Kui kõik pidi teistmoodi minema

Elu tuleb siis, kui sul on teised plaanid. Need on vist John Lennoni sõnad, kuigi võiksid oma geniaalsuses suvalisele kreeka filosoofile kuuluda.

Ma pidin äratuse kella viieks panema, katkise duši kiuste end kiiresti puhtaks küürima ning seejärel karges New Yorgi hommikus kümmekond kvartalit (ehk plokki, nagu nad siin ütlevad) lääne poole marssima. Oleksin pidanud istuma 9. tänava ja 2. avenüü nurgal, Ukraina söögikohas nimega Veselka. Just siin alustasin paari aasta eest eneseabiraamatu kirjutamist ja täpselt siinsamas pidi alguse saama minu järgmine suurem kirjutamisprojekt. Ma pidin saama täpselt sama laua, tellima täpselt sama omleti ning isegi ettekandja pidi minu kõige optimistlikumas ettekujutuses sama olema. Sellest pidi saama alguse aastakümnete pikkune traditsioon – siin pidin ma iga uue töö esimesed laused arvutisse toksima.

Aga läks hoopis teisiti. Tegelikult istun praegu Washingtonis Hyatt Place hotelli vestibüülis ja lurbin house blend tähistusega kohvi, mis sest, et arst keelas mul eile kofeiini tarbimise ära. Arstid on Ameerikas kallid, eriti siis, kui sul tervisekindlustust ei ole, ning seda suurema raiskamisena doktori viimatise juhtnööri eiramine praegu tundub. Pea lõhub juba viiendat päeva ja häält ei ole mul enam üldse. Kõik pidi hoopis teistmoodi minema. Ja teistmoodi pidid minema asjad ka siin, Ameerika Ühendriikides.

Valges Majas pidi hakkama elama Hillary Clinton ning armastatud saatejuht Charlie Rose pidi kõrgele eale vaatamata veel pikki aastaid telesaateid tegema. Aga Valges Majas elab Donald Trump ja eile teatas hulk naisi, et Charlie Rose on neid käperdanud, mistõttu läheb tänahommikune CBSi hommikusaade eetrisse ilma temata. Maailm on hulluks läinud: mõned kabistavad naisi ja avastavad end töötukassa järjekorrast, teised teevad sedasama ja saavad Ameerika presidendiks. Mingil kummalisel moel on mul taolise skisofreenia üle isegi hea meel, sest paremat aega Ameerikast kirjutamiseks ei tule ilmselt niipea.

Ja just sellega ma täna algust teengi, Ameerikast kirjutamisega nimelt, kuigi Washingtonis, mitte New York City’s, nagu algul kavatsesin. Elu tuleb siis, kui sul on teised plaanid, ning antud juhul tähendas elu seda, et ma lihtsalt ei viitsinud New Yorki minna, kuigi olin oma lemmiklinnast veel eile hommikul tunnise autosõidu kaugusel.

Ma ju ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Mu emale meeldib kirjutamisest mõelda nii: „Hakkan aga vaikselt minema ja eks siis paistab, kuhu tee mu viib.ˮ Stephen Kingile meeldib kirjutamisest mõelda nii: „Hakkan kaevama ja vaatan, mis mulla alt välja tuleb.ˮ Mulle meeldib kirjutamisest mõelda nii, et püüan natuke ema ja natuke Stephen Kingi moodi mõelda, ning pärast vaatan, mis sellest kõigest välja tuli.

Vaevalt ma oma reisidest kirjutades ainult Ameerikaga piirdun, küllap käin vahepeal Aasias ja Aafrikas ka, võib-olla peatun pikemalt Euroopas, võib-olla avastan kirjutades, et parim koht reisimiseks on hoopis Eesti. Ehk jääb see ainult blogiks, ehk saab sellest raamat, ehk midagi kolmandat. Parem mitte alguses hirmsasti üle mõelda. Sest jumal teab, äkki tuleb elu, aga mul on teised plaanid juba tehtud.

Niisiis, tere tulemast Raua reisinurka! Ma loodan, et Sul saab siin sama põnev olema, kui on minul Sulle kirjutades.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga