Luule ja proosa Viivi Luige reisikirjanduses 1

Suuri ilmalõpu tähti
kukub jälle läbi tuule,
Trammid lähevad depoosse,
proosa jälle on kui luule.

Viivi Luik „Jälle”

Viivi Luik ei ole muidugi mingi reisikirjanik. Või kes on üldse reisikirjanik? Mis on üldse reisikirjandus? Miks Tuglase „Esimene välisreis” liigitatakse enamasti memuaarteoste hulga? Aga miks ei võiks Tukla „Teekond Hispaaniasse” olla pigem kultuuriajalooline uurimus kui reisikiri? Reisikirjanduse žanripiirid on avardunud  sama hoogsalt kui reisimisvõimalused ja -viisidki. Käsitlegem siinkohal reisikirjandusena tekste, mille põhipaatoseks on geograafiliselt või kultuuriliselt kaugete koordinaatide kaardistamine, isikliku maailmakogemuse tõlkimine kohalikku keelde. Järelikult võime kirjutavat inimest, kes on kinnitanud, et „niikaua, kui ennast mäletan, olen tahtnud kodust ära, vahtinud põlevi silmi maanteid ja silmapiiri” (Looming 1983, nr 2), kellele „on loomuvastane,  et inimesel saab olla vaid üks kodumaa” (Eesti Päevaleht 29. IX 2000), kes on oletanud, et „võibolla ärasaamise igatsus ongi eestlase identiteet” (Postimees 2. X 1998), käsitleda ka reisikirjanikuna.   

Viivi Luik on kirjutanud reisidelt mõned tervituskirjad kodumaistele ajalehtedele (Saksamaalt Sõnumilehele ja Itaaliast Eesti Ekspressile), nii nagu seda on teinud eesti kirjanikud Bornhöhest ja Vildest peale. Aga needki ta kirjad ei ole päris klassikalised reisikirjad. Ta on elanud pikemalt kirjanikuna Saksamaal ja Šveitsis, saadiku kaasana Riias, Helsingis, New  Yorgis, Roomas. „Varjuteatris” ei ole lineaarselt kulgevat lugu, saati siis reisilugu, vaid siin etendatakse stseene mitmetest eemalolemistest. Aga ses raamatus on ka kaks pikka reisi. Viivi Luige aastakümnete pikkune teekond Rooma on selle teose olulisim reisikirjeldus ja sõit Roomast Viljandisse isa matustele on selle teose füüsiliselt pikim teekond, „justkui mõni planeetidevaheline reis” . Nende kahe lõpmatu mõõtme – ruumilise ja ajalise igaviku – kirjeldamine  ongi „Varjuteatri” tegelik sisu.   

Eelkõige otsib Luik enda kohti maailmas, kohti, mis võisid olla olemas enne ta sündi ja temast sõltumata, aga mis on tema kohad. Niisamuti otsis oma kohti väike tüdruk, kes uskus Nurmisaare talust mööda minnes, et ta on „teel Moskvasse, Tallinnasse, Riiga, Võrru, Türile, Berliini,  Leningradi” („Seitsmes rahukevad”, 1985). Teekond Rooma algas „Varjuteatri” minategelasel küüditamisaastal 1949 Colosseumi pildi nägemisega ühe Eesti talu põrandal. Sel teel oli olnud vahepeatusi, nii ilmsi kui unedes, ja kaasakutsujaid (padre Vello, soomlane Pirkko), aga see siht on olnud selge algusest peale, see soov on kodeeritud ta vereringesse, sest muidu ei saa ju 1998. aastal Rooma jõudes tekkida tunnet, et oled siin üles kasvanud. Muidu  ei saaks tekkida tunnet, et Roomas paistev päike ei saada sind mitte ainult läbi Rooma vanalinna, vaid läbi kogu elu. Sama päike, sama taevas saadavad sind nii Panteonis kui Viljandi kalmistul, nii ülevatel kui piinlikel hetkedel, nii elus kui teatris.         

Teatrist räägitakse selle raamatu kümnetel lehekülgedel. On bella figura ehk muljejätmise etendused, on ametnike lõbuteater, on kohvikuettekandjate ballett, on tänavaveiderdajad  ja kodused spektaaklid ning seltskondlikud silmamoondajad. Ja on ka commedia dell’arte’st pärit maskid, mis lubavad ühel näitlejal mängida mitut tegelaskuju ja mille tagant on raske leida näitlejat ennast.       

Ligi kakskümmend aastat enne „Varjuteatrit” kirjutas Luik ühes rootsikeelses lehes essee „Papist teater”, kus ta räägib sellest, et  kultuur ei ole kaup ega ajaviide, „vaid igavene ja kindel teade tõe ja valguse võidust rumaluse ja pimeduse üle” („Inimese kapike”, 1998). Ammu enne „Varjuteatri” ilmumist ütles Luik intervjuus Kadri Liigile, et „maailm on muutunud teatrietenduseks” (Eesti Ekspress 11. VIII 1995), kus kõik unustatakse kiiresti, kus surma üle naerdakse. Sama kordab ta nüüd, viisteist aastat hiljem, vesteldes Hedi Rosmaga: „Meelelahutus tuleb ja läheb, aga sünni ja surmaga  seotud küsimused ja saladused jäävad” („Ma olen raamat”, 2010). Meelelahutus on Luige käsitluses mõeldud välja eelkõige selleks, et põgeneda eksistentsiaalsete surmamõtete eest. Surmastki võib saada kaup ja meelelahutusetendus, tõdeb Luik nii „Varjuteatris” kui kontsentreeritult essees „Mood ja moesolemine: „Ühel hetkel võib selguda, et isegi surnud ainult etendavad surnuid” (Sõnumileht 9. IV 1998). Nii etendatakse võltsi ja võõrast,  mille kõrval ehe ja olemuslik jääb üles leidmata, kätte saamata. 

„Varjuteatri” kulissid on ositi uued, aga enamasti meile Luige varasemast loomingust hästi tuntud. Paljudest ses raamatus kirjas asjadest on Viivi Luik ise varem korduvalt kirjutanud (mõnda detaili raamatus, näiteks SEDA ÖÖD, mil toimus vastuvõtt, on mäletanud ka diplomaat JJ). Muidugi on Surm kohal ka Roomas ja Helsingis ja New Yorgis. Nii nagu ta on olnud  kohal koduses luules, Armastuse kõrval. On hauad, hauakünkad, hauakülmus, hauapimedus ja hauakambrid. On surmainglid ja inglid. On surmakurbus, aga ka surematuselootus, mille poole Roomat täitvad etruski poisid pikal jõudsal sammul astuvad.         

„Pildi sisse minekut” arvustanud Jaan  Kaplinski märgib, et kui tol luulekogul oli puudusi, siis see, et „luuletaja ei suuda argisest üle olla, vaid põgeneb tema eest, lahkub argipinnalt ühele teisele pinnale, mida võib nimetada poeetiliseks, hermeetiliseks, esoteeriliseks vms” (Looming 1974, nr 5). Tänaseks on selgeks saanud, et see argisest põgenemine, argise hülgamine poeesia nimel, ongi Luige loomingumeetod. See ongi see piiripealsus, see köietrikk, kus ta sõna kaasabil žongleerib. Argised  reaaliad ja olmedetailid, mida ta tekstidesse on tekkinud aastate jooksul üha rohkem, tuleb ületada, et jõuda igavikuliste teemade manu. Ja sinna püüdlemine ongi üks „elu reis”, teekond Tänassilmalt Rooma, sest argipäev ei tohi ennast lõplikult kehtestada, kuna tulemuseks on hirm, mille eest ei ole võimalik välismaale põgeneda, ei Rooma ega New Yorki. „Ajaloo ilus” kirjutab Luik Lioni kohta: „Raamatusõnad „mulda suudlema” ja „hauad”  saavad tema suus igapäevasteks ja harilikeks nagu sõnad „vaksal” või „majavalitsus”.” Lionil on hirm selle ees, et ta saab OVIR -ist eitava vastuse oma Sowjetunionist lahkumisele. Veelgi suurem hirm on tal selle ees, et äkki ta saabki lubava, jaatava vastuse, ja peab minema. Hirm, mida ta ei oska ületada, on tal igal juhul”. Seotud vastandpaare on Luigel mitmeid: Berliin ja Rooma, lumi ja veri, maa ja taevas, metall ja klaas, sõnnik ja Lill, sinine ja punane,  meeste riik ja tüdrukute riik, liha ja Sõna. Sõnadevaheliste seoste ja vastuolude avastamine on üks nauditavamaid elamusi, mida „Varjuteater” pakub. „Varjuteatris” on ka väliselt lihtsaid proosa ja luule vastandusi. Palju räägitakse rahast (Eesti Riigi rahast, itaalia tõusikute rahast, isiklikust rahast), palju meelelahutusest. Pöördlavale astuvad korraks ka tühisused ja naeruväärsused. Aga üks on alati selge – argine proosa vaatab enda ette maha, mitte taevasse. 

Luige pilk on kõikjal, kus ta käib, pööratud ülesse, jumaliku poole. Eneseabi õpikutest loetuna oleks see lihtne eluproosa, C. G. Jungi kirjutatuna kahtlemist väärt teadus, Luik on neist teemadest teinud poeesia ehk kunsti.         

  „Ajaloo ilu” ilmudes ehmus ehk mõni kuldsete kuuekümnendate apologeet, et see aeg polnudki Luige käsitluses ilus (Postimees 19. XI 1991). Kui Viivi Luige ema „Seitsmendat rahukevadet” luges, olevat ta kirjaniku enese sõnade järgi öelnud, et „kas tõesti need ajad olid nii koledad” (Kodumaa 15. IV 1987). Kui plaanisin selleks kevadeks perega Rooma sõitu, ütles minu ema, olles just „Varjuteatri” lõpetanud, et ei tea, kas tahabki nii depressiivsesse  suurlinna minna.     

Aga kui piilume eluproosa taha Luige imedeilma, saab pilt hoopis teiseks. Mitmel puhul reisitakse „Varjuteatris” teispoolsesse maailma, olgu see siis astumine oliivipuu südamesse, peitumine koos kana Cocoga sirelipõõsasse  või laskumine maa-alusesse käiku Hadrianuse aedades. Nii nagu Alice läheb maa-aluse käigu kaudu imedemaale, teeb seda ka Luik. Itaallased pole küll nii veidrad kui Alice’i imedemaalased, ent peenigi kultuurikonflikte märkab Luik nii argielus kui kunstis. Carrolli ja Luige teised maailmad on vägagi erinevad, ent neil on ühine joon: argise maailmaga võrreldes muutub neis aja dimensioon. Carrolli imedemaal puudub tegelastel kontroll mõõtmatu aja üle,  aeg viib neid ise, kuhu tahab. Luige maa-aluses käiguski on pimedus „igivana” ja oliivipuu eesmärgiks meid „igavikuga kokku viia”, Luikki on tunnistanud, et ta ei taju aega minevikuna ja tulevikuna, vaid alalise olevikuna (Eesti Naine 2011, nr 3) . Nii nagu Alice võrdleb argist maailma ja imedemaailma, teeb seda ka Luik, kes kirjutab: „Meie kohustus siin maa peal on oma elus näha imet ja see ime teistele nähtavaks elada” („Mina olen raamat”, 2010).         

Luik sobib Itaaliasse nii oma kirjutamisstiili kui teemade poolest. Kui sealsest kunstiajaloost vedada veidi meelevaldseid rööbikjooni, siis meenuvad kohe kaks Itaalia-omast kunstivoolu.  Stiililt meenutaks ta õhulist printsessi ja Mati Undi määratluses „tõelist siniverelist” (Eesti Ekspress 30. X 1998). Pilt oleks seega üsna rokokoolik. Ja sisult – tagasi põhiväärtuste juurde – neoklassitsistlik. Nii või teisiti on „Varjuteater” vana aja raske raamat – kaanematerjalist kuni sisuliste hoiakuteni. Luige tekst on äärmiselt tihe, täis vihjeid kultuuri- ja kirjandusloole, detaile, mille kokkupanemine nõuab vanaaegset süvenemist. Aare Pilve „Ramadaanis”,  teises mullu ilmunud väga heas reisiraamatus, mis samuti Itaaliast kõneleb, on veelgi rohkem detaile, aga nende puhul tekib tihti küsimus – milleks nad kõik? Nonde detailide puhul jääb erinevalt Luige omadest tunne, et need üksikasjad pole omavahel kuidagi seotud, jäävadki üksikuiks asjuks, mille vahel valitsebki tänapäevane tühiruum.     

Viivi Luige tekstid kuuluvad „maailma suurde kirjanduse voogu, kus pole tähtsust  rahvusel, sool ega usutunnistusel” („Inimese kapike”, 1998). Nii on Viivi Luik korraga nii Roomas, Tallinnas, Stockholmis või kus tahes. Aga oma kodu kannab Luik kaasas kõigis paigus, kus ta viibib, sest kodu nimi on armastus.

Kas sina hõikad,
või mõni muu?
On väljas sula
ja nii suur tuul.

Kas laias ilmas
ei ole muud,
kui vihm ja pori
ja vali tuul?

Üks laud, üks ase,
üks süda truu,
ja laia ilma
ei mahu muud.

(„Kulunud sõna?”)

Ilmunud ajalehes “Sirp” 15.04 2011

1 KOMMENTAAR

  • Ülle Raavel kommenteeris

    Kenasti kirjutet! Vähe on neid kirjanikke, kelle raamatud lihtsalt peavad omal koduses riiulis olema, Viivi Luik on üks neist. Muudkui võtad ja loed aga jälle…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga