Kuidas ma lennuõnnetusi ära hoian

Muretseda olevat mõistlik ainult nende asjade pärast, mis sinu kontrollile alluvad. Loll jutt. Kõige pärast tuleb mõõdutundetult muretseda, sest kujutagem ette, mis juhtub siis, kui ei muretse! Seda enam, et asju, mis sinu kontrollile alluvad, on olematult vähe. Ja mis on elu väärt ilma pideva stressita? Või reis?

Mina satun päevi enne reisi algust paanikasse. Ning kui kauakardetud kuupäev kalendris ette lööb, pean vähemalt kolm tundi enne lennu algust lennujaamas olema, mis sest, et tegelikult piisaks ühest. Uberi tellin juba neli tundi varem, kuna elan Tallinna äärelinnas ja autosid, eriti Uberi omi, pole siinkandis kunagi. Peale paarikümneminutilist jukerdamist leian lõpuks vaba auto ja kuigi see asub koguni viieteistkümne minuti kaugusel, tellin ära.

Istun kolm minutit ja tirin siis igaks juhuks kingad jalga, sest mine tea, ehk saabub auto kiiremini. Aga ei, Uberi äpp teatab ootamatult, et kahjuks tuli masin välja vahetada ning uus on juba seitsmeteistkümne minuti pärast kohal. Kurat, ma jään niimoodi ju lennukist maha! Hakkan korralikult muretsema, süda puperdab ja higi voolab mööda selga. Lõpuks on auto siiski kohal.

„Palun lennujaama,” ütlen hingeldades ja sõit algab. Paraku on Uber saatnud mulle mehe nimega Lembit Saar, kuigi oleks pidanud Ott Tänaku või Markko Märtini saatma. Lembit on tubli 1949. aasta väljalase, kangete prillide, pruuni pintsaku ja – mis kõige murettekitavam – neljakümnese tunnikiirusega. Mees, sõida palun natuke kiiremini, me jääme hiljaks, mõtlen pulsi tõustes ja muretsen nüüd juba päris korralikult.

Mingi ime läbi jõuame siiski lennujaama ja hetkeks tundub, et läheb õnneks. Aga ei. Check-in’i sabas on kuuskümmend hiinlast. Ma ei liialda, võib-olla on neid rohkemgi, hiinlased väiksema grupiga ei reisigi. Nad on moodustanud just minu kassa ette hiiglasliku saba ning justkui sellest vähe oleks, on kõigi kohvrid põrandal laiali: viimne kui hiinlane on suveniiriputkast puidust Vana-Toomase ostnud ja üritab seda sumadani pressida.

Tehke kiiremini! Me jääme lennukist maha!

Uskumatu, kuidas ma muretsen. Ometi on asjadel kalduvus laabuda ja lõpuks õnnestub mul kohver pagasisse anda. Sööstan turvakontrolli poole, kuid hiinlased on minust ette jõudnud. Nad on puust Vana-Toomased küll pagasisse andnud, kuid vanalinnast ostetud metallehted on käte ja kaela ümber mässinud, mistõttu kulub igaühe turvakontrollile kolm minutit. Kuuskümmend hiinlast korda kolm minutit on kolm tundi! Me jääme lennukist maha!

Kuidagi õnnestub mul siiski väravasse jõuda. „Huhh!” ohkan kergendunult ja avastan üllatusega, et lennu väljumiseni on veel poolteist tundi. Parem olla varem kohal, siis pole põhjust muretseda, nagu mu isa ütles. Ja emagi pakatab enne iga reisi elutarkusest: „Mis vahet seal on, kus ma oma lendu ootan, kodus või lennujaamas? Parem siis juba lennujaamas!”. Õige! Ma ei muretse enam.

Korraga meenub mulle, et kardan lennata. Ma hakkan taas muretsema.

„Algab pardaleminek väravast number kuus,” teatab gate agent ja ma näitan talle kümme minutit hiljem pardakaarti, sest hiinlased jõudsid ka väravas minust ette.

„Turvalist lendu!” teatab väravaagent.

Miks ta mulle turvalist lendu soovib? Kas ta teab midagi? Kas lennuki kapten on talle midagi öelnud? Tallinn−Tartu bussis ei soovi mulle keegi turvalist reisi. Ilmselt on midagi valesti, muud järeldust on preili jutust võimatu teha.

Veel kümme minutit ja algab minu lemmikosa: ohutusdemonstratsioon. Suure tõenäosusega väheneb keset lendu salongi õhurõhk ja siis on vaja kollane hapnikumask pähe tõmmata. Stjuardess näitab, kuidas tõmbamine käib, ning paneb eraldi südamele, et kõigepealt tuleb mask endale pähe tõmmata ja alles siis teisi aidata. Seda ei ole vaja mulle öelda.

Algab lend ja nüüd muretsen ma juba väljakannatamatult. Kuid mis teha – ainult minu muretsemine suudab need 80 000 kilogrammi metalli, kohvreid ja hiinlasi kümne kilomeetri kõrgusel hoida. Muud seletust pole: hapnikumaskid ei avane, kuigi stjuardess meid selleks ette valmistas, ning lennuk maandub paari tunni pärast sihtpunktis.

Muretseda olevat mõistlik ainult nende asjade pärast, mis sinu kontrollile alluvad. Noh, küllap alluvad rohkemad asjad, kui me ise arvame. Tulemuslikku muretsemist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga