Ladakhi müstika 1

Maailmas on veel paiku, kus sünnib imesid. Imeline koht on kindlasti Ladakh, üks kunagisi Himaalaja kuningriike. Skandinaavia päritolu venelane Nikolai Roerich reisis XX sajandi alguses oma šambala otsinguil läbi Ladakhi. Roerich ei leidnud šambalat, aga ta kirjutas selle paiga kohta: "Mägedes kostab "Reini kuld" ja "Valküürid", "Siegfried" ja "Jumalatehämarus"." No kuidas küll saab lumistelt ja kiviklibustelt nõlvadelt kajada Wagneri muusika? Aga saab, olen nüüd ise kuulnud!Ungarlane Alexander Csoma de Koros läks IXX sajandi algul Ladakhi, et otsida siinkandis ungari keele algset kodumaad, sest ta ei tahtnud uskuda, et ungarlased on keelesugulased Siberi armetute põlisrahvastega. Sugulasi ta ei leidnud, küll aga sai tast üks maailma esimesi tibetolooge. Ladakhi kõrval asuv Baltistan on paelunud mõndagi leedulast, kes on loonud teooria leedu ja sanskriti keele sugulusest. Naljatlemisi on eesti keele sugulust otsitud burušodega, kes elavad samuti Baltistanis, Ladakhist mõned mäenõlvad põhja pool ja kelle isolaatkeelele pole seni sarnast leitud. Tegelikult elab Ladakhis tiibeti-keelt, -usku ja -tõugu rahvas. Ja siis äkki – justkui Roerichi sõnade toetuseks – on Himaalaja kõrgete mägede vahel järjekordne väike rahvakild – dhardid – kes erinevad kõigist ümberolijaist. Nad on selgete indo-aaria näojoontega inimesed, ilmselt selle paiga esmaasukad, kelle kohta võime lugeda juba Rigvedast ehk siis ca 1500 a enne Kristust. Ladakhi müstilist imagot toetavad ka siinsed Nubra oru sufid, kelle hulgast leidsin Mohd Khan Kacho, kes kannab 46. põlve edasi Yagbode suguvõsa verd, mis valitsenud Hiina-Turkestanis, Afganistanis, Baltistanis. Ladakhis, vanas siiditee vahejaamas, kuuleb ühel ajal nii muessini  palvekutset minaretist kui laama mantrat kaljutipul asuvast gompast. Siin teeb nomaad palverännakut ümber püha järve ja samal ajal istub teismeline linnapoiss Lehi ainukeses kinos, kimub sigaretti ja vaatab Bollywoodi kirglikke filme. Siin minnakse häda korral ravitseja amchi juurde ja teisalt räägitakse juba paar-kolm aastat sellest, et kusagilt imbuvad mägedesse vana viirukisuitsu kõrvale ka narkootikumid.   Alates 1974. aastast, mil Ladakh avati välismaalastele, on siinsest müstikast saanud ka oluline müügiartikkel ligi 30 000 turistile, kes praegu igal aastal seda India Jammu & Kashmiri osariiki kuuluvat piirkonda külastavad. Müstikat müüakse samamoodi nagu Iirimaa müüb oma pubisid ja muusikat, Hispaania oma päikest, Bora-Bora oma randu. Kultuuriline ja usuline müstika on looduse ja mägede kõrval üks olulisi põhjuseid, miks siia tullakse. Aga alati on oht, et kui midagi väga intensiivselt müüakse, siis lõpuks saab kaup otsa, muutub lahjaks või tuuakse originaali asemel turule hale koopia. Pöörlevate silmadega valgeid hipi-tantriste kohtab siin piisavalt. Täna toidab maad lisaks turismile ka sõjavägi, mida on siin Hiina ja Pakistani naabruse tõttu sama palju, kui kivisid mägedes. Piiriäärsete orgude kohal lendavad regulaarselt sõjaväekopterid. See on argine realiteet. Aga ikkagi on siin olemas ka müstiline teispoolsus. Tiibeti lamaismis on mitmeid tegelasi, kellel on olnud imepärane võime lennata. Ajuti tundub aga, et lendamiseks ei peagi olema Guru Rinponche, vaid sellega saab siin hakkama igaüks. Tuleb lihtsalt uskuda. Astuda esimene samm üle kaljuääre ja uskuda. Neil päevil saabus Ladakhi kuuks ajaks mediteerima Tema Pühadus Dalai-Laama. Postimees 02.08.2013
 

1 KOMMENTAAR

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga