Kuidas teil täna läheb?

Kui mul on elus asjad pahasti, lendan otsejoones Ameerikasse. Ihuüksi, käsipagasiga, maksimaalselt nädalaks. Külastan sõpru, söön ainult hamburgereid ja käin teatris. Ühesõnaga, püüan end kuidagi kokku lappida.

Oli 2000ndate lõpp ning asjad minu elus olid pahasti. Eelmisel õhtul olin San Franciscos maandunud ja nüüd koos kuke ja koiduga juba üleval. Kes on pikki vahemaid lääne poole lennanud, see teab, et hiljemalt kell kümme õhtul oled pikali maas ja kuuest hommikul ärkvel nagu elektrijänes. Ameerika läänerannikul on isegi hullem, sest ajavahe Eestiga on kümme tundi.

Oli veebruar, päike paistis, viisteist soojakraadi Celsiuse järgi ning pärastlõunaks lubas vähemalt kahtkümmet. Ööbisin lennujaama lähedal motellis, kesklinnast mõnekümne miili kaugusel, sest pidin saabumisjärgsel hommikul Santa Rosasse sõitma ega tahtnud südalinnast välja saamisele aega kulutada.

Santa Rosa on San Franciscost pooleteise tunni pikkuse autosõidu kaugusel ja seal elab minu sõber John, viiekümneaastane filmistsenarist, kelle naine Sheila valmistab minu tutvusringkonnas parimat Itaalia toitu. Kui asjad on elus pahasti, tuleb süüa võimalikult head Ameerika-Itaalia toitu. Palun see minu hauakivile kirjutada, mõtlesin tol veebruarihommikul San Francisco külje all.

Seisin õues, motelli hommikusöögimajakese ees, ühes käes plasttops lahja kohviga, teises sigaret. Olin toona veel suitsetaja ning seetõttu peitis iga Ameerika reis endas täiendavat lisaväärtust, sest Ameerikas valmistatud sigaretid on paremad kui Euroopa omad. Pealegi müüakse siin Natural American Spiriti nimelisi ning need on räiged paugupillid, peaaegu sama kanged kui omaaegsed Ligerosed, mida Nõukogude Liit Kuubast importis ja mis sisse tõmmates tekitasid tunde, nagu neelaksid okastraati.

Seal ma siis seisin, Natural American Spirit kraapis hingetoru ja pea käis päeva esimesest nikotiinilaksust veidi ringi. Minu poole jalutas mees, kes nägi välja nagu kombinatsioon Üllar Jörbergist ja Sulev Nõmmikust, kui kodumaiseid võrdlusi otsida. Tohutud vuntsid, sirge rüht, tänupühadest pressimata ülikond ja käputäis kiharaid, mis üle tillukesevõitu kolba kaardu kammitud. Ta pani mind juba eemalt tähele ja tõstis tempot, justkui tahtnuks mulle midagi väga olulist öelda. Tahtiski.

„Tere hommikust, härra!” hõikas ta minuni jõudes. „Kuidas teil täna hommikul läheb?”

Ma olin seda „kuidas teil täna hommikul läheb” fraasi varemgi kuulnud. Tubli tuhat korda vähemalt, sest ameeriklased ütlevad niimoodi „tere”. Astud suvalisse nurgapoodi, märkad silmanurgast kassapreilit ja juba ta uuribki, kuidas sul täna läheb. Loomulikult huvitab sinu käekäik teda sama vähe kui Eesti sisepoliitiline olukord, ent nii on neil kombeks.

Jörpa vuntside ja Nõmmiku soenguga mees kõlas aga teistmoodi. Võib-olla kujutasin seda endale ette. Võib-olla pole ilu pelgalt vaataja silmades, vaid ka kuulaja kõrvus. Võib-olla oli mul tol hetkel hädasti vaja, et keegi mu käekäigu vastu tegelikult huvi tunneks.

Vahet polnud, sest tol hetkel otsustasin lõplikult, et ameeriklased meeldivad mulle. Ma võin olla ainus inimene kogu maailmas, kellele ameeriklased meeldivad, Eestis päris kindlasti, aga see polnud tol hetkel oluline.

„Teate, härra,” vastasin mina. „Nüüd, kus te seda küsisite, läheb mul väga hästi.”

Kui asjad on elus pahasti, tuleb lasta ameeriklasel endale „tere” öelda. Palun hoopis see minu hauakivile kirjutada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga