Aime Hanseni reisidel põhinev novellikogu „Jaipur-Delhi-Himaalaja: reisikohvrist leitud lood“ nimetati 2008. aasta Eesti parimaks reisiraamatuks. Nüüd on Aime valmis saanud raamatu oma elust Uus-Meremaal: „Uus-Meremaa sõnas ja pildis“. Tegelasteks on keelt suust välja ajavad maoori sõdalased, suitsevad vulkaanid, mulksuvad mudakatlad.
Raamatu saate mugavalt ja kiirelt osta Rahva Raamatu e-poest.
Väljavõte neljandast peatükist:
Salapärane kanuu
Uus-Meremaal asus kunagi vaatamisväärsus, mida kutsuti kaheksandaks maailmaimeks.
See oli lubjakivist moodustunud hiiglaslik „tribüün“, mis oli tekkinud kahest geisrist väljavoolanud vee jääkainetest. Loodusimet kutsuti Roosadeks ja Valgeteks Terrassideks ning see asus Põhjasaarel, Rotomahana järve ääres. Vaatamisväärsus oli väga populaarne, hoolimata sellest, et 19. sajandil kestis sõit Uus-Meremaale mitu kuud.
Turiste juhtisid Terrasside juurde maoori giidid, kellest üks kuulsamaid oli teejuht Sofia. Ta oli väga ebatavaline naine: ühest küljest täitis ta enam kui küllaga traditsioonilist naisekohust, tuues ilmale 17 last kahest abielust. Kuid teisalt oli tal karjäär, mida võiks kadestada ka tänapäeva naine: ta oli ülemaaliselt tuntud ja ülimalt nõutud teejuht ning hilisemas elujärgus oli ta giidiks paljudele kõrgest soost külalistele Inglismaalt. Sofia oli nö 19. sajandi maoori prominent. Ta rääkis nii maoori kui inglise keelt ning giiditeenuseid kasutanud välismaalased kirjeldasid teda kui haritud ja intelligentset inimest, „filosoofi ja turistide sõpra“. Arvatakse et Sofia sündis 1830. aasta paiku. Hoolimata 17 lapsest olevat ta säilitanud atraktiivse välimuse.
Terrasside külastamiseks sõitsid turistid kõigepealt paadiga üle Tarawera järve. Seejärel kõndisid nad Te Ariki külla, kust nad teise paadiga viidi terrasside juurde üle Rotomahana järve. 1. juunil 1886 valmistusid Sofia ja grupp Euroopa turiste nagu tavaliselt Tarawerat ületama. Kuid enne kui paat kaldast lahti tõugati, tõusis äkitselt vee tase ning langes siis taas. Sellega kaasnes kummaline õhus kaikuv nutuheli, mille allikas jäi teadmatuks.
Kui veesõiduk oli kaldast eemaldunud, nägid turistid, kuidas järve kohal hõljuvast udust ilmus maoori sõjakanuu. See olevat olnud väga ilus ning täis uhkes sõjaehtes maoori mehi. Kuid kanuus olev rahvas ei reageerinud Sofia inimeste tervitusele ning alus kadus hiljem järve kohal hõljuvasse uttu samamoodi, nagu ta sealt ilmunud oli.
Sofia koduküla elanike teada ei olnud kellelgi järveäärsetest maooridest sellist kanuud. Giid nägi sündmuses ennet. Sofia küla nõid ja teadjamees, tuhonga Tuhoto Ariki jagas seda arvamust. Ta oli alati olnud selle vastu, et turistid terrasse külastaksid: Ariki sõnul oli see esivanematega seotud püha koht ning ta arvas, et üleloomulikud jõud saadavad tabu rikkumise eest karistuse.
Näis, nagu oleks tohunga’l olnud õigus. Rotorua lähistel asuv vulkaan Tarawera purskas 10. juunil 1886. aastal. Seda peetakse Uus-Meremaa ajaloo suurimaks dokumenteeritud purskeks. Sofia koduküla Te Wairoa mattus tuha alla, muutudes Uus-Meremaa Pompeiks. Tänapäeval on see vabaõhumuuseum, mis kannab nime “Maetud küla”. Ka mõned teised külad said kannatada. Erinevatel andmetel hukkus 120-150 inimest. Sofia pääses ja tema majas leidis varju veel hulk inimesi, kes olid ellu jäänud. Tohunga vaeseke tuli hiljem oma majast välja kaevata. Paljud külaelanikud said Tuhoto Ariki peale väga vihaseks, sest arvasid et nõid oli oma sajatustega purske esile kutsunud.
Giid Sofia jätkas hiljem tuuride juhtimist lähedalasuvas Whakarewarewa külas. Ta agiteeris ka teisi maoori naisi giidiametit proovima. Sofia oli lugupeetud inimene nii maooride kui valgete hulgas. Kuulus turistide juht lahkus siitilmast 1911. aastal, pärast ülimalt viljakat elu – nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Kuid salapärase kanuu mõistatus on tänaseni lahendamata. Kanuu ilmumisele oli tunnistajaks terve paaditäis rahvast, enamik neist Euroopa turistid – mõnda neist teatakse isegi nimepidi. Lugu müstilisest kanuust on üks Rotorua legendidest, mida räägitakse kõigile külastajatele.