Lääne-Ameerika, Nevada osariigi moodustumine 2

Lääne Ameerikas asuv, vaid klibuseid paljaid mägesid valdav Nevada on alati olemas olnud. Eestlaste jaoks paistab kaardilt otse Kalifornia kõrval, lõunas teravnurgana lõppev lahmakas maad kauge ja ihaldusväärsena, lausa imedemaana, kuid kes seal kord ära käib, nii enam ei tunne. See maa näitab ka oma pahupoolt, kui vaid püüda enam sisse elada. Lääne-Ameerika eksisteeris maailma kaardil juba ajast, kui elasid Pueblo indiaanlased, kes said oma nime linnade, pueblote järgi kus nad elasid. Esimese kogemuse kõrbehingusest said need indiaani hõimud.

Nevada lohemadudest ja tondilinnadest

Nevada on tohutult suur, Eestist kümneid kordi suurem ja enamuse sest võtab enda alla nn.kausis asuv (Great Basin- Suur Kauss) veetu ja kivine kõrb. Põhjas on tegemist nn. külma kõrbega ja lõuna pool, kus Las Vegas ja Sierra Mountinsid, kuuma kõrbega. Üks ekstravagantne koht teenib välja palju hüüdnimesid. Nimed nagu; seidzi osariik (hall iseloomuliku lõhnaga ürdipõõsas), hõbeda osariik, sõjast sündinud osariik – on tabavad nimetused.
See riik on sajandeid olnud õnneotsijate ning seikluste armastajate paradiisiks ning nõudnud karmi kõrbelooduse tõttu avastamisel uskumatuid pingutusi.

Nevada on olnud ka kohaks, kus on elanud väga vähe elanikke. Vaid tänapäeval, tänu konditsioneeridele, kasvab see osariik kohutava kiirusega, seda just Las Vegase arvel.

Ajaloos on olnud momente, kus Nevada elanike arvu on alla viinud katastroofid või mingi tõeliselt raske sündmus. Nevada on eluks “ raske” osariik ja see on ka loomulik. Kõrb on elukeskkonnana pea võimatu igal juhul head adopteerumisvõimet nõudev paik, küllap seda nii looduse enda kui ka looduse kuninga – inimese jaoks.
Teised osariigid võtavad Nevada elanikke kui ekstreemseid, lõbujanulisi ning pidevalt mängupõrgutes aega mööda saatvaid, seega haigeid inimesi. Nevadalasel, eriti las-vegaslasel, ei ole hea kuulsus.
Kuid kuna elu siin on odavam kui mujal, eluaseme saab kätte väiksema hinnaga kui näiteks Californias, siis tänapäeval tullakse siia massiliselt. Heade rahade peale mängijatele on see linn võimalus end auväärselt sisse seada ja elu rahakalt mööda saata. Väikese rahaga õnneotsijad jäävad sellest piskustki ilma. Fortuuna on linnas kanda kinnitanud, kuid soosib vaid väljavalituid. Aga see põnev seik ongi, proovida kas jah või ei. Ei’d ei usu seejuures keegi.
Nevada ja Las Vegase nägu on tänapäeval niisugune, missuguseks karm ajalugu ta teinud on…

Pueblo Grande

“Selle paiga taga elavad lohemaod”, nii kirjeldasid siinset loodust esimest korda kaardistanud inimesed. Ületada kuiva päikesest põlenud kõrbet tähendas paljudele kindlat surma. Esmaavastajad ei teadnud, kuidas leida vett ja toitu. Muide Nevadast mitte eriti kaugel läänes asub Surmaorg, mis on kuulus eluvõtja kogu maailmas. Surmaoru ja kogu ülejäänud kõrbega Nevadas tuleb harjuda ja kohaneda. Esmatulijad – valged võisid õppida punanahkadelt, nii nagu nemad õppisid üht-teist oma anastajatelt.
Esimesed inimesed, pueblo indiaanlased saabusid siia tõenäoliselt 12 000 a. tagasi. Ligi 750 a.p.Kr. leiutas sama rahvas meetodi, kuidas juhtida vesi kanalite kaudu oma põldudele. See oli oluline arenguetapp säilitamaks elu ebasõbralikus paigas. Praegu teatakse Nevada kaguosas kohta nimega Pueblo Grande de Nevada, mis on asutatud pueblo indiaanlaste poolt ja olnud kunagi 20 000 asukaga suur linn. Inimesed harisid põlde, jahtisid, kaevandasid ja suhtlesid teiste indiaanlastega.
Pueblo Grande on samuti tuntud kui Kadunud Linn ja Nevada esimene tondilinn. Tontlik on see tõesti. Kuumus pueblode katustel, kust avanebki sissepääs elamusse, tahab hinge võtta. All ruumijaheduses on hea. Keegi ei tea, miks 1150 a. p. Kr. kõrgel arengutasemel pueblo indiaanlased lahkusid. Põhjamaa elanikuna võin vaid oletada. Küllap põud, mis kõik toiduks vajaliku suretas. Ometi, olles kogenud seda kuuma ja kuiva taevast ja võrreldes Eesti vihmarohke madala taevaga, siis eelistaksin ise siia jäämist. Kõrbekliimat on mulle küll kergem taluda kui pidevat vesistavat Baltimerelist.

Kõrbeindiaanlased

Kõrbeindiaanlased elasid Great Basinis kulutades enamuse elust toiduotsingutele.
Neil olid tõenäoliselt vaid harvad kontaktid maa-avastajate või karusnahaküttidega, kes alustasid sisserändu Inglismaalt ning Ida-Ameerikast 19 saj. algul. Samal ajal oli Ameerika juba ühendatud riik. Peter Skene Ogden, kuulus karusnahakütt Hudsoni kompaniist saabus Kirde Nevadasse 1826 aastal. Jedodia Strong Smidt rändas samal aastal piki Colorado jõge Lõuna Nevadasse. Mõlemad mehed olid jahtimas tol ajal väärtuslikke karusloomi – kopraid.

Karusnahakütid Põhja Ameerikas kogusid tihti ääretu varanduse müües nahku Euroopa ja Aasia klientidele, kus kopranahksed mütsid populaarsed. Otsides kopraid rändasid Ogden ja Smith läbi mägede, lumetormide ja kõrbete. Pea igal aastal tulid nad ka Nevadasse, tuues kaasa teisigi karusnahakütte. Nii saabusid uute koprajõgede otsingutel kaks valget meest lõpuks ka Great Basinisse.

Kullapalavik

1848 juhtus selle paiga jaoks midagi enneolematut. Õnneotsingutel läbi elutu kõrbe. rändas üle kolmekümne tuhande inimese. Oli pääsenud valla California kullapalavik. Et jõuda kullani järgisid kullaotsijad radu kaardistatud Ogdeni ja Smidti poolt. Paljud tulid Humboldti jõe kaudu. Nii mõnedki jäid Californiani välja joudmata poolele teele. Kõige hullem lõik enne Californiat oli neljakümne miiline kõrbeala Humbolti Sinki ja Carson Riveri vahel. Sesse paika jõudnutel olid veevarud ja ka jõuvarud täiesti lõppenud. Kohalik jõgi aga soolajõgi, kust janukustutanu koheselt suri. Veel sada aastat hiljem leidsid muuseumid siit tohutus koguses mahajäetud vaguneid, kaasasolnud varustust ja veoloomade koljuluid. Ja leidsin minagi. Leidsin üksiku saapa vedelemas keset pruuni kõrbelagendikku, kasutuna ja “suu” ammuli igatsedes möödunud aegu taga.

Paik on välja ehitatud muuseumiks paljude tolleaegsete vagunitega, kus varustust ja inimeste suurusi nukke.
Kui varem läbisid Great Basini indiaanlased, kes harjunud raskes keskkonnas toime tulema, siis nüüd saabus siia täiesti kogenematu õnneotsija. See hiigelala (Great Basini pindala on ligikaudu 200,000 ruutkilomeetrit) sai nende viimaseks katsumuseks. Paljud kaotasid elu. Ühe statistilise uurimuse järgi hukkus ajavahemikul 1841 kuni 1859. teel California kullani ligi 20 000 inimest. Kes ületasid ületamatut jõudsid välja ka tõotatud maale. Õnnetud olid need kes andsid alla vee puuduse või mitteküllaldase toidu tõttu. Oli ka lõputust teekonnast surmväsinuid, teel juhtunud õnnetusi, haigusi ja indiaanlaste käe läbi hukkunuid.
Ma kogen siin samu tundmusi kui kullarändurid, väsimust, mahajäetust ja troostitust kuid samas on mul veepudel kindlalt käes.

Mormoonid

Enamus Nevadasse jääjatest olid usu poolest mormoonid. 1850. aastal püstitasid mormoonid Nevada piirile tugipunkti toidulaoga, kust müüdi varusid kullakaevuritele. Mormoonid ehitasid osariigi esimesed majad ning kasvatasid esimesed viljad, kui mitte arvestada maa päriselanikke. Nii sündis Genoa – esimene valgete poolt püstitatud linn Nevadas. Mormoonid lahkusid Genoast 1857 aastal, mil nende kirikujuhid kutsusid nad mormoonide sõtta. Ometi on mormoonid kaudselt jäänud ka tänapäeva Las Vegasesse olles seal üks suurimaid rahaliigutavaid jõude. Teatavasti läheb teatud osa mängupõrgute rahadest mormoonide heaolu toetuseks. Oli aasta1859, kui kaks kaevurit avastasid Lääne Nevadas hiiglaslikud hõbeda- ja kullavarud.

Comstock Lodo ja Virginia

Avastus, nimetatud Comstock Lodoks, meelitas kaevandustesse tuhandeid uusi õnneotsijaid. Hõbe tegi paljud üleöö miljonärideks. Moodustati linn nimega Virginia. Hõbedavarud ses paigas on ja olid tõeliselt suured. Kasumid sellest on aidanud üles ehitada San Francisco ja varustada Ameerika Tsiviilsõda. Tohutu rikkus pani tegema ekstravakantseid asju nagu tänavate hõbetamine ja miljonäride tapmine. Pirukast ilmajäänud müüsid võileivahinna eest oma kaevandusload ja lahkusid tundmatute ja puruvaestena. Mõnedki kaotasid oma fortuunasoosingu tänu pokkerile. Rikkad kaevurid ehitasid Silver City, Gold Hilli, praeguseks kaardilt sootuks kadunud alevid. Sealsest Virginia Cityst on saanud turistidele muljetavaldav muuseum.
Alustades 1000 asukaga sai Virginia kiirelt piirkonna suurimaks ärikeskuseks. Linna ehitati uhkeid häärbereid, esimese klassi hotelle, 110 saluuni ning ka “Territorial Enterprise” ajalehetoimetus, kus alustas oma karjääri hiljem kuulus kirjanik Mark Twain. Reisil läbi selle pooltühja tondilinna sain näha üheksat surnuaeda, kus miljonäride hauaplatsid üksteise kõrval.

Nevada osariigi moodustamine

Hoolimata populatsiooni väiksusest moodustati Nevadast osariik. 31. okt. 1864 lubas valitsus ühineda 36-nda osariigina ühendriikidega. Kuna see juhtus kodusõja päevil kutsutakse Nevadat veel tänapäevalgi sõjast sündinud osariigiks.
Kaevandamine Nevadas saavutas haripunkti 1870 aasta jooksul. Suurimaks kaevanduslinnaks sai Virginia. Kuid riik hakkas hõbeda eest maksma ikka vähem ja vähem ning kaevandamine polnud enam tulus.
Kümned tuhanded inimesed lahkusid osariigist, et otsida õnne mujal. Paljud linnad muutusid täiesti inimtühjaks. Nevada rahvaarv langes pea poole võrra. Üle öö sai osariik täis nn. tondilinnu. Kes jäid, leidsid uue elatusvõimaluse karjakasvatuse näol. Mõned, näiteks baskid (rahvus Hispaaniast) seadsid end mugavalt sisse Põhja Nevadas ning alustasid lambakasvatusega sealsetel rohumaadel.

Hasartmängude mängimine

Läbi kogu kaevanduste ajaloo on hasartmängude mängimine olnud Nevadas populaarne. 1910 aastast oli see Nevadas seadusega keelatud, kuid 1931 legaliseeris osariigi valitsus uuesti hasartmängude mängimise. See oli ainus osariik sel ajal, kes nii toimis. Reno ja teised linnad avasid uuesti oma kasiinod. Uuesti valisid inimesed osariigi selleks paigaks, kus proovida oma fortuunasoosingut. Tulles lootusega ainult rikastuda jäid paljud siia alaliselt elama
Ainult rikkus ei andnud Nevadale kuigi palju elanikke. Rikkuse kogumine oli riskantne, sellega oli seotud palju vägivalda. Peale seniidis asetseva päikeselohemao lõõskas “lohemadusid” ka inimeste hulgas ringi. Et jahutada päid ja ettevõtmisi, oli hädasti vaja vett. Nevada kirdeossa, Arizonase ja Utahi piiril alustati hiigelprojekti.1936 aastal lõpetati Hooveri tammi ehitus, mis sai üheks suuremaks maailmas. Asukohaga Colorado jõel vastu Nevada ja Arizona piiri kogub tamm vett nii nimetatud osariikide kui ka California jaoks. Tammi taha kogunes veehoidla – Mead’i järv. Samasse ehitati võimas elektrijaam.
1950-ndal aastal elas osariigis juba 160 000 asukat, kuid enamus piirkondi oli hõredalt asustatud. Võrreldes seda 2000 aasta miljoniga on kasv 10 kordne.

Küllap hõreda asustuse tõttu valis USA valitsus aatomipommide katsetamiseks just selle ala. Charlestoni Mountinsi vaateplatvormilt on võimalik läbi pikksilma näha tuumapommi lõhkamispaika.

Jaa, Nevada minevik on olnud groteskne, hirmuäratav.
Plahvatuste kaja kostus kaugele ning seenekujulised hiigelpilved liikusid ümbritsevate alade kohale, kandes kahjulikke plahvatusjääke. Pärast seda hakkasid elanikud kartma oma elukeskkonna pärast.
1963 aastal viidi katsetused maa alla ning valitsus jätkas testimist vaatamata rahva kasvavale rahulolematusele. Nevada oli tol ajal maailma suurim tuumakatsetuste polügoon. Mõned on senini veel mures plahvatuste hädaohtliku mõju pärast. Paljudele sai see kartus ka osariigist lahkumise põhjuseks. Need, kes jäid, käsitlevad kõrbet hästi ja loodavad siin veeta kogu oma elu. Ka on kahjulikke mõjusid keskkonnas aastatega vähem ja vähem. Märkasin seda minagi. Inimesed Las Vegases, turisid ja maailmarändurid ainult naudivad. See piirkond on praegu kui Vesuuvisuudmel asuv hiigelõitsengul meka, kus palju heaolu, raha ja rikutud inimesi.

Tondilinnad

Vaiksed saluunid, kokkuvarisevad ehitised, kauged kõrbekaevandused – kunagiste seikluste tummad tunnistajad. Nevada kaevandusajalugu seiskus sadades tondilinnades ja mahajäetud kaevandustes üle kõrbe. Enamus Nevada väikelinnadest on kunagi olnud suurema rahvaarvuga kui praegu. Virginia, kord suurim ja kuulsaim on nüüd turistidele tõmbenumbriks vähem kui 800 elanikuga. Tonopah, kaevanduslinn, kus kunagi elas 20 000 elanikku, on nüüd 4000 elanikuga väikelinn.
Tõelistes tondilinnades jalutab nüüd vaid tuul kolksutades majade uksi. Rhyolite, Hamilton, Delamar ja Tybo on vaid mõned praeguseks allesjaanud arvukatest kaevandusaladest. Külalised võivad mõttes kujutleda dekoreeritud poesissekäike, kärarikkaid saluune, kuulda hobuste kappamist ning kaevureid oma maalappidel kirkadega maad toksimas.
Tänapäeva elanikkond on siia saabunud mitmetest paikadest. Suurima osa moodustavad aga siiski brittide järeltulijad. Paljud uusimmigrandid on tulnud Mehhikost, mille piir pole ju kaugel. Üldse võib kuulda kõikvõimalikke aktsente.

Las Vegas

Nevada pealinnaks on Carson City, tegelik elukeskpunkt aga Las Vegas. Maailmalinn lausa vohab samanimelise oru servadest üles paisudes. Jälgin lennukist Las Vegase miljoneid jaanimardikaid ja imestan, kust küll see energia küllus ja raiskamine. Linn on alguse saanud hoopis erilisel moel – kurjategijatest. Aga Las Vegas ei jää tühjaks, vastupidi kasvab hirmutava hooga. Saanud miljonlinnaks ja haarates enamuse Nevada elanikkonnast on linn edasi pahede lokkamise paigaks. Kui muus Nevadas jalutab ringi tuul, siis selles linnas on lõbu laialt. Ja rahvale see lihtsalt meeldib, enamus aega kaotada ja siis üks kord võita. Kuidas muidu selgitada fakti, et isegi pärast 11. septembri New Yorgi sündmusi ei langenud külastajate arv. Rahvas oli vaid paar päeva tumm. See oli shokk, mis sadas alla nagu terroristide lennukki, kuid kadus kiiresti. Praegu elab lõbustuste pealinn oma igapäevase argielu rütmis. Mis sest, et vahete vahel keegi Luxori lae alt alla hüppab, olles kaotanud vähemagi lootuse kaotatud raha tagasi võita.
Lohemaod tegutsevad edasi Nevadas inimeste hinges. Jah, Las Vegas on kummaline linn. Ta pole sündinud orgaanilisel teel nagu enamik linnu – populatsioonide väljarände tulemusel, elukeskkonna laienemisel, ta ei asu kaubateede ristumiskohas ega heas strateegilises positsioonis, tal puudub tootlik-tööstuslik väärtus. Ta on rajatud keset viljatut kõrbe ühte mahajäänumasse osariiki. Esimesena ehitati suursuguse kasiino, nimega Flamingo. Idee õigustas end, õnnelootuses hasartmängijaid tuli üle maa, nii ida- kui läänerannikult. Paarist kasiinost kasvas välja tohututes proportsioonides hasartmängu ja showkeskus, mille eesmärk on üldjoontes sama, mis Robin Hoodil – kapitali ümberjagamine.

Jõud, mis on selle linna sünnitanud, andnud talle vormi, teda koos hoidnud ja paisutanud, on kasuahnus. Las Vegase alasti äärmused – viljatus ja luksus, nartsissism ja meeleheide, õnnejanu ja totaalne kaubastumine ning sellega kaasas käiv üksindus ja hingeline korruptsioon on teinud temast omamoodi sümbollinna, mõistulugude toimumiskoha. Ta on fantastiline õnnemaa ja hukatus, nagu kreeka vanad müütikas olemasolevad linnad. Seda traagilist ja lõplikku jäädvustatakse filmilinal, miljonid turistid käivad seda imetlemas.

2 kommentaari

  • “Vaiksed saluunid, kokkuvarisevad ehitised, kauged kõrbekaevandused – kunagiste seikluste tummad tunnistajad. Nevada kaevandusajalugu seiskus sadades tondilinnades ja mahajäetud kaevandustes üle kõrbe”, ja teised värvikad sõnaseaded jätavad külmnaks, kui autor vaatamiseks pakub vaid linna ja hotellinduse glamuuri.Ajalooline ülevaade ei kutsu kaasa elama, sest ei taju autori jalajälgi…

  • loiteke kommenteeris

    Tere Aleksander. Kas lugesid artikli läbi. See on pandud siia tasuta. Mingit raha ei tahtnudki. Nii et naudi….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga