Kõrgõzstan. Suure Vene soojas süles 1

Sõitsin läinud aastavahetuseks Moskvasse. Linn on endiselt, vaatamata marurahvuslaste rünnakutele ja Venemaa võimude administratiivsetele sammudele, täis Kesk-Aasiast pärit võõrtöölisi – гастарбеитер’eid. Venemaal töötamine on miljonitele kirgiisidele, kasahhidele, tadžikkidele, usbekkidele ja teistele ainuke võimalus oma peresid kaugel Kesk-Aasias ülal pidada.

Lõin Moskvas lahti 28. detsembri ajalehe „Pravda“ ja lugesin seda, mida „Pravdast“ ikka võib lugeda. Muu hulgas artiklit „Kõrgõzstan koputab Venemaa uksele“. Ja vägisi tulid meelde pealkirjad „Eesti töörahvas nõuab liitumist Nõukogude Liiduga“. Loo autor räägib vanas tuttavas stiilis sellest, kuidas vene ja kirgiisi rahvaste sõprus avaldub muu hulgas selleski, mil viisil tähistatakse usu- ja riigipühi – ikka islami, õigeusu ja kommunistlik tähtpäev vaheldumisi.

Artiklis räägitakse, et Kõrgõzstan on 2014. aastaks valmis ühinema Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliiduga. Artikkel tunnustab ja kiidab väikest ja vaest Kesk-Aasia riiki selle eest.

Ses väikeses riigis elab 8 miljonit inimest, neist 70% on kirgiisid, 10% venelased ja 20% teised rahvad. 80% elanikest peab end muslimiteks.

Üks Kõrgõzstani sümboleid on Oši linn. Oš muide on igaveses võistluses teise Siiditee linnaga, Usbekistani iidse Samarkandiga. Kui Oš kuulutas end 2000 aasta vanuseks, teatasid samarkandlased, et nende linn 2250 aastat vana. Väljakaevamised Ošis kinnitasid peagi, et linn asutati 2500 aasta eest. Samarkand tõstis panuseid – 2700. Praegu saame Wikipediast lugeda, et Oši vanus on 3000 aastat. Jääb oodata usbekkide vastukäiku.

Olin Ošis viimati täpselt kolme aasta eest, 2010. aasta alguses. Ja muidugi ei pääsenud ma kuhugi kirgiiside-usbekkide konfliktide eest. Kui täpne olla, siis kuulsin neist konfliktidest ja pingetest kõigilt kohalikelt, kellega suhtlesin. Ei olnud pea ühtegi kirgiisi, kes poleks midagi halba öelnud usbekkide kohta. Ja vastupidi. Vähem kui kuus kuud hiljem toimuski plahvatus, tänavavõitlustes hukkus Ošis umbes 400 inimest.

Kesk-Aasiasse tõmmatud riigipiirid on alati olnud stalinliku riukaliku rahvuspoliitika üks musternäiteid. Aga riukalikkus pole kuhugi kadunud. See, kuidas kasutatakse ära ajaloolisi pingeid rahvaste vahel ja kunstlikult luuakse uusi pingeid riigisiseste klannide vahel, ei saa päris juhus olla. See, et võimult tõugatud Kõrgõzstani valitsejad Moskvast asüüli pakuvad, ei saa ka juhus olla.

Viimased kuud on Kõrgõzstanist toonud kahte liiki sõnumeid. Külm talv ja energeetikasektori viletsus on jätnud külma kätte sadu tuhandeid inimesi. Õnneks on Vene Gazprom valmis appi tulema. Aga ta ei taha enam osta osa Kõrgõzstani gaasiettevõttest, vaid 100%. Kas kõik või mitte midagi – külmetage või müüge. Pinged usbekkide ja kirgiiside vahel on taas teravdumas. Õnneks on olemas sõbralik vahendaja, kes oma abi pakub…

Kui viimati Kõrgõzstanis käisin, olid seal olemas Lenini, Stalini ja Molotovi külad, oli Kirovi nimeline gümnaasium ja Marxi nimeline kool. Need paljuütlevate nimedega paigad saavad siis seemneks Euraasia Liidule, Putini poolt rajatavale uuele impeeriumile, kus provintsilinnast Bishkekist võib taas saada Frunze.

Postimees 25.01.2013

 

1 KOMMENTAAR

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *