Maailmaränduri maitsemosaiik 15

MOONIKA SIIMETSA INTERVJUU TIIT PRUULIGA   Eined ookeanil [caption id="attachment_1569" align="alignleft" width="150" caption="Viima mina ära jõin, tüdruku siis peale sõin!"][/caption] Üks ilusaim rännakusöömaaeg, mis mul olnud oli kesket ookeani. Pidasime Atlandi ookeanil Santa Helena saare all paarikümnekraadises kuumuses jahtlaeva väikeses salongis jõuluõhtut. Iga mees oli alles hoidnud natuke kodust saadetud haruldusi – kes seeni, kes pohlamoosi, kes šokolaadi ja küpsiseid. Kõike imelist sai maitsta vaid lusika- või kahvliotsaga. Vineerist kuusk oli laual ja kapten pidas kohmaka, kuid armsa jõulukõne. Tunnistan, et sellist pühadeosadust pole mul varem ega hiljem tekkinud. Tegelikult tundus alguses, et meie ümbermaailmareis jahtlaeval Lennuk kujuneb kulinaarses mõttes ilmselgeks läbikukkumiseks. Kuuest põhimeeskonnaliikmest oskas vaid Kaido Kama korralikult süüa teha. Minu esimene kambüüsi- ehk köögivaht kulges nii, et helistasin Bornholmi saare kandist mobiiliga Eestisse ja lasin seletada, kuidas mannaputru tehakse. Üsna kiiresti sundis elu aga kokandusega tõsisemalt tegelema. Kujuta ette, et oled mingi toidu valmis keetnud ja siis vaatab kuus näljast meest sulle etteheitvate ja raevukate nägudega otsa! Merenduse ajaloostki on teada mässud toidu pärast soomuslaeval Potjomkin või Tema Majesteedi purjekal Bounty. [caption id="attachment_1563" align="alignleft" width="150" caption="Pildu jahtlaeval Lennuk"][/caption] Tallinnast ümbermaailmareisi alustades oli purjeka pardal sadu sponsoritelt kingiks saadud konserve. Panime need jahedasse pilssi, n-ö põranda alla, kus korralikus purjelaevas on alati ka natuke vett. Läänemerel purjetades tehakse ikka nii. Aga kui olime paar kuud mööda Atlandi ookeani seilanud, saime aru, miks Thor Heyerdahl oma Kon-Tiki parvel kõik konservid bituumeniga üle plötserdas. Ookeanivesi on ju palju soolasem kui meie merevesi. Kallid konservid hakkasid üksteise järel korrodeeruma ning ühtlase massina valgusid mööda laeva laiali nii räimed tomatis kui ka Turisti Eined. Milline hais sellest troopikakuumuses laevaruumides tekkis, võib igaüks ise ette kujutada. Tavapäraselt olid lõunaks keedetud flotillimakaronid, õhtuks praetud ülejäägid, veel sõime pakiputru või praetud kartuleid. Pooleaastase seilamise järel õppisime suuri ja maitsvaid ookeanikalu püüdma. Kahe meetri ja kaheksa sentimeetri pikkune purikala oli võimsaim mereelukas, mille kätte saime ja nahka pistsime. Põrsasuurused tuunid ja kaunid makrellid muutusid lõpuks üsna tavapäraseks ja seega üksluiseks. Kulinaarsed ekstreemhetked Rännates on mõistlik ja vahva süüa alati kohalikku toitu ja mitte viriseda, et Kiievi kotlet pole Lõuna-Ameerikas küllalt hästi valmistatud . On selge, et Aafrikas tuleb võimaluse korral ära proovida elevandilont, Koreas koeraliha, Hiinas praetud ritsikad, Norras mädanev kala ja Austraalias kängurupraad. Maitseelamuse poolest võiksin vist kõike süüa. Siiski maitsevad kartul ja soust mulle tavaliselt rohkem kui austrid sidrunikastmes. Mingil hetkel tuleb aga psühholoogiline barjäär siiski ette. Hästi ei suutnud Vietnamis pigistada riisiviina sisse veel tuksuvat maosüdant. Kesk-Aasias on alati pisuke hirm, et ega ma ometi ole nii tähtis külaline, et lambasilma hakatakse pakkuma. Õnneks on kaasas olnud kõigesööjad sõbrad, kes pole lasknud piinlikel hetkedel tekkida. Kaido Kama näiteks sõi ja kiitis Argentinas naturaalse sisuga veisesoolikaid ja Toomas Luhaäär võis Tiibetis liitrite kaupa juua jakirasvaga tehtud teed või Mongoolias märapiimast airaani. Mu elu pole olnud ohus ei söögi ega käraka tõttu, aga pahandusi on alkoholist tulnud küll. Olime Esfahani linnas Iraanis, kus teatavasti valitseb islamiseaduste järgi totaalne alkoholikeeld, patustajaid ootab vangla. Aga aastavahetus oli tulemas ja muidu ka janutas. Mõtlesimegi välja loo, et auto karburaator vajab puhastamiseks piiritust. Sõitsime apteegi ette, tegime haledat nägu, et auto ei käivitu, ja mangusimegi mõned liitrid puhast piiritust välja. Aga Iraanis tegutseb teatavasti islamipolitsei, kes peab valvama inimeste moraalse palge järele. Teatavasti on välismaalaste moraalne pale üsna räpane, mistõttu islamipolitsei jälgib ka neid. Nii oli meilgi “saba” taga, aga me ei märganud seda enne, kui piiritusepudelid auto tagaistmel loksumas. Tegime siis kitsastel linnatänavatel kiiret sõitu. Ühes pimedas tänavas hüppas üks meist piiritusekotiga masinast välja ja heitis kontrabandi üle aia. Hiljem lasime end politseinikel süütute nägudega kontrollida ja midagi hullu sest asjast ei tulnud. Piiritu külalislahkus Islamimaade külalislahkus on piiritu. Olen olnud kontvõõraks nii pulma- kui ka matuselauas. See hetk fotol on aga araablaste teetseremoonialt. Olime parasjagu Sahara kõrbes ja jällegi põgenemas. Terrorismiohu tõttu polnud luba Alžiirist Mauritaaniasse sõita, aga muidugi oli meil seda hädasti vaja. Alžeeria kultuuriministeeriumis oli koguni välja antud paber, mis keelas pealinnast lahkumise. Meid valvama pandud inimesed magasid veel hotellis, kui meie juba kõrbesse kihutasime. Leidsime mehe, kes oli valmis meid miiniväljade kõrvalt edasi juhatama. Enne teeleminekut oli aga vaja läbi teha teetseremoonia, mis on pikk ja rahulik protsess. Korjati kõrbest oksaraage, tehti lõke, liivale laotati tekk ja hakati imepisikestes kannudes teed tegema. Igaüks pidi kombekohaselt jooma kolm tassitäit, see tagavat hea õnne. Minutid venisid tundideks. Olime närvilised ja mures, aga oli ka selge, et kui neid vanamehi tagant kiirustama hakkame ja enne tseremoonia lõppu teele sunnime, oleme oma suhted nendega lootusetult rikkunud. Meenub mitmeid ilusaid hetki, kus toit ja sinna juurde kuuluv naps loovad meeleolu ja liidavad võhivõõraid inimesi. Näiteks mahajäetud Bulgaaria mägikülas polnud viltuvajunud osmiku pererahval pakkuda muud kui aniisiviina rakit ja tulisoolast pekki. Aga milline ühine õhtu sellest tekkis! Tänini oleme kirjavahetuses.
Religioossed söömaajad
[caption id="attachment_1564" align="alignleft" width="150" caption="Lambatapp Malis"][/caption] Igas religioonis on omad söögid erinevate pühade tarbeks. Osalesin kunagi tabaski-pidustustel Malis Lääne-Aafrikas. Nimelt räägib traditsioon, kuidas Abraham oli olnud valmis Allahi käsu kohaselt ohverdama oma poja Ishmaeli. Nähes sulase ohvrimeelsust, oli jumal lasknud viimasel hetkel vahetada inimese lamba vastu, kes siis ohverdati. Selle meenutamiseks tähistatakse islamimaailmas igal aastal suurt püha Eid al-Adha, mil igaüks püüab tappa lamba ja korraldada pidusöögi. Vaestes Aafrikas riikides, kus lammas maksab terve varanduse, on see perekonnale tihti ränk koorem, milleks kogutakse pikalt raha ja makstakse kaua võlgu. Meenuvad ka põnevad religioossed söömaajad Lääne-Siberis, kui Hurumpaveli külas Mansimaal käisime kummardamas metshaldjat Misnet. Metsas kaeti haldjamajakese ette toidulaud ja igast roast serveeriti palvete saatel midagi ka Misnele. Kurb on vaid see, et sealsamas Siberis pole peagi enam kedagi, kes selliseid vanu esiisade traditsioone mäletaks. [caption id="attachment_1568" align="alignleft" width="150" caption="Esivanemate mälestamine Mõla küla kalmistul"][/caption] Kõigil soomeugrilastel on olnud tava süüa lähedaste inimeste kalmudel. Eestlased on selle kombe ristiusuga kaotanud, aga nii setudel kui ka meie Siberi hõimlastel on kõik veel alles. Surnuaial söömisega on seotud ka mitmeid tabusid. Hantide juures ei tohtinud toitu jätta kalmistule, vaid pidi koju kaasa võtma. Ja kui samal päeval seda ära süüa ei jõutud, siis naised teisel päeval seda enam süüa ei tohtinud. Mehed võisid seda vaid siis, kui ööseks oli jäetud toidu kõrvale nuga. Religioosse tagapõhjaga on ka viis, kuidas erinevates paikades loomi toiduks tapetakse. Soomeugrilastel on karupeied, muslimite halal-toit ei tähenda tegelikult muud, kui et loom on tapetud võimalikult valutult ja sinna juurde on loetud vastavad palved. Usu tõttu on paljud budistid, hinduistid, džainistid loobunud loomse toidu söömisest. Tiibetis aga on osa budiste nõnda kavalad, et lasevad loomad tappa muslimitel, kuna tapmisakt ei lähe budistlike usupõhimõtetega kokku, kuid süüa tohivad nad niiviisi tapetud looma liha ise. Veel on Tiibetis tava võtta verd elusa jaki kaelast ja seda toidutegemisel kasutada. Loom jääb kenasti elama, nii et elu pühaduse põhimõtet ei rikuta, aga vajalikud toitained saadakse kätte. Inimsööjad [caption id="attachment_1566" align="alignleft" width="150" caption="Pulmapidu Prantsuse Polüneesias"][/caption] Antropoloogid usuvad, et 1950-ndatest aastatest saati ei ole tõsist inimsöömist enam maailmas olemas. Vanuatus olen aga küll kuulnud lugusid, et “meie saare elanikud ei söö juba ammu inimesi, aga naabersaare omad teevad seda ikka veel”. Usun, et need lood on mõeldud turistides huvi tekitamiseks. Polüneesias eristatakse kolme liiki kannibalismi: toitumiseks, karistamiseks, maagiliste võimete saamiseks. Arvatakse, et esimene ehk oma toiduportsjoni kättesaamine oli tegelikult kõige vähem levinud põhjus. Enamasti soovitakse omandada teise inimese mana – väge ja võimu, eriti siis, kui tegu on mõne kuulsa vaenlasega. 19. sajandi alguses sõid aga polüneeslased ära Londoni Misjoniühingu misjonäri, õpetaja Bakeri. Pannud õpetajahärra oma maa-alusesse küpsetusahju umu’sse, aga jätnud talle saapad jalga. Vaat selline lõbus lugu. Ka minu koduses suveniirikollektsioonis on Fidži saarelt pärit kahvel, mis on mõeldud inimese söömiseks. Bamako pidusöök [caption id="attachment_1565" align="alignleft" width="150" caption="Pannkoogiküpsetaja Malis."][/caption] Eurooplased ei mõtle eriti sellele, kui palju vaeva tuleb miljonitel inimestel näha, et oma igapäevane riisipeotäis või veeliiter kätte saada, seista tundide kaupa järjekorras ja rüseleda abiautode jahupakkide ümber. Üks asi on seda vaadata plasmatelerist, teine asi seista ise kõrval, tunda higiseid pinges kehasid enda vastas, vaadata nende inimeste nägusid, kuulata, kuigi mitte aru saada, ja ikkagi taibata nende hääletoonide sisu. Rändasime kaks nädalat Malis ning igal õhtul sõime hallikat ja üsna maitsetut hirssi, kuhu parematel päevadel lisasid meie mustanahalised sõbrad mõned maailma vintskeimad lihatükid, mida oli võimalik vaid lutsutada hirsi kõrvale. Ja kõik need päevad unistasime “suurest pidusöögist rahvuslike roogadega”, mis pidi reisi viimasel päeval Bamakos korraldatama. Meie elevus oli haripunkti jõudnud, aga kohale toodi suur pesukausitäis seda sama hirsitoitu, ainult et kõrbeliiv ei krudisenud sel korral hamba all. Toojaks oli aga imetore inimene, kellele mitte kuidagi meelehärmi ei tahtnud valmistada. Sõime siis kiites nende igapäevast toitu, mõtlesime, et järgmisel õhtul oleme Pariisis ja sööme oma Chateaubriandi ning ... häbenesime. Lugu ilmus ajakirjas "Oma Maitse"

15 kommentaari

  • elis kommenteeris

    kindlasti oli põnev reise kogemus ja näha kuidas elavad teised inimesed.

  • Ahti Aavik kommenteeris

    Tahaks ka kohe sellise reisi ettevõtta.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    kahju kuidas venitatakse oma kehaosi.. vaevalt see mugav on.. ei tea kuidas selline inimene sööb või suudleb oma lotendava mokaga :S

  • nele reilson kommenteeris

    maitse üle ei vaielda 🙂

  • Marilin kommenteeris

    nele hästi öeldud;)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    … vaid kakeldakse 😀

  • nele reilson kommenteeris

    siiri: õige 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    huvitav lugemine 🙂

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kõik on maailmas ikka nii suhteline, mõelda vaid kui palju visatakse toitu minema, samal ajal kui teised..ohhh jah…tegelikult võiks tõesti see päikesetorm tulla…saaksime kõik võrdsemaks…kuigi jah, enamik inimesi kes terve elu vaid siidikäppa mänginud on ja peale arvuti taga klõbistamise ja telefonitoru tõstmise muud teha ei oskagi, surevad lihtsalt nälga või lastakse mõne rohkem ettevalmistunud kodaniku poolt maha.

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Huvitav kas selle misjonäri väge taheti ka endale saada, et ta põske pisteti? 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Need veisesoolikad ei kõla küll eriti isuäratavalt seal :S
    Kas tõesti pakuti sellist kraami?

  • Maarja . kommenteeris

    Maailma son ikka huvitavaid kombeid:) Mul sõbranna sai ka siidiusside kookoneid proovida, mida vahetusüliõpilased küpsetasid:) Et ka koduses Eestis võib õiegete tutvustega saada väga huvitava kogemuse osaliseks:)

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    väkkk ussid 😀

  • Maarja . kommenteeris

    no see pole nii hull, alguses ma arvasin, et sõbranna sõi ka ahviaju suppi aga siis selgus, et tegu ahviaju seene supiga:) et seen sellsie nimega ainult, alguses see tekitas küll natuke õudusjudinaid:D

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Teie kandis on siis küll mingid väga kahtlased seened 😛

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga