Latino Carnevaliga Stockholmi 8

Minu esimene reis mis on omajagu sponsoreeritud Gomaailma blogide kirjutamisest saadud tulust. Juhuslikult märgatud odavpakkumine kruiisile ja nii me sõbrannaga otsustasimegi külastada naabermaad, kuhu veel ei olnudki varem sattunud.

Viimati sõitsin laevaga ilsmelt paar aastat tagasi, see tähendab, et sõbranna nõuet laeval showd kaeda ja osaleda võtsin kui juhtkirja. Mitte päris kohustuslikku aga soovituslikku.

Esimesel õhtul, olnud jõudnud asjad maha visata ja mingilt rootsi kanalilt telekast “Kaht ja poolt meest” vaadanud, vedasin reisikaaslase alla showsaali. Istusime kohe julgelt ette, et Eddie Mcclean tuli meile sügavalt silma vaadatest pasunit (mitte trompetit, väiksem ja ümaram) puhuma ja minu abiga ka reisikaaslase tantsule viima. Seistes meie ees ja meile pilli mängides, häbelike neidude näod muiugi värvusid tavalisest veidi värvikamaks. Aga samas järgmsiel õhtul seda au kellelegi ei osutatud 🙂 (me istusime ju seekord taga pool ka, ju siis polnud enam mõtet;)) Muidugi oli pardal ka lubatud carneval ning üsna magusate nägudega mehed üritasid meid tantsima saada aga laval tantsimise idee (tegu siis ladina ameerika tantsudega) oli natuke hirmutav. See-eest teiste tantsitamsie vaatamine oli väga tore, eriti noor tüdruk, kes ise suuri onusid tantsima kutsus.  Šhowd olid mõlemal õhtul erinevad ja väga toredad iseenesest. Ühe meestantsija hüüdnimeks sai omavahel Huuleläige, mida ta kõvasti üle keskmise kasutas. Aga tegu oli väga lustaka tantsijaga, kes pärast veel bändi liikmeidki tantsima õpetas.

Jättes nüüd show kõrvale, siis tegevust jagus veelgi – väga agaraid vene mehi tõrjudes, kelle haardest vabanemiseks pidin oma käe pea, et ohverdama. Kui reisikaaslane nii tark poleks ja vene keelt ei teaks, siis asi, mida mees maniakaalselt korrutas ja millega mind hirmutas oli “ära karda, ära karda”. Mulle tundus see tol hetkel sõimuna, et ma temaga tantsida ei taha.

Jõudes lõpuls Rootsi kaldale, avastasime et Stockholmis on üsna lihtne liigelda. Metrooga sõitsime kenasti eksklinna, jalutasime veemaailma ja etnograafiamuuseumisse. Viimane oli minu arust lihstalt imeline muuseum, aga tal oli üks väike viga. Nimelt enamjaolt olid tekstid ainult rootsi keelsed, mis tegi selle mõistmise veidi keerukaks. Arvestades muidugi asjaolu, et ma ei oska rootsi keelt. Ka veemaailm oli tore, minu isiklik lemmik oli muidugi nunnu sinine konnake. Kui esialgu olime mööda kõnniteed muuseumi läinud, siis me nägime ka silti “museet park” ja otsuistasime läbi selle jalutada. Tunduvalt kiiremini jõudsime tagasi Nordiska museet lähedusse, kust me otsustasime mina jalutama poe ja ilusate majade lootuses. Viimaseid oli tohutult! Kõikale jääb silm peale ja seal on väga palju huvitavaid lahendusi ja veetlevaid rõdusid. Poodisid on seevastu vähe, esimeses pisipoes küsiti  iga asja eest hinge hinda, õnneks leidime ka odavama poe. Sealt sain kommi odavamalt kui laevalt ja süda võis rahul olla.

Tehes veel tähelepanekuid peale elukalliduse (metroo pilet 30seki 1 tund, 9seki on 1 euro ning 75 kroonised külmutatud wrapid poes), siis rootslased jooksevad, eriti just mehed. Ja seda päeval nii 12-13 ajal, kui meil oldaks tööl sellel ajal, samas me nägime ala 3 töötavat meest ka sel päeval ja suhe 1:10le pole ka väga paha. Ja nad on nii jooksuhimulised, et kannavad tossusid koguaeg, ka kui sa oled kena anine musta mantliga, siis sul on tossuda jalas, kes teab, millal vaja jooksu pista. Kuna neil polnud üldse poode näha, tegime loogilise järelduse, et kui neil kõht tühjaks läheb, hakkvad nad jooksma. Aga rootsi keelt me ei rääkinud ja teooriat kontrollida ei saanud.  Rootsis oli tore ka see, et kui sõbranna lähenes ühe vanema mehe kõrvale pingil, eesmärgiga kott sinna toetada, siis härra tahtis istet pakkuda. Meil tavaliselt pensionärid pistaks ühistrandpordis tooli  pärast lõugama, et kuidas sa mulle istet ei paku aga Rootsis ollakse džentelmenid.

Kui enne sai mainitud kerget liiklemist, siis korra õnnestus pusse ka panna, kuna tulime sadamast, siis ei taibanud ma alguses, et tagasiminemiseks tuleb vastas suunas sõita, niisiis sõitsime T-Centralenist  täitsa kesklinna Gamla (vist oli) peatusesse ja lausa kaks korda, ise ei saanud, mis valesti läks aga kui hoolikamalt peatuseid vaatasin, siis sain aru. Ning võisime kergendustudnega kolmandal korral metroosse minna ja teada, et me ikka jõuame kenasti laevale.

Terve päeva kestnud seiklemine oli oma jälje jätnud ning uinak oli iseenesest mõistetav. Õhtul taas meiele tuttavad tantsijad ja bänd aga seekord ilma käepigistajata.

Lisada võiks ka seda, et kui reisikaaslase fotokal sai juba veemaailmas aku tühjaks, siis minu oma andis otsad etnograafia muuseumis. Ja mina just mõtlesin, et äkki peaks enne linna jõudmist ikka laadima akut ka. Eks siis järgmine kord tuleb topelt pilte teha!

8 kommentaari

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Kenad pildid, eriti see pealuu, nagu kariibi mere piraadid 😀

  • Maarja . kommenteeris

    seal palju ägedat kraami aga su kommentaar väga asjakohane, ma just broneerisin siis pileteid piraadi filmile:P

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ma juba oma kadeduses hakkasin mõtlema, et hääletad Kariibidele või võitsid jälle mingi pileti 😀

  • Maarja . kommenteeris

    Hahaha, eks jah see oleks minust lihtsalt õel sellist võitu siin muuseas mainida:D

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Jah, mainid siin,et ei olnud 2* hotellis oma vannitoaga rahul ning kompensatsiooniks said 2 nädalase kruiisi kariibidel 😀 Aga ei saa minna sest bakalaureus tahab tegemist 😀

  • Maarja . kommenteeris

    Haha, no jaa, miks mitte eks:D Aga sisi ehk võtaks mälupulga peal juba töö äkki kaasa:P Kariibile minek oleks nats ahvatlemam kui bussides loksuda:P

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    hehee..prioriteedid paigas vähemalt 😀

  • Maarja . kommenteeris

    No Kariibi meri ikka veidike teine tasand:D See edasijõudnud reisijatele:P

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga