Kuidas ma Talasnali mägikülla ööseks jäin..

Ühel ilusal nädalavahetusel otsustasin Coimbrast välja minna. Võtsin suunaks Lousã. Tahtsin matkata ja mägikülasid näha. Nelikümmend minutit bussisõitu, möödud mägedest, mägiojadest ja avaratest vaadetest.

Alguses oli tegelikult suur hirm. Ma polnud kunagi mingi matkaja olnud. Tahtsin veel mahajäätud urkasse ööseks jääda.

Järgmisel hetkel tahtsin käega lüüa. Küll ei sobinud mulle vihmapiisad, küll telgi puudumine, küll väsimus, küll toidu mitte kaasavõtmine, küll üksindus!

Kuulasin teel olles kogu selle sisedialoogi ära ja peaaegu loobusin, ise tunnistades oma olematust ja täieliku läbikukkumist. Varsti kogunes musse aga tõeline enesejälestus, viha oma argpükslikkuse suhtes. Sisendasin endale, et ei taha susisev peer olla.

Astusin Lousãs bussist maha palavikkulise enesetõestamise vajadusega: tead, matkangi selle suure männimäe läbi! Jään ööseks ka!

Tormasin mööda uniseid tänavaid nagu poltergeist, tüütades vaikselt tiksuvaid kohalikke küsimustega, et kus asub kindlus ja mägikülad. Nemad ehmatasid muidugi tõestamisvajadusega maniakki nähes ära. Täristasin küsimusi nagu vanavanaisa automaat, samal ajal ruttu võileiba ja õlut alla kugistades.

Juhtnöörid saadud, põikasin korra kirikusse, et risti ette lüüa ( kuigi pole kristlik) ja jõudu koguda, et see hullus üle elada. Siis tormasin juba pisikesest linnast välja, asfalteeritud mägiteed pidi üles, avarate vaatega kastanimetsade poole. Tõus oli üsna järsk ja ma isegi ei taibanud, et hingeldan ja higistan meeletult.

Lõpuks tervitas mind iidne kindlus ja fluviaal. Võimas ja kajav mägiorg tekitas aukartust. Samas olin elevil. Viskasin üsna kiire pilgu mägibasseinis lustivatele kohalikele, möödusin restoranist ja panin kui poltergeist kohe mägiteele.

Noh, oled matkamees või ei?

Olen täielik null-matkamees. Marssisin pilk maas aina edasi ja edasi, endaga sisedialoogi pidades. Teised matkahullud jälgisid mu loomalikku tempot ja rassimist ning pidasid mind seniilseks. Sonisin nagu jobu. SA EI ANNA ALLA, LOLLAKAS! SA EI ANNA ALLA, LOLLAKAS!

Esimese pooletunniga olin läbi kui Portugali majandus. Õnneks jäi aega ümbrust vaadata. Millised mühisevad kastanipuud, avarad vaated sügavatele orgudele ja kaunilt vulisevad mägiojad! See õhk oli võimaluste õhk, rammestuse ja ilu õhk!

Kui jõu tagasi sain, võtsin asja rahulikumalt. Hakkasin teekonda nautima. Nautisin oma rasket rühkimist, seljakoti raskust, mägiõhku ja lindude sirinat. Tegin pause, et mägiallikatest juua ja putukaid uurida.

Peagi paistis puude vahelt Talasnal koos oma viinamarja saludega. Mäekamarale olid tikitud pisikesed kiltkivi külakesed, mõned katusteta ja akendeta. Mõned aga uhkelt üles vuntsinud. Kõiki läbistasid pisikesed mägiteed. Maha jäätud majad ja metsikud viinamarjad.  

Maailmast eemal aga võlumaailmas

Tasapisi avanes võlumaailm. Õrnalt krabisesid jalgade all lehed, kui rühkisin üles mööda rohust mägiteed. Iga natukese aja tagant uus kiltkivi majake. Kui alguses leidsin vaid mahajäetud, sisse varisenud katustega hurtsikuid, jõudsin hiljem ka üles vuntsitud majade juurde. Vaatasin sõnatult kõike: armsad puurõdud, kaljudesse tahutud uksed, metsistunud viinamarja põõsad, ja vaikselt lonkivad kohalikud ilunautlejad! Briis puhus pisikeses külas inspiratsiooni, mil ümberingi vulisesid ojad ja sädistasid linnud!

Elanikud uhketest aedadest pügasid puid ja pühkisid tolmu. Imetlesin puust silte ja ritta seotud potitaimi ja tundsin, et see on üks kaunemaid paiku, mida eales näinud olen!

Talasnalist õnnestus mööda mägiradasid edasi rühkida. Kui lõpuks Casa Novali – teisse kiltkivi külasse – jõudsin, ronisin ühe kauni maja katusele, istusin maha, kuulasin vaikust… Täielik hingerahu!

Inimene peaks juba rahulduma puhtuse ja vaikusega; linnulauluga, mis tasakesi südant lutsima kutsub.

Mu kulgemist luurasid puude vahelt kiltkivimajad. Samuti paistsid katuselt heinased mägiteed ja savikatused Lousa linnast.

Üritasin kujutada ette neid parkunud kätega vanamehi, kes 50dail ümberkaudses orus viinamarju kastsid ja sättisid.

Tuulasin mahajäätud majades, tunnistasin tahmaseid asemeid ja sisselangenuid pööninguid. Isegi kui pealtnäha on elu sealt lahkunud, ei lahku hingus sealt kunagi.

See hingus väärtustab mägiõhku, avarat vaadet valge-punasele Lousã linnale.

Kui enamik farmereid 50dail külast lahkusid – majanduslikult ei suudetud konkureerida orupõhjas oleva linnaga – julgesid mõned jääda. Farmerid leidsid ikka hingetugevuse, isegi vaese ja virelevena taieldes seda maalilisust salvestada!

Nad lakkusid majakatustel potskust veini ja jälgisid, kuidas päike õõtsuvaid rohukõrsi soojendas. Neid ei häirinud ümberkaudsete majade tühjus, elu-olematus. Nad pühitsesid päikest, mis nende katuse oranžiks põletanud oli.

Mida kuradit sa teed siin?

MIDA KURADIT TEED SA SIIN KARUKAHEKSAS! JAH, on ilus ja puhas, aga sina pole matkaja ega ööseks jääja! Hakkasin pooldama Coimbrasse minekut.

 Järsku aga täitus mägiküla õiendavate turistidega. Pidev pildistamise já salvestamise vajadus – taipasin, et vajan üht päeva eemal tsivilisatsioonist ja tema arengutest.

Otsustasin ööseks jääda. Elama üle üksiku öö ja koledad tuuled mägedest, et natukene akusid laadida, ürgsusega üheks saada.

Peagi loivasin ühe mahajäätud maja juurde. Avastasin sealt tolmuse, kiltkive täis madratsi. Puhatasin selle ära ja viskasin peale magamiskoti. Siis viskasin pikali põhulõhnalisele asemele, närisin heinakõrt ja hakkasin päikeseloojangut ootama.

JAH, OLIN ROMANTILINE JOBU! ! ( Jah, mina olengi mees – versioon “Söö.. Palveta ja armasta” –st)

Muidugi ei olnud mu ööbimine seal mägikülas roosiline. Läksin oma potensiaalse uue kodu juurde, toppisin ennast riidesse kui miilenki ja üritasin kuidagi voodit sättttida puruse ja kopitanud madratsi peale. Kuigi niiske mägiõhk oli hästi värskendav ja tsikaadide sagin unele suigutav, tekitas lagunenud aknast já ukseava vahelt sisse hiiliv tuuletõmbus mus migreeni. Pidin terve öö liikumatult püsima, et külmavärinaid tagasi hoida. Lõdisisen ja kirjusin ennast, et KURAT, MIDA MA SELLISES mägikülas tegin, ise trotsides oma süvenevat palavikku

.

Mäletan, et ägasin terve öö palavikulise sonimise ja une vahel. Veel rohkem suurendasid mu paranoiat erinevad krabinad ja sahinad maja ümber. Kirsiks tordile pidin junn jahedas istuma ja vaatama majast mööduvaid hulkuvaid koeri, kes niutsedes ja lörisedes mingeid zombiesid meenutasid. Üllatavalt romantiline oli uinuda nende paaritumishelide peale.

Tagasi koju küla kaudu

Aga hommik? Ma ei unusta iial seda päikest, mis terve linna ja oru kohale tõusis, valgustades terassvälju ja teisi kiltkivi külasid. Linnud hakkasid siristama, mil mina unisena ennast jääkülmast ja heinasest pesast välja ajasin. Niimoodi ehmatasin ära ka varajased matkajad, kes eales oodata ei osanud, et hurtsikust Eesti Nipernaadit leida võib. Kui ma seal mäe jalamilt alla vaadates oma edasiseid plaane nuputasin, hakkasid vihmapilved vaikselt kogunema. Pakkisin ruttu asjad kokku ja asusin teele.

Varsti hakkas sadama , kogu org muutus uduseks ja niiskeks. Alla jõudes ei otsinud ma vihma varju, vaid võtsin suuna tagasi Lousã poole. 

Jõudsin enne bussi teha ka väikese linnatuuri. Kohaliku kiriku ees nägin laata ja tundsin mingit veidrat soojuse, siiruse energiasüsti. Miskit seal inspireeris, liigutas mind nii väga, nähes neid hallipäiseid papisid ja mammisid kannatlikult oma keraamika, puutöö ja raamatute ees ootamas. Nad olid kohal seal iga pühapäev, olenemata ilmast ja tujudest. Nad olid kohal, isegi siis kui nad ei ei suutnud miskit müüa. Nad olid kohal ka päevadel, kus nende kunst kellelegi ei jõudnud.

Aga vähemalt keegi nägi seda, vähemalt maailm teadis sellest. Mind võlus üks krobelise näoga papi, kes päevavarju saatel oma autokummidest tehtud diivaneid ja toole müüs. Need värvikad toolid olid näited tõelisest igapäeva kunstist. Paraku ei paistnud seal kedagi olevat, kes neid ostaks. Väike linnal ju väiksed soovid.

Kui lõpuks Coimbrasse jõudsin, läksin esmaltkoolisööklasse  sööma. Kõik need mukitud mimmud, uhkelt üles löödud portugali poisid ja muidu toredad tudengid vaatasid üht metsistunud, sitast, karvas eestlast nagu hernehirmutist. Ma ei tundnud isegi piinlikust oma mustade sõrmeküünte pärast, mis välja paistsid, mil kandiku haarasin. Ma sain soojust kitlites ettekandja muhelemisest. Ta ilmselt teadis, et sellise ilu nägemine, nagu Talasnal oli kogu seda mustust ja pori väärt. Hiljem pärast pesu, rasseerimist, puhaste riiete selga panekut olin jällegi tänulik vee já oma voodi eest.

*

Lousã-sse pääseb Coimbrast bussiga. Pilet maksab ligikaudu 2.80 euri ja sõit kestab 40 minutit.

Pildid pärinevad  eestlastest vagabundide blogist.  vagabundid.wordpress.org

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga