Maailma kultuuripärand Eri kultuuride olemasolu maailma eri paigus on tingitud ühiskonnakorralduse paljususest ja inimeste unikaalsest kohanemisvõimest keskkonnaga ning rahvaste ajaloost. Paljudel Lääne-Euroopa rahvastel on sarnane ajalooline tagapõhi, ühine religioosne ja keeleline baas (ladina keel Rooma impeeriumi aegadest), mis on andnud tuge ka sarnase poliitilise ühiskonnakorralduse väljakujunemisele.
Paljudel Lääne-Euroopa rahvastel on sarnane ajalooline tagapõhi, ühine religioosne ja keeleline baas (ladina keel Rooma impeeriumi aegadest), mis on andnud tuge ka sarnase poliitilise ühiskonnakorralduse väljakujunemisele. Kuid selles suhtelises sarnasuses on loendamatu hulk regionaalseid erinevusi: variatsioonid keeles – murretes ja murrakutes, riietuses, kommetes, kokakunstis.
Väljaspool Euroopat on aga veelgi suurem kultuuride erinevus. Euroopa kolonisatsiooni aladel Uues Maailmas on paljud rändava eluviisiga hõimud kõrvale tõrjutud ja nende kultuurid suuremal või vähemal määral minema pühitud. Nii on see Põhja-Ameerikas ja Austraalias, aga ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vaikse ookeani saartel. Seda, mis seal on muistsetest kultuuridest järele jäänud, ähvardab oht langeda turismi “saagiks”.
Ida kultuurid islami, hindu ja buda usu valitsemise alal on vähem läänestunud. On isegi kultuure, mis on suletud kogu ülejäänud maailmale (nt Myanmar). Enne 1960. a oli Jaapan turismile suletud, Hiina avas oma uksed aga alles 1980. a. Kultuur neis kolmes eri religioonitüübis on rajatud väga erinevatele uskumustele, tavadele ja käitumismallile. Islam keelab näiteks täielikult alkoholi ja nõuab, et naised kannaksid avalikus kohas näokatet. Islamimaades (Liibüas, Iraanis, Saudi Araabias) ei ole lääne turistid teretulnud, sest nende käitumisviis pole kohalikele vastuvõetav. Budism ja hinduism on sallivamad. Mõnes kohas tutvustavad nad ise oma kultuuri meelsasti turistidele (nt hinduistlik Bali saar). Kuid ikkagi on paljudes maades turistide suhtes vaikne vastuhakk, seda just kultuuriliste erinevuste tõttu. Jaapanis, mis esmapilgul on vägagi läänelik, on ühiskond sajandeid püsinud täiesti isesugustel kommetel ja väärtustel. Individuaalsus, eneseväljendus ja mittekonventsionaalsus ei mahu Jaapani elustiili. Kombe¬kohane viisakus ja mittesoovitav “ei” ütlemise nõue vastuseks palvele, mida pole võimalik täita, võivad tekitada suuri arusaamatusi. Turism on huvitatud kultuuridest, mis siiani elavad omaette, kõrvalistes paikades, kuhu on raske pääseda. Need alad on enamasti väikesed ja kaitstud igasuguse muutuse vastu välismaailmast (eskimod Alaskal, aborigeenid Austraalia põhjaosas, mägede elanikud Himaalajas Bhutanis ja Ladakhis ning suguharud mägederohkes Tai keskosas).
Lõbustusressursid tunduvad algul olevat täiesti teistsugused kui kultuuriressursid, olles peamiselt loodud läänemaailmas, et rahuldada lõbu- ja puhkusevajadusi läänelikus kultuuriruumis. Põhjused selliste ressursside loomiseks on:
Riskivajadus:
lõbustusparkides nn valge sõrmenuki sõidud
raha peale mängimine
seksturism
spordiüritused
Vajadus lõõgastava puhkuse ja sotsiaalse kontakti järele:
kontserdid, show’d, kabaree, film, teater, festival, karneval
söömine väljaspool kodu
tants
lõbustusi pakkuvad pargid
Ostuvajadus, vajadus tarbida
Näiteks 1955. aastal avati Californias Disneyland; 1981. aastaks oli USA-s tekkinud veel 29 suurt parki, millest igaüks kogus aastas miljon külastajat. 1990. a oli juba 40 parki üle miljoni külastajaga.
Eesti kultuuripärand
Eesti on olnud asustatud juba umbes 5000 aastat, seega on meil pikk arenguperiood ja väga suur kultuuripärand. Omapärane elulaad ja põline kombestik on säilinud kõige paremini Kihnus, Saare- ja Muhumaal ning Seto- ja Võrumaal.
Lisaks Ida-Virumaa tööstuspiirkonda, Tallinna ja maakonnalinnadesse nõukogude ajal elama asunud venekeelsetele inimestele elavad Peipsi ääres ka tsaari ajal üle järve siia põgenenud vene vanausulised, kes peamiselt tegelevad kalapüügi ja köögiviljakasvatusega. Kogukond elab piki randa kulgevates ridakülades (Raja, Kasepää, Kolkja, Varnja ja Piirissaare) ning on säilitanud oma usu ja kombed.
Eesti kagunurgas (Värska, Obinitsa) ja Vene poolel elavad õigeusklikud setod, kelle keel ja kombed on segu eesti ja vene omast. Iseloomulikud on kirevad rahvarõivad, leelokoorid ja väikesed palvemajad tsässonid.
Eesti lääneranniku paljud saared olid aastasadu asustatud rootslastega (Hiiumaa, Noarootsi, Vormsi, Osmussaare, Ruhnu ja Pakri). Paraku lahkus suurem osa neist 20. saj sõdade tagajärjel. Säilinud on näiteks rõngasristid kalmistutel, kohanimed, kiriku- ja taluarhitektuur.
Eesti on kuulus oma laulupidude traditsiooni poolest ja iga kolme või nelja aasta järel koguneb pea pool või kolmandik rahvast kokku, et laulda Tallinna või Tartu lauluväljakul.