe kuu sissepääs ära kasutada. Peale minu oli seal veel hulgim noori ja vanu, kõik samal eesmärgil ja Penangi saar on see lähim punkt Malaisiale, kust kahe kuu viisa saada.  Paljud kasutavad seda võimalust ka siis, kui paar kuud Taimaal mööda saadetud, aga kas seiklejajanu, töö vabatahtlikuna või muu eesmärk “sunnib“ viisat pikendama. Kõigest edasi tagasi 16h bussis loksumist 🙂
Õnneks läbisin mina vaid pool sellest.

Buss oli pilgeni rahvast täis ja õnn temaga, et ühes meiega oli Malaisia neiu, kes kõneles vabalt inglise keelt. temast oli palju kasu piiri peal, kuna bussijuhiga suhelda oli pea võimatu. Probleem tekkis, kui politsei kontrollis, mis näod need siseneda soovivad. Vaatas üle bussinimekirja ja no loomulikult mind ta sealt ei leidnud. Esmane vastus surmtõsise näoga oli….kahjuks ei saa ma teid riiki lasta!! Ohoooo….mis nüüd siis! Seletasin nö oma sõbrale, kuidas ma bussi sain ja kes mulle istekoha broneeris ning pole mul õrna aimu ka, miks ma nimekirjast puudun. Seletati midagi omas keeles ja asi vinks-vonks. Tõenäoliselt on riik, nimega EESTI, justkui miskit ennekuulmatut ja suhtumine tundub olevat siin-seal eelarvamustega.  Ka passikontrollis vaadati mind kui kuu pealt kukkunut, kontrolliti miskit hoolega, kuid templi passi ma sain ja sammuke paar edasi liikudes olin kahe jalaga uuel territooriumil sees….huuuh, pühkisin higi palgelt ja tagasi bussi, sest ees ootas veel nelja tunnine sõit Krabile.
Kuue ajal õhtul, läbi kerge vihma saabusin K Guesthouse`i, olin seal öökese broneerinud ja hinnatase on väga soodne, kõigest cu 55 eeku öö ja kahepeale tuba jagades cu 42 eeku. Hea diil….Toad puhtad, kasutada on külm ühisdush, mis nagu ikka, asub imepisikeses ruumis koos wc potiga. Aga enam kui aasta jooksul olen lihtsate tingimustega harjunud, seega hing ja mõistus karjuma ei löönud.
Järgmisel päeval vedelesin kuni kümneni oma koikus, kerge äratav dush ja Krabi peale kappama. Kuna polnud eelnevalt suurt eeltööd linna kohta teinud, vaid kuulnud jutte…krabi, imeline koht aja veetmiseks….siis oli mu esmane küsimus, MIS MÕTTES ??? Mida siin nautida, üks linn nagu linn ikka, turuplats ja putka putkas kinni oma nänniga…..mis siin küll nii imekena, et tulla puhkama.  Aga no muidugi, kõik see parem osa asub lihtsalt natuke eemal, kuid kõike, mida teha soovid, saad siit organiseerida. Samuti võid aega surnuks luua õhtusel turul, kus võid kalakestel lasta oma kanget tallanahka hävitada 🙂 Ja tegelikult on Krabi ka soodsaim paik ööbimiseks – toitumiseks, kuna rannikuäärsed paigad, küllaltki ligidal, on oma hinnatasemelt sootuks kõrgemad! Samas on ideaalne, et ränduritel on võimalus kohalikku ellu süübida, kuna egas kõik pole hingelt puhtad turistid, kõik ei soovi kraanist sooja vett ega nupuga wc potti või siis viimseni puhast ümbruskonda. On oi oi kui palju neid, kes tahavadki näha seda tõelist elu-olu, viia end kurssi kohaliku fauna ja flooraga….

18 kommentaari

  • Marilin kommenteeris

    wow..päris hirmuäratav piiriületus…aga hea et edasi said:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Appi kui õudne omanik… Äkki Sa meeldisid talle… Äkki ta … oeh.. jube..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Milleks kopsupilt??? :O

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Just… tahaks ka tõelist elu näha, mitte turisti jaoks üles puhutud jama…

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Piiriuletus pani mul sudame ikka poksuma ja jalad kergelt varisema. PEast kais labi juba mustmiljom motet, et mis edasi saab, mida edasi teha… Olen uksi kuskil piiripunktis ja siinsed kohalikud voivad paris tuutuks ja hirmutavaks muutuda! VAhemalt alguses oli selline tunne kogu aeg! HArjumuse asi 🙂
    Hingasin kergendatult, kui tempel passis oli!

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Omaniku teema oli jah VAGA HIRMUS….Nii suurt hirmu pole ma oma reisi jooksul veel ei enne ega parast seda juhtumit tundnud.
    Kopsupilti vajatakse teatud riikidelt ja kodanikelt, kes tahavad saada too ja puhkeviisat. Pohjuseks on tuberkoloosi risk ja oht konkreetsetes maades ja loomulikult kardetakse siin koike…Eesti kuulub sega riskikategooriasse!
    Reisimine omal kael on PARIM LAHENDUSES! Kullap kunagi teen ka mone turismireisi, kuid seni, kui vaim peal, tahtejoud sees ja julgust ka veidi, siis sellist elu ja kogemust ei vahetaks ma milelgi vastu! Mul pole kuhugi kiiret, veedan aega nii kuidas soovin ja niikaua kui tahan. Elan ainult iseendale ja keegi ei kamanda, kritiseeri ja ma ise ei saa naidata napuga kellegi peale, kui miski untsu laheb. Samas opin vigadest p[alju ja ma olen 17 kuu jooksul suure huppe ja arengu oma elus teinud ! Vaartushinnangud on saavutanud teise tegelikkuse….Kui voimalik, soovitan soojalt

  • Ruth kommenteeris

    Skybridge meenutas mulle Maria silda Austrias 🙂 Muidugi sillad kinnituvad täiesti erinevate “esemete” külge. Aga mingi sarnasus oli minu silmale olemas.
    Olen ka seda meelt, et omal käel reisides näeb rohkem neid asju, mis sind ennast huvitavad. Ja kuigi olen oma paljudel reisdel kasutanud turismibüroo teenust ning sellest lähtuvalt on olnud programm enemasti paigas, siis ikka olen valinud sellise reisi, mis ei kuulu kategooria “linnareis” alla. Enamasti saab reis kategooriat valida ja valikus on olnud päris hästi korraldatud loodusreise, kuhu on sisse pikitud ka mõnetunnised peatused linnades.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Ma ei julge esimest korda küll omal käel kusagile nii kaugele üle piiri minna.. Enne ikka turismireis, hiljem ehk juba mõned kontaktid ja kogemused, siis võiks üritada 🙂
    Aga kihk reisida on mul sees meeletu 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mis nendes suurtes vannides on???

  • nele reilson kommenteeris

    uhhh 41korrus ja kõigub…. Mina” kõrgusekartlik” küll nii kõrgele ei julge minna 😀

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Nele… Ma väiksena pidin jääma tädipoja ühikatuppa üksi.. Kusagil Tartus ka mingis kõrghoones.. Oli vist 9korrus.. ei mäleta.. aga ma tundsin ka, et see kõigub.. Pidin hulluks minema üksi..Siis lööb ju eriti välja kui üksi oled 😀

  • nele reilson kommenteeris

    õudne:D
    mul hirm isegi munamäetorni ronda …. ja tahan veel lennukiga lennata 😀

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Nii lahe on teie kommentaare lugeda, mul kohe süda soe 🙂 Aitäh !
    Ma ise olen ka suur kõrguse kartja aga tead, kui ikka miski sees tõmbab, siis lähed ja teed ära ja no seal tornis olin ma ju seinaga kindlustatud, ei pidanud kuskil üle ääre upitama jne…suht kindel tunne oli. Mida ma aga veel teha ei suuda, on vette hüpped kõrgustest 😉
    Neis vannides on koha peal küpsetatud magusat sorti söök. Ei ole kõike proovinud, kuid võid saada päris hämmastava maitseelamuse osaliseks või siis pettud suurelt….Kõike isegi ei julge proovida, eriti kui näed, et kärbsed ja muud lendlev peatub mõnes nõus. Eriti võigas oli mu jaoks kalalett, kus porikärbsed olid kubisedes ümber ja sina siis leks pidanud selle kõik omal kõrist alla laskma. Ei aitäh 🙂 Aga kui võimalus Tai maale minna, proovida tasub just kohalikku sööki, see on väga maitsev ja ODAV!!! Ja ma ei räägi ainult Taist, kõik riigid, kus võimalus…..Nii näed rohkem kohalikku elu. Mina isiklikult eelistan seda stiili, mitte turisti teekonda! Ja seljakotirändurina pole mu rahagi kõige sellise jaoks, millega nö tavaturist tegeleb…..

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Siiri, ma küll ei tea sinust midagi, kuid usu mind, kui sul huvi on ja miski sees kripeldab, et ma tahaks ju kaaaa….siis usu mind, sa saad sellega hakkama! Paki oma pagas, vali esimene sihtpunkt, booki lennupilet ja asu teele. Ma olin suures hirmus, kuid Pärnu lennujaamas head aega ütlesin. Pisar silmas, et kuhu tont ma lähen, kuidas ma hakkama saan jne. Esialgu oligi päris raske, leida töö jne….kuid praeguseks hetkeks olen ma läbinud SUURE ARENGU iseendas. Alustades oma elu Austraaliaga….oioi….see oli proovile panek missugune. Aga samm sammu haaval hakkas elu edasi liikuma ja näe, nüüd olen puhta ükis Uus Meremaal, nii kaugel kui veel vähegi olla saaks Eestist ja ma absoluutselt jumaldan kõike. Mu kaks kuud on olnud nii sisutihedad ja rikkalikud. Inimesed mu teel on lihtsalt hämmastavad, ma ei suuda hingegi tõmmata, kui juba midagi uut mu teele satub….Kui sa asud seiklema, mida ma rangelt soovitan, siis Uus Meremaa võta plaani. Elu siin on miskit muud ja kui sa oled valmis end siin avama, siis näed sa, kuidas inimesed suudavad elada muretult ja olla õnnelikud ja armastusväärsed. Mul siiani süda taob sees peale nii palju läbi elatut….Ja õppida tundma eri rahvusi…wau…see on parim kingitus, nii õpid tundma ka iseennast, mis on tegelikult just SINU ELU ALUS! Kõik muu su ümber ei mängi nii suurt rolli. Kui sa tead, mis toimub sinuga, sa suudad oma keha, emotsioone ja tundeid vallata ja analüüsida, siis näed, kui võimas on maailm, kus me elame. Ma ei suuda isegi uskuda, et ma neid sõnu lausun, sest 17 kuud tagasi olin ma ebakindel, nukker, üksi, mõtetes kuskil kadunud maailmas. Ma pean mainima, et olen oma arengu üle uhke ja kõhkusled varem, kas ma ikk apeaks kodunt lahkuma , on haihtunud, sest tean, et see oli ainuõige otsust. Oh ma võiks seda teemat jätkata pikalt….;) seda ma suudan ka!
    Seega näha on, et sa tahad….usu, mõttel on suur jõud, ta ei eksisteeri su peas lihtsalt niisama. Kusjuures mainisin seda ka oma parima sõbranna vennale, kes peale Tai reisi pakkis kodus asjad ja on nüüdseks Austraalias. Ma olin väga üllatunud 🙂
    Kui sul mis iganes küsimusi on, kirjuta meil: atammiksalu@gmail.com
    Ma olen nüüd mõne päeva levis, kuid peale seda taas teadmata aja oma teekonnal. Kohtan oma hämmastavaid sõpru ning kogen uut ja huvitavat. Seega neti jaoks ma suurt aega ei leia ja tegelikult täitsa naudin seda…..
    Parimat Sulle

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oh, Anneli.. Ma südamest tänan selle julgustuse eest.. Ega ma niivõrd polegi väga hirmul, et mis mind seal ees ootaks vaid pigem raha puudus on ka siiani takistanud..
    Ja kusjuures.. Uus-Meremaa on mu mõtetes väga, väga pikalt mõlkunud. Umbes 5 aastat ehk, sest ükskord nägin ma saadet Uus-Meremaast ja armusin sellesse kaunisse paika.. Ma lubasin minna sinna lambaid kasvatama 😀 Ja ma mõtlesin seda ka siiralt.
    aga ma tõepoolest tahaks teada rohkem Uus-Meremaast ja ma jätan samuti Sulle oma e-maili aadressi: kuus.siiri@gmail.com
    Ma ei tea isegi seda kui palju maksab pilet Uus-Meremaale ja kui ma niisama kotid pakiks, siis lennujaamas maha minnes-MIS EDASI? KUHU? Nüüd on mul lootusekiir, et keegi on ees.. Palun ära kao ära minu jaoks, sest ma ei mata seda äramineku plaani niisama lihtsalt.. Küll aga on mul teised mured, mis mind kinni hoiavad.. Ma käin hetkel koolis -täiskasvanute gümnaasiumis 11kl, mul on 14a poeg, kes käib 7 klassis.. Kõik pole nii lihtne ja raha napib ka hetkel, AGA MA TAHAN SIIT ÄRA!!!! See ei ole mu uitmõte vaid soov ja unistus!
    Aga veel.. Olen märganud, et aegamööda on mu teele järjest enam vihjeid hakanud tulema, et MINE, SA SUUDAD SEDA…
    Eile käis meie koolis külas Valdo Randpere, kes rääkis oma põgenemisloo, kui ta ENSV-st jalga lasi ja oma tütart nõudis 2,5 aastat.. See oli ränk.. Praegu ju kõik palju lihtsam..
    Nüüd unistan ma veel kõvemini ja püüan selleks midagi ära teha.. Ehk aitavad Gomaailma punktid kaasa sinna lendamise jaoks.. Aga ma püüan oma jalad kord lahti saada siit 🙂 Ega ma ju puu pole, mul pole ju ometi juuri all 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kujutan ette, et seal skybridge peal võis ikka päris jube olla 😛

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ma arvan, et see muretsev omanik tahtis ööseks kaissu pugeda 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    42 eegu eest öö ära magada on ikka sigaodav 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga