Laevareisid kaugemale: Rostocki vanalinn vs Peterburi 15

See reis leidis aset ilmselt viie aasta eest, kui käisin 10nendas klassis. Tegu on väga märkimisväärse reisiga, kuna avastasin just sel ajal reisimise lõbu. 9nda lõpureisi näol olin ka Venemaal Peterburis ja Peterhofis käinud, kuna klassijuhataja oli vene keele õpetaja. Reis ise oli pooleldi laeva, pooleldi bussireis aga klassireisile kohane ühest kohast teine vedamine ja nn. reisivabaduse puuduolek andsid endast tunda.

Venemaale minek ise kujunes üsna põnevaks, eriti minusugusele reisivõõrale. Nimelt olid meil poisid leval pahandust teinud ning kui ma õigesti mäletan, siis muu lõbu sees ka ühe plasttooli üle parda lennutanud. Algul me ei saanud, miks pardalt maha saamine nii kaua aega võtab, selgus et enne tuleb suur trahv tasuda, kui võime maale minna. Niisiis avitasid klassikaaslased meie pahandusetegijat ning bussireis võis alata. Terve reisi läbivaks teemaks sai “hokey-pokey”, sest keegi teenindajatets oli öelnud “No more hokey-pokey” tooliheitjale.

Reis maismaal kujunes rahulikumaks, käisime ilusiad kirikuid vaatamas ning ka muid vaatamisväärsusi, mida eriti ei mäleta. Ka digifotod puuduvad, et saaks neid siin näidata. Aga vaatamisväärsustest suuremat elevust tekitasid meis tol ajal odavad võlts plaadid, mida mina põhimõtteliselt terve oma taskuraha eest ostsin. Ja päris mitmed talitasid sama moodi. Poistel olid suuremaks meeleheaks võltszippod ning noad. Mäletan, kuidas bussiga piiri ületades palju kartsid, et nende asja ehk ära võetakse. Samuti jääb Venemaad meenutama maailma kõige jäledam Tarhun, mida kunagi saanud olen. Ostsin selle oma viimase raha eest ning see oli tõepoolsest  jube. Kauniks mälestuseks jääb aga Peterhof, millest aga ühtegi pilti pole säilinud,s ets vend valgustas filmi ära:P Aga paradiisiaed kujukeste ja imeviguritega pole veel täielikult mälust kustunud. Ja muidugi Ermitaaži muumiad! Tahaks kuhugile ägedasse muuseumisse minna, kui Ermitaažile mõtlen. Hämmeldusega võib ka tagasi mõelda liiklusele ja sellele, kuidas jalakäiate hordid teid ületasid. Ise oleks peaaegult ka auto alla jäänud, nii palju siis liiklusreeglitest.

Rostocki läksin kooliga ning see oli tõline kruiis, linnas olekuks oli vist 5 tundi. Aga enne laevareisist. See oli tõeline avastus, laeval võib nii lõbus olla ja hea seltskond oli kindlasti üheks põhjuseks, miks see nii meeldejääv oli. Siit sai alguse reisivaimustus. Maale jõudes lootsime poes ilusaid asju osta aga tutkit, pühapäeva puhul olid kõik poed kinni! See eest sõime väga maitsvat jäätist ning jalutasime giidi saatel harmoonilises kaunite majadega linnas. Giidi juttu isegi ei kuulanud eriti vaid nautisin välismaa õhustikku ning vaateid, mis olid Eestile võõrad. Kasvõi mustanahalised, keda sel ajal ei mäleta varem näinud olevat olnud. Kõik oli välismaal uus ja põnev. Ning hoolimata vähesest ajast Rostockis ning veel vähesemast ajast ühes ilusa väljapanekuga ehtepoes (ehk siis 0 minutist), saab seda reisi alati heldimusega meenutatud. Pilte jällegi pole, sest tol ajal mina ei digikat ei omanud, ei osanudki tahta:)

Siit sai alguse huvi reisimise vastu ja eks need hääletusreisid ole üsna suure tänu võlgu Rostockile.

15 kommentaari

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Oled selle loo ilmselgelt kiirustades kirjutanud 😀 tähti ja kohati isegi sõnu puudu 😀
    Aga muidu lahe.. Oled ikka päris palju reisinud 🙂 Aga miks tänu Rostockile Su hääletusreisid alguse said??? Seal ei hääletanud ju :)))

  • Maarja . kommenteeris

    Ma ei tea kas kiirustades aga kogu aeg tuli mingeid asju meelde, see hajutas tähelepanu, pluss tähevead on avalisel trükkimisel minu puhul kerged tulema.

    Ma nüüd ei tea kui palju aga tahaks palju-palju rohkem, seni ju ainult Euroopas töllerdanud.

    Ja kui mul Rostockis reisimisevaimustust poleks tulnud, poleks ma 11nenda klassi lõpus Itaaliasse hääletanud:)

  • Siiri Kuus kommenteeris

    🙂 Mul Musi ei luba mul hääletada enam, kuigi olen terve elu Eesti siseselt hääletanud..
    Siiski tahaks minna ka ise kunagi.. Sinuga oleks koos turvaline.. tunned asja 😀

  • Maarja . kommenteeris

    Haha, turvaline minuga:D Mul vedanud, Itaaliasse läksin väga hea orieneerujaga. Portugali ja Horvaatiasse minnes eriti õnneks orienteeruda polnud vaja 😀 Ma alati tahan koos kellegagi hääletada, Kursaõde käis üksi häälega Itaalias, ma nii ei julgeks. Praegu on tohutu Balkani isu. Tahaks sinna.

  • Siiri Kuus kommenteeris

    ma võiks vabalt olla see kellega koos.. Sinuga seetõttu turvaline, et oskad keeli .. ma muidu kaval ja suht hea inimeste tundja :)))

  • Maarja . kommenteeris

    Selge:D

  • Samantha Linnas kommenteeris

    Mina tuleks sinuga ka iga kell reisile!:)

  • Maarja . kommenteeris

    Nii tore:)

  • Marilin kommenteeris

    Teie kahega läheks isegi ümbermaailma reisile;)

  • Pauliine Klaveriratas kommenteeris

    mina mäletan sellest reisist, et esimest korda nägin tramme, mis ei teinudki lärmi liikudes! selline emotsioon ja avastus!

  • Maarja . kommenteeris

    Mina seda ei mäleta, esimene hea masinajäätise maitse pani kõik muu unustama ilmselt.

  • Samantha Linnas kommenteeris

    See no more hokey-pokey nali käis teil koolis ka veel edasi 😀 Ma mäletan, et ma ei saanud aru, kuni keegi seletas.

  • Maarja . kommenteeris

    Ma kahtlustan, et see seletaja olin mina. Sest ma mäletan, kuidas sa kurtsid, et aru ei saa 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Ja mis see aasta oli siis? 🙂

  • Maarja . kommenteeris

    Oi, ammu, 2005!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga