Linnart Mälliga Indias 4

Budismi Instituut ja Linnart Mäll korraldasid 2005. aastal ringreisi mööda Lõuna-India budistlikke paiku. Läksin kaasa – natuke India pärast, natuke budismi pärast, aga põhiliselt Mälli pärast. Polnud Mälliga enam aastaid lähemalt kokku puutunud, aga mingil hetkel tundus mulle, et kõik mu haritud sõbrad-tuttavad on temaga koos reisinud. Reisides pidutsenud, joonud, tülitsenud, õppinud. Tšetšeenias, Burjaatias, Hiinas, Indias, kus kõik veel.

Nii tahtsin minagi kogeda Indiat meie parima India-asjatundja abil. Indias ja Eestis räägitu põhjal sündis allolev intervjuu. Panen selle intervjuu, mis osati ilmus ajalehes KesKus, siia virtuaalsesse maailma üles 19. veebruaril 2010, päeval, mil Tartus saadetakse Linnartit teele ühte teise maailma.

Kunagi Eesti Kongressi istungi järel Estonia puhvetis napsu võttes teatasid sa, et tahaksid saada Eesti suursaadikuks Indias. Võibolla oli see lõbusas meeleolus tehtud nali, aga arutleme siiski edasi. Ma pole päris kindel, kas sa sobiksid oma akadeemilise, vabadust armastava, olemuse tõttu suursaadikuks. Küll aga sobiksid sa suurepäraselt Indiasse. Mis on need kõige olulisemad asjad, mis sind Indias kütkestavad?

Loomulikult oli tookord ka mul arvamus, et suursaadikuks peaks olema eelkõige inimene, kes tunneb antud maa olusid ja kultuuri. Nähes praeguseid suursaadikuid, on selge, et inimtüübina ma selleks ei sobi mitte kuidagi. Kuid oleksin vist siiski pidanud selleks pürgima. Kas või sellepärast, et Indias ei olegi Eesti saatkonda avatud. See näitab väga selgesti, et meie välispoliitikat on kujundanud inimesed, kellel on maailma ajaloost ja kultuurist üpris segane ettekujutus. Kes ei mõista India osa isegi tänapäeva maailmas, rääkimata ajaloost. Sellest on tõeliselt kahju.

Indias meeldib mul tõepoolest käia. Viimasel ajal igal aastal. Praegu ei tahagi kusagile mujale minna. Mis mind Indias kütkestab?

Alustame tänapäevast. Esmalt see, et tegemist on täiesti demokraatliku riigiga, millest Eestilgi oleks palju õppida. Ilmaliku riigiga, kus domineerival hinduismil (80% elanikkonnast) ei ole riiklikul tasemel mingeid eeliseid antud, kus riikliku tähtpäevana on ära märgitud ka niisuguste religioonide tähtsamad pühad, mida pooldavad näit 2,5% elanikkonnast (kristlased) või isegi 0,05% elanikkonnast (parsid). Hämmastavad muutused, mis on toimunud viimase kümne aasta jooksul, mil selgelt parempoolne poliitika on toiminud. India tõestab, et Idas on demokraatia võimalik ja tõestab, et ka tõelisel parempoolsusel on seal suured võimalused. Meeldib, et kuigi maharaadžad jäid poliitilisest võimust ilma, on neil varandused alles jäetud ja et aristoktaatia etendab endiselt suurt osa. Meeldib, et erinevad religioonid saavad vabalt eksisteerida ja areneda ja et iidse filosoofia erinevad suunad on alles. Meeldib, et hea tuju domineerib nii rikaste kui ka vaeste seas. Isegi hulkuvad loomad tunduvad olema rahulikud.

Muidugi meeldivad kultuurimälestised, mida on nii palju, et olen neist vaid paar protsenti näinud, kuigi olen Indias juba 7 korda käinud. Meeldib ka see et rahvaid ja kultuure on palju, teiste sõnadega pluralism. Meeldib, et enamik osariike on loodud rahvuslikul alusel, kusjuures ametlikud riigikeeled hindi ja inglise keel on nendes õigele kohale, st märgatavalt tahaplaanile jäetud. Kõiges selles India erineb suurelt Hiina Rahvavabariigist, mis tundub praegu olema meie ekskommunistide lemmikmaa Idas. Tundub, et nemad ikka veel loodavad, nagu saaks poolkommunistlikku heaoluriiki luua. Hoolimata väikerahvaste tagakiusamisest.

Indiat võiks nimetada budismi sünni- ja lapsepõlvemaaks. Miks hinduism budismi seal siiski kõrvale surus ja kui palju tänases Indias budismi on?

Budism tekkis ja kujunes Indias. Indias käisid paljude teiste seas budismi õppimas nii hiinlased kui ka tiibetlased. Kuid budism oli Indias eelkõige munkade religioon. Mungad olid haritud ja sealjuures mitmekülgselt haritud. Nende rajatud hiigelsuured kloosterülikoolid olid ka ilmaliku kultuuri keskusteks. Samal ajal budism ei tunnustanud India ühiskonna põhialust – seisuslikku süsteemi. Lihtrahvas jäi budismile võõraks. Kui tulid välisvallutajad (esmalt hunnid ja seejärel moslemid), siis olid kloostrid neile heaks röövsaagiks. Väärisesemed rööviti ja mungad, kes ei jõudnud pageda, tapeti. Nii võibki öelda, et 13. sajandi keskpaigast budism oli Indiast praktiliselt kadunud. Nüüd on Indias budiste üle 10 miljoni. Suurem osa neist on indialased, kelle seas budism hakkas eriti jõudsalt taastuma möödunud sajandi viiekümnendatel. Kuuekümnendatest aastast peale on Indiasse saabunud põgenikena umbes sada tuhat tiibetlast ja need on rajanud sadu kloostreid India mitmes piirkonnas, mis samuti toimivad budismi taastava jõuna. Vaevalt budism domineerivaks religiooniks saab, kuid vaimselt ja intellektuaalselt ergutab ta Indiat juba praegugi.

Miks hinduism väljaspool Indiat levinud pole?

Veidi ikka on, näiteks Bali saarel ja veidi mujalgi. Kuid hinduism on mitte üksnes religioon, vaid ka indialase tavaline eluviis, ka nende seisuslik ühiskonnakorraldus. On öeldud, et hinduistiks ei saa hakata, vaid hinduistiks peab sündima. Lääne krišnaistid ja mõned teisedki püüavad tõestada vastupidist. Eks näe, kuidas see neil õnnestub. Mõni Eesti kunagine aktiivne (võitlev) krišnaist on hakanud minu teada aktiivseks õigeusklikuks kristlaseks.

India on täis joogisid ja pühamehi. Minu nooruses ringles Tartus käsikirjalisi tõlkeid Sri Aurobindo õpetusest. Vägivallatu võitlus rõhujate vastu paistis mulle toona argpükslik ja hoiatus, et seksimine vähendab energiat, suisa rumal. See lugu tundus mulle ühe suvalise joogi jogana. Kultuuriliselt jäi sama kaugeks, kui samal ajal levinud Castaneda põrandaalused tõlked. Nüüd, Pondicherris Aurobindo templis Sinu juttu kuulates, mõtlesin, et oleks pidanud neid Aurobindo tarkusi siiski tähelepanelikumalt lugema. Või kuidas?

Neid joogisid on tõepoolest palju. Igasuguseid. Nii tarku kui ka lolle. Kuid ka loll võib mõnele hästi mõjuda. Igaühele oma. Mina tänapäeva joogide ja pühameeste vastu erilist huvi ei tunne. Eriti nende vastu, kes väidavad, et suudavad imetegusid teha. Kuid Indias on siiski olnud ja on praegugi filosoofe, kes on tähelepanuväärselt heal tasemel. Nende seas ka Aurobindo. Teda tasuks lugeda, aga siiski soovitaksin lugeda eelkõige vanu tekste, mis panid India tsivilisatsioonile aluse. Mis Castanedasse puutub, siis tundub tegemist olema osava kompilaatoriga. Ma ei ole kunagi temast suurt pidanud.

Räägime veel käsikirjalistest India-asjadest. Kas see Matti Miliuse paljundatud ja jagatud „Kama-Sutra”, mida me kõik keskkooli või ülikooli ajal lugesime, oli sinu tõlgitud?

Ei, see ei olnud minu tõlge. Ma tõlkisin selle, mis ilmus Orientaalseltsi “Sõnumitoojas”. Ega ma ise tahtnudki seda tõlkida, kuid mitmed kristlikud vaimulikud käisid peale, et tõlgi ja tõlgi. Aga muidugi kuulub ka “Kaamasuutra” hinduismi juurde.

Sel India-reisil hämastas mind kõige rohkem kohalikust ajalehest loetud Durexi 2005. aasta uurimuse tulemus, et hindud on esimest korda suguvahekorras keskmiselt 19,8 aastaselt (maailma keskmine 17,3) ja neil on elu jooksul keskmiselt 3 partnerit (türklaste 14,5 vastu). Kaamasuutra, Khajuraho templite, india tantsude ja muugi järgi otsustades olen ikka arvanud, et tegu on ühe vabameelse maaga. Aga tuleb välja, et tegelikult on nad konservatiivsed kodanikud?

Muidugi on indialased üldiselt konservatiivsed. “Kaamasuutra” oligi mõeldud eelkõige rikastele vabamõtlejatele noorukitele, kas siis raadžapoegadele või kaupmehevõsudele ning see eeldab ka professionaalsete kurtisaanide (kes ei ole mitte kuidagi libud) olemasolu. Muidugi juhtus ja juhtub praegugi ka teistes kihtides üht ja teist. Mida? Selleks soovitan lugeda “Šukasaptati” nimelist raamatut, mille kunagi ammu eesti keelde tõlkisin.

Kokkuvõtteks: India on kultuurilises mõttes elitaarne maa ja kõik elitaarne on seal väärinud esiletõstmist, ka elitaarne erootika. Elitaarne asi nõuab aga õppimist ja see ei saa kunagi olla massikultuuri osa. See kõik on elitaarsel tasemel tänini olemas.

Osa meie grupi liikmeid käis vaatamas ka päris imet – noil päevil 80. aastaseks saanud Sai Babat. Mina vabandasin mitteminekut palaviku ja pohmelliga. Miks Sina ei läinud?

Tegemist ei ole suure mõtlejaga. Ei tea, et ta midagi originaalselt huvitavat oleks rääkinud. Tema imeteod tunduvad üsna sarnased mustkunstile. Selles osas ületab David Copperfield teda suurelt. Kuid isegi teda ma ei käinud Tallinnas vaatamas.

Minu meelest oled sa, Linnart, ajaga leebemaks muutunud. Lubad lollidel Sai Babat kummardada. Sina, vana antikommunist, mõistad Dalai-Laamat, kui see räägib, et ta on pooleldi marksist ja pooleldi budist. Varem olid palju äkilisem. Tuleb see leebus vanusest või budismist?

Meil Eestis on ju ka olnud prohveteid, kes on veel kehvemad kui Sai Baba. Neilgi on oma jüngrid. Kui nad õnnelikud on, las siis olla. Sama käib Sai Baba kohta. Mõnikord võib olla olen mõnele öelnud, et ta on loll. Praegu üldiselt ei viitsi öelda.

Nüüd dalai-laamast ja marksismist. Ma ei ole kunagi olnud antikommunist, muidugi ka mitte kommunist. Kompartei liikmeid, kes olid üldiselt karjeristid, ma ei austanud eelkõige sellepärast, et nad olid karjeristid. Ma ei astnud ka Nõukogude riigivõimu vastu välja enne, kui see võim minule kallale tuli ja taga kiusama hakkas. Siis jah sai minust dissident, aga mitte aktiivne. Jätkasin kehvades oludes oma tegevusi. Samasuguseid oli palju ja me toetasime üksteist. Oli ka üksikuid kompartei liikmeid, kes ei värisenud oma karjääri pärast, vaid toetasid meiesuguseid. Aga neid oli vähe. Ilmne, et paljud tänapäeva noored oleksid praeguste parteide asemel astunud komparteisse, kui endine kord oleks säilinud. Inimtüübid on ju samad.

Marksismi olin sunnitud õppima ülikoolis ja sellest ei ole üldse mälestusi. Kuid dalai-laamast saan aru, kui ta ütleb, et on poolmarksist. Ta kirjutab sellest mitmes oma raamatus, mis ka eesti keeles on ilmunud. Marksismis meeldib talle see, et teoreetiliselt põhjendatakse inimeste võrdsust. Ta teab väga hästi, et praktikas see ei ole õnnestunud. Teda hakkas samuti kommunistlik režiim taga kiusama, nii et ta oli sunnitud selle eest vabasse Indiasse põgenema. Kuid küsimuses on ka teine pool: budismi pool. Ilmselt see on tõeline ja mõjus vastumürk kommunismi pahedele. Ja, nagu dalai-laama ütleb, väärtustab inimese vaimset poolt, samal ajal kui marksism asetab rõhu materiaalsele küljele.

Sul on palju tarku ja häid õpilasi – enamasti budolooge. Hinduismi tundjaid aga Eestis peaaegu polegi. Andres Herkel ehk, temagi tegelenud rohkem brahmanismiga. Miks nii?

Ise olen uurinud ka hinduismi ja isegi üht-teist tõlkinud, näiteks “Bhagavadgita”. Herkel on nii brahmanismi kui ka budismi hea asjatundja, aga brahmanism kuulub ka hinduismi juurde, kui tänapäeva seisukohalt vaadata. Olen loenguteski hinduismist palju rääkinud, aga paistab, et budism pakub eestlastele suuremat huvi.

Tiit Pruuli

4 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Mina oleks ka arvanud, et nad vabameelsed jne.. 😀 aga vat..

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hariv lugemine igati :)))

  • Maarja . kommenteeris

    Nii mõnus lugemine! Mulle endale pakub India ka viimasel ajal suurt huvi, peamiselt selletõttu, et tutvusin toreda indialannaga, kes on folklorist ning räägib põnevaid lugusid hõimudest, kelle juures on välitöödel käinud.

    Siiri – see, et indialased ei ole vabameelsed tõendab minu 28 aastane sõbranna, kes pole isegi kunagi kodust väljaspool ööbinud ning muidugi õhtul pole viisakas külla minna jne. Väga huvitavad kombed on sel rahval:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ohoh… vaata mida kõike ei õpi… aga see Kama_Sutra teema.. see loob sellise arvamuse 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga