Kuidas me Ruhnu sõitsime 179

Valasin uusaastaööl õnne ja see kujutis, mis tinast moodustus, tuli kõige ehtsam purjekas. Nüüd hakkab juba suvi läbi saama, purjejahtide otsi olen saanud kinnitada erinevates sadamates praktikal olles, aga merele pole nendega üldsegi saanud. Sellepärast, jah, just sellepärast koukisin välja ühe loo aastast 2008, kui sõpradega Ruhnul käisime. Mõtlesin jupp aega, kas ikka tahan merele minna meestega, keda ma ei tunne ja jõudsin järeldusele, et no mis seal ikka - kui nad iseennast usaldavad, võin mina ka neid usaldada, onju? Sellepärast kirjutangi:)

Reede õhtul pidime Pärnu Jahisadamast startima kell viis, seitse inimest kummipaadis, sihtkoht Ruhnu. Lahkumine venis, sest polnud õiget “lennuilma” – tuul oli tugev ja vihma sadas. Laadisime ennast nii kaua jahisadama restos, mis Martti poolt vaadatuna oli viga. Õppetund nr 1 – ära söö kunagi tundmatut toitu enne tundmatut seiklust! Mehe kõhuvaevad algasid 3 tundi enne Ruhnut pimedal möllaval merel ja lõppesid alles hommikul kell 4 kämpingu terrassil unne suikudes.

Kell oli 8 läbi, kui Pärnust otsad lahti saime ja umbes kell 01:16 saabusime Ringsu sadamasse. 5 tundi hüppamist üle paari-kolmemeetriste lainete. Laine otse vastu ja kuu kuklas. Olin valmis suuremaks merehaiguse puhanguks, aga hetk halba enesetunnet saabus alles peale tankimispeatust, kui olime juba 4 tundi sõitnud. Kiire eine kaladele ja kõik oli jälle ok. Võrreldes Martti kannatustega (oo, sa mu kangelane!), mida ta sõidu ajal kellelegi ei rääkinud, oli minu mõneminutiline üle parda kõõlumine köki-möki.

Lained loopisid paati nii, et paadi ääre peal istuda sain ainult reisi alguses, püstiseismine kuulus mu sabakondi säästuplaani. Liivi lahel läks igatahes huvitavaks – Tammemägi (Raplas asuv küngas) on nende lainete kõrval täitsa poisike. Südaööl seisin keset paati püsti ja hoidsin pakkide kinnitusnöörist kinni, jalad pidid kogu aeg põlvest nõks kõverdatud olema, et paadi hüpekatega kenasti kaasa minna. Vahepeal olid tallad õhus, siis andis paadi põhi neile matsu ja siis hüppasin jälle üles. See on väga fann, kui kestab lühikest aega, aga tubli trenn, kui kestab tunde.

Pikka aega paistis paremast pardast Kihnu saar, tundus, nagu ujuks ta meiega kaasa. Tegelikult liikusime ilmselt väga aeglaselt. See, mis mulle tundus pimedas hull kihutamine, oli tegelikult 16 – 17 kilomeetrit tunnis. Lihtsalt väga konarlik tee oli (selle asja me lubasime üles võtta, et miks Eesti Vabariik ei ole Ruhnu suunal korralikku teed ehitanud, nii et inimesed peavad nüüd siin loksuma niiviisi…). Tundsin ennast nagu Pipi Pikksukk püsti hobuse seljas, mis minu treenituse astme juures oli selgelt üle oma varju hüppamine. Jalad väsisid ikka väga ära.

Kui Kihnu tuled enam ei paistnud, ei paistnudki enam mitte midagi. Mis kellaaega puutub, siis GPS lihtsalt julmalt valetas meile ja kui olime arvanud, et südaööl ehk kohale jõuame, oli sõita jäänud veel 1,5 tundi. Radaripeegeldi sadas kolinal alla sellest kohast, kus ta oma rolli pidi täitma, sõidu ajal me seda tagasi ei saanudki, aga õnneks pole Ruhnu suunal öösiti erilist laevaliiklust. Pimedas tuli hull uni peale, aga paadi ääre peal polnud mõistlik tukkuda, üle parda kadumist poleks keegi märganud. Selles paadis polnud istmeid. Tukkusin natuke püsti seistes. Ja mõtlesin, et ma pole sellises olukorras olnud alates sellest, kui mul lapsed tulid. Mitte et möödapääsmatus ja ebameeldivas olukorras, vaid sellises olus, kus pead ilmutama vastupidamisvõimet. Et selline väike proovilepanek nagu vanasti mägedes matkates või paduvihmaga jõe peal sõites, kui ei teagi kui palju minna on ja kas ma ikka jaksan, aga pean usaldama seda, kes neid asju teab ja lihtsalt hoian ennast koos nii kaua kuni teekond kestab. Seda mõtlesin ka, et lapse koju jätmine oli selle nädala kõige õigem otsus.

Kummipaadiga pimedal õiendaval merel olla on väga eriline kogemus. Ja augustiöö oli soe isegi merel.

Kui peale kella ühte öösel Ringsu sadamasse libisesime, oli sadamavaht muidugi juba magama läinud. Sadamakõrtsis käis hoogne tantsupidu, süldimuusika hõljus üle paatide ja meie saabumist ei märganud keegi. Meid ei oodanudki keegi. Ainult Buldersi talus olid paar tulukest meie jaoks põlema jäetud, pererahvas magas.

Pimedal saarel pole kaardist abi. Katre suutis baaripoisi ära rääkida, et see meie kodinad Buldersisse sõidutaks (autoga, millel ühe tagatule asemel oli auk, nagu hiljem päevavalges tuvastasime) ja ma sõitsin kaasa, üritades silmad punnis teed meelde jätta, mida mööda kõik see kamp jalgsi kohale juhatada. Isa ja Ema olid omale kämpingu orgunninud ja me hõivasime selle ülakorruse, väljaarvatud Martti, kes esimese öö magas seedetehnilistel põhjustel õues  ja Andre, kes püstitas telgi. Kell 3 saime magama.

Hommikul vaatasime huviga, kuhu meri meid kandnud oli. Nautisime tsivilisatsiooni hüvesid (dušš ja kohv) ja läksime kõndima. Kõigepealt poodi ja sealt läbi seenemetsa Limo randa. Meri oli hall ja sile ja vahtis meid sellise näoga nagu poleks tal meie eelmise öö väntsutustega midagi tegemist.

Pildil on Ruhnu tripi kõige armsam leid (kui vana puukirik välja arvata) – sokike Limo rannas (no tegelikult kivi). Jätsin ta sinna, ei raatsinud puutuda.

179 KOMMENTAARI

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *