Postimees, 18. jaanuar 2013 Detsembri keskel tuli teade, et Kuuba kirjanike liidu liige ja teisitimõtleja Angel Santiesteban on viieks aastaks vangi mõistetud. Protsess tema üle algas neli aastat tagasi, samal ajal, kui juhtusin Kuubal olema.
Mu tollase Kuuba-reisi tõeline katarsis saabus päris viimasel õhtul, kui otsustasime Havannas minna maailmakuulsasse Tropicana kabareesse. Rumm, vilkuvad tuled, paabulinnusuled, orkestrid. Millised tantsijannad, milline graatsia, rütmid, erootika.
Ilus, aga meil tekkis oma väikese seltskonnaga vägisi tahtmine püsti tõusta ja ära minna.
Olime kümne päeva jooksul enne seda sõitnud ringi mööda „vabaduse saart“. Ei, me ei lesinud Varaderos ega sukeldunud Santiago de Cubas. Me liikusime mööda külasid ja väikelinnu ning kohtusime Kuuba meelsusvangide lähedastega, äsja vanglast välja saanutega, inimõigusaktivistidega ja sõltumatute raamatukogude pidajatega. Me kuulsime kümneid ja sadu traagilisi lugusid alates vangide piinamisest kuni teisitimõtlejate laste avaliku häbistamiseni koolis ja ajakirjanduses. Me nägime ja tundsime ise, kuidas inimesi jälitatakse ja hirmutatakse. Meile räägiti, kuidas pisikestes ventilatsioonita vangikambrites elavad koos haiged poliitvangid ja krimkadest tülinorijad.
Kohtusin ka Laura Pollániga, kes rääkis oma mehest, poliitvang Héctor Maseda Gutiérrezist, kes oli enne 20 aastaks vangistamist tuumafüüsik ja sõltumatu ajakirjanik. Vangist õnnestus tal lehekülgede haaval välja saata käsikiri „Elusalt maetud“, mis nüüd on ilmunud nii USA-s kui Euroopas. Laura oli üks „valgete daamide“ ehk poliitvangide abikaasade organisatsiooni asutajaid ja eestvedajaid. Neile valgetes kleitides demonstreerivaile naistele ei pidanud režiim paljuks Havanna kesklinnas relvadega vastu astuda. Héctorile pakkus Castro vabadust – saad vangist välja, aga kao Kuubalt. Ta keeldus vanglast lahkumast ilma oma seltsimeesteta ja keeldus ka kodumaalt lahkumast. 2011 kevadel kuulsin , et ta oli siiski astunud väikesest vanglast suurde. Siis sai ta veel pool aastat elada koos abikaasa Lauraga, kes suri 2011. aasta lõpus.
Need kohtumised toimusid neli aastat tagasi. Kuigi 2010-2011 vabastati 160 poliitvangi, pole totalitaarrežiimi survevahendid kaugeltki ajalugu. Lühemaajalised arestid on just sagenenud. Mõnegi neist inimestest, kellega toona kohtusin, leidsin tänavu sügisel nimekirjast, kus oli enam kui 500 inimesest, kelle võimud arreteerisid selle aasta oktoobris. Novembris järgnesid uued arreteerimised, kinni võeti üle 20 maineka dissidendi.
Neile ohvrite lisaks tuleb rääkida neist umbes 30 000 kuubalast, kes on aastakümnete jooksul isevalmistatud parvedel püüdnud vanglasaarelt põgeneda, aga on kas uppunud või uputatud.
Jah, nii me istusime toona seal Tropicanas, vaatasime libedaid šveitsereid, kes tuttavatele paremaid kohti müüsid ja sigarit imevaid turiste, kes tõmmusid plikasid jahtisid. Vaatasime, kuidas embasid teineteist kommunistlik silmakirjalikkus ja kapitalistlik saamahimu, mis sel maal praegu kenasti koos valitsevad.
Seepärast tundub mulle kohatu minna puhkama Kuuba turismitehastesse, mis toodavad kasumit kompartei ladvikule ja armeejuhtidele. Niikaua, kuni ma ei saa oma Kuuba sõpradele internetis vabalt e-kirju saata, niikaua, kuni nemad ei saa oma mõtteid vabalt avaldada, niikaua, kuni nad ei pea välismaalastega suhtlemisest võimudele raporteerima, ei ole mul moraalset õigust sinna sõita.