Bussi siseneb seltskond tundmatuid inimesi. Tead vaid seda, et nad on muusikud. Mida teeb selles bändis karkudega mees? Laulab? Keerab heli? Korraldab rahaasju? Ei, ta on transamees. Või kui veel täpsem olla – ta on Red Hot Chili Peppersi transamees.
Ma polnud sellist asja varem näinud. Ka Singer Vingeril olid kuldajal transamehed, aga kuna nende töö eeldas võimet raskeid kaste tassida, liikusid nad alati omil jalgel, vastasel juhul poleks neid palgatud. Kui mõnega juhtuski midagi, jäeti ta koju kosuma ning appi tuli keegi teine. Red Hot Chili Peppersi ametieetika oli teistsugune.
Singer Vinger oli teel Seinäjoele, et legendaarsel Provinssirocki festivalil esineda. Me olime eelmisel õhtul Helsingisse jõudnud, hommikul sadama juures eribussi roninud ja nüüd võtsime Vantaa lennuväljal peale ühe tundmatu Ameerika ansambli, et koos nendega tundide kaupa põhja suunas loksuda. Sel bändil oli veider nimi – Red Hot Chili Peppers – ja mõistagi polnud ükski nõukogude inimene punastest tšillikaunadest midagi kuulnud, veel vähem samanimelisest rock-ansamblist.
Nad nägid kummalised välja, aga noh, kõik ameeriklased näevad. Minu ette prantsatas siilisoenguga elav tüüp, kes asus kohe tutvust tegema.
„Hi, my name is Michael,” ütles ta.
„Hi, my name is Michael, too,” vastasin mina.
„Oh, great,” kostis Michael, kelle täispikk nimi on Michael Peter Balzary ning keda kogu maailm nüüd – täpselt 30 aastat hiljem – artistinime Flea järgi tunneb. „Nice to meet you, Michael.”
Buss täitus ingliskeelse lärmiga – kogu ameeriklaste delegatsioon oli silmatorkavalt vitaalne, välja arvatud üks sell, kes oma istmel kohe magama jäi ning alles mitme tunni pärast ärkas.
„See on meie kidramees Hillel,” vabandas Flea kolleegi ärakukkumist. „Me oleme kõik „puhtad”, ainult tema paneb veel kama.”
Panigi. Paar kuud hiljem ehk 25. juunil 1988 pani törtsu liiga palju ja suri ära. Tol hetkel põõnas ta aga bussis, mis kahte bändi – Singer Vingerit ja Red Hot Chili Peppersit – Seinäjoele toimetas.
Mind ei huvita reisides niivõrd vaatamisväärsused või eksootiline toit (Soomes pole eriti kumbagi), vaid inimesed. Pilte ristilöödud Jeesusest ja õlis kärsatatud kartuleid leiab koduski, kummalisi inimesi näed sa seal aga haruharva, ning eriti kehtis too reegel muidugi Nõukogude Liidus, kus „kummaline olemist” kriminaalkorras karistati. Kui sind su esimesel välisreisil Red Hot Chili Peppersiga samasse bussi pannakse, oled sa jackpot’i võitnud.
„Alright everybody,” haaras Anthony-nimeline pikkade juustega mees giididele mõeldud mikrofoni ja pistis räppima. Anthony oli tolle vähetuntud Ameerika ansambli laulja.
„Mul on Hendrixi tätoveering,” kiitis Flea ning ajas särgi seljast. Oligi, täitsa Hendrixi nägu peale kõige. Tätoveering tähendas Nõukogude inimese jaoks kuritegelikku minevikku – et nahamaalingus aga kunstiline väärtus võib peituda, oli minu jaoks uudis.
Mulle meenus hommikul söödud California-nimeline rosinatega röstsai. Ma tahtsin Flea käest jutu jätkuks küsida, kas Californias tõepoolest viinamarju kasvatatakse või on see mingi soome pagarite luul. Aga ta jõudis ette.
„Teil käib seal mingi perestroika,” hakkas bassimees nõukogude elu kohta küsima. „Gorbatšov ja nii, väga huvitav! On sul äkki rublasid kaasas, ma pole neid iial näinud.”
Loomulikult olid rublad kaasas, kuidas siis muidu! Ma võtsin taskust kolmeka ja ulatasin Fleale. Anthony jõudis aga vahele ja rabas rohelise rahatähe enda kätte.
„Ma tahan seda endale,” teatas tulevane multimiljonär. Võttis siis taskust 10 Soome marka, andis mulle ja küsis, kas sellest piisab. Täiega piisas, nii soodsa kursiga – kolme rubla eest kümme marka – ei vahetanud raha isegi ametlikud valuutavahetuspunktid, mustast ehk tegelikust turust rääkimata.
Kümne marga eest ei pruukinud toona midagi erilist saada, aga tänaseks on omaaegne rahavahetus hindamatu väärtusega, sest võin Anthony Kiedisest, Fleast, karkudega transamehest ja paar nädalat hiljem üledoosi surnud kitarristist igal suguvõsakokkutulekul lastelastele rääkida. Kui Red Hot Chili Peppers juba praegu legendaarne on, mis siis veel sellest ajast rääkida, kui lapselapsed ning suguvõsakokkutulekud mu ellu ilmuvad!
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
___________________________________________________________________________
Fotol Anthony Kiedis ja Flea aasta hiljem, 1989 Amsterdamis.
Allikas: Rob C. Croes (ANEFO) (GaHetNa (Nationaal Archief NL)) CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons