Kaunis Lõuna-Eestis, Võrumaal Urvastes. Eelmisel suvel sõitsime pojaga Pokudele külla - see, mis meid seal ees ootas oli üllatav. Oleks nagu ajas tagasi rännanud lapsepõlve maale.
Pokude kodu ehk Pokula on väga võimas ja huvitav ehitus, mis on täis erinevaid ruume. Igas toas on oma tegevus. Vaadatakse filme, meisterdatakse, kuulatakse Edgar Valteri jutustusi, joonistatakse jne… Tegevusi jagub igas vanuses lastele ja samuti vanematele. Muidugi saab vaadata ka Edgar Valteri kauneid maale ja joonistusi.
Kui toas olemisest küllalt, siis õues on lahendamiseks matka(loodus)rajad. Radade ääres on vahvad paku kujulised kapid, mille sees on erinevad ülesanded mida peab lahendama. Radade lõpus on postkast kuhu pannakse lahendus koos oma kontaktidega. Loositakse auhindu.
Lihtsad asjad on tehtud väga huvitavaks. Õpetatakse läbi mängude loodust tundma ja käitumist looduses.
Lisaks loodusradadele on ka vaatamistorn ja piknikupidamisvõimalused.
Pokumaal on palju vaadata ja teha, peab ise kohale minema.
Oma silm on kuningas!
12 KOMMENTAARI
Veel üks koht, kus proovin lähiajal ära käia 🙂
Hoian pöidlaid sulle!!!
Tuult purjedesse!!!
Väga põnev koht kuhu tahaks isegi minna:)
Lahe!
Peaks ka ära käima.
Lähen kindlasti pojaga sinna.
Pokumaa rajamise idee on 5+. Peamaja ise on väga omapärane ning ehitiste kompleks armas. Kahjuks tundub hetkel, et korralikult läbimõtlemata või lõpetamata projekt. Meie seltskonnale kahjuks elamust see ei pakkunud. Meiega kaasas olnud 5 aastane tüdrukutirtski ei saanud aru, mis seal tegema peaks ja kus need pokud siis õige on. Sissepääsu pilet oli kallim, kui tavalistesse muuseumidesse ning vaadata peale naksitrallide multikate polnud seal suurt midagi.
Poku-projekt vajab natuke veel ideid juurde 🙂
Meie käisime Pokumaal 2010 suvel. Lastele oli seal palju tegevust. Eriti meeldis neile ise Poku meisterdamine. Samuti vaatasime seal näidendit.
Meie oma grupiga jäime küll väga rahule.
Meie käisime lapselastegasel suvel juba teist korda Pokumaal. Seekord oli peamiseks eesmärgiks Pokuetendust näha, aga see valmistas mulle mõneti pettumuse. Mitte küll etendus ise, aga need vanemad-vanavanemad, kes olid lastega etendusele tulnud. Võib olla olen ma “peast pedagoog”, aga mind ja ka mu tütart segasid ümberringi istuvad pered, kes hoolimata käivast etendusest omavahel täiel häälel vestlesid. Lapselapsed, kes on käinud titest peale etendustel, teavad, kuidas käituda. Kui aga paljud ümberringi valju häälega juttu ajasid ja osa lapsi ridade vahel edasi-tagasi sõelus, kadus ka meie lastel huvi etenduses toimuva vastu. Hiljem küll Soorut, Ekut ja Puuko maja vaadates pidin neile kogu loo uuesti üle jutustama.
Aga Pokumaa ise on väga tore. Meie lastele oli päeva nael muidugi ise Poku meisterdamine, aga väga põnev oli ka loodusrajal poolikute puupakkude avamisel vaadata, kas kujutatud taim on tuttav ja kus seda ümbruskonnas leida võib.
Pokumaa asub minu maakodust umbes 7km kaugusel 🙂 eks nad ehitavad seda üha suuremaks 🙂
Tore lugu:) ise pole sinna veel sattunud aga tulevikus kindlasti 🙂