Kõrbed Põhja-Ameerikas 3

Kuiv kõrbeline ala Põhja-Ameerikas Kaljumäestiku ja Sierra Nevada mäestiku vahel hõlmab ligi kümnendiku Ameerika Ühendriikide territooriumist. Punakatel liivaväljadel võitlevad ellujäämise eest nii tääkliiliad, viigikaktused kui ka kümned teised veidrailmelised kõrbetaimed. Kord kõrbesse sattunud inimest tõmbab siia ikka ja jälle tagasi. Kõrb ei ole alati kuum. Põhja-Ameerika kõrbed paiknevad kahe mägedemassiivi vahel: idas piirab neid Kaljumäestik, läänes Sierra Nevada mäestik. Laias laastus võime eristada kaht kõrbeliiki. Enamik põhjapoolseid kõrbeid on nn. külmakõrbed. Selle kõrbetüübi näide on kuivas “kausis” asetsev Suur nõgu, Ameerika Ühendriikide suurim kõrb, kus üle poole aastasest sademete hulgast on seotud lume sulamisega ning ülekaalus on madalad õhutemperatuurid.

Teine tüüp, kuumakõrb, saab sademeid kas talvel või suvel või mõlemal aastaajal ja niiskus pärinebki peamiselt sademetest. Kõrbe piire on raske määratleda, sest need on hajusad. Ka taimede levikualad sulanduvad. Näiteks saguaaro-karneegiakaktust võib leida ka naabertaimestikuvööndis, kus selle areaal järk-järgult hääbub. Teadlased pole siiani ühtsel seisukohal, milline taim või loom üht või teist kõrbet paremini iseloomustab.

Kuumakõrbete vöönd Suurest nõost lõunas jagatakse eriomaste taimede ja sademete iseloomu alusel omakorda kolmeks eri kõrbeks: Mojave kõrb Nevada lõunaosas, poole Californiani välja; Sonora kõrb Arizona ja California osariigi territooriumil ning Chihuahuani kõrb, mis hõlmab väikese maa-ala New Mexico osariigist ja Texase äärmise lääneosa. Nii Sonora kui ka Chihuahuan paiknevad aga suuremas osas hoopis Mehhiko aladel. Kahe riigi territooriumil laiuv Chihuahuani kõrb on Põhja-Ameerika suurim kõrb, mis hõlmab üle kolmandiku kogu Põhja-Ameerika kõrbealadest.

Nagu mujalgi, oleneb ka kõrbete õhutemperatuur laiuskraadist ja kõrgusest. Suur nõgu kui põhjapoolseim ja merepinnast kõige kõrgemal asetsev (keskmiselt 120 meetrit üle merepinna), on kõige jahedam Ameerika kõrb. Sonoras on õhk soojem, sest ala asub lõuna pool ja veidi madalamal. Mojave kõrbe kõrgus üle merepinna on väikseim ning sealne õhutemperatuur on kõrgeim. Eriti kuuma kohana on tuntud Surmaorg Californias. Neis ebasõbralikes paigus on päikese radiatsioonitase äärmiselt kõrge. Vähese aurustumise tõttu leidub vähe pilvi, mis kaitseksid maad päikesekiirte eest. Pilvede puudus põhjustab ka termaalse energia kadu kõrbepinnalt: soojus läheb tagasi ilmaruumi, eriti intensiivselt öösiti. Temperatuuri kõikumine ööpäeva jooksul on ebatavaliselt suur. Kõigis neljas kõrbes võib õhutemperatuur langeda alla nulli. Näiteks Phoenixis on külmakraade keskmiselt viiekümnel päeval aastas. Udu ja kaste on selles kuivuses aga tundmatud nähtused.

Kogu see külma- ja kuumakõrbete ala asub piirkonnas, mida nimetatakse Nõgude ja Ahelike provintsiks, ulatudes Ameerika Ühendriikide loodeosariikide Idaho ja Oregoni lõunaosast Mehhiko lõunaosani välja. See Ameerika Ühendriikide territooriumist kaheksa protsenti hõlmav piirkond on kaetud laialdaste nõgudega ning pikitud hulga väiksemate mäeahelikega. Õhust on see kergesti eristatav ulatuslike paljaste ja tasaste alade tõttu. Sellegi poolest varieeruvad kõrgused suuresti, asub ju Surmaorg enam kui 87 meetrit allpool meretaset ning mägede tipud on merepinnast kuni 1500 meetri kõrgusel. Ümbritsevate mägede kõrgus ulatub maksimaalselt 4900 meetrini üle merepinna. Ehkki ala on väga kuiv, võib nõgudes näha rohkesti siniseid järvesilmi. Leidub peaaegu kogu aasta veega täidetud järvi ning kriike ehk ajutisi jõe- ja järvesänge, mis enamiku ajast on kuivad. Ajutiste veekogude kuivades jääb pinnale valge soolakirme.
Kõik, mis kuiv, pole kõrb. Peamine tegur kõrbete määratlemisel on kuivus. Varem usuti, et see on ainus kriteerium, ning kõiki alasid, kus sademete hulk on alla 250 millimeetri aastas, peeti kõrbeteks. Kuid selle määratluse järgi leidub kõrbeid, mis on lokkavalt rohelised ning mida ei saa välisilmelt kuidagi kõrbeks pidada. Nõnda hakati arvestama ka teist olulist tegurit – aurumise hulka. Kõrbeks peetakse kõiki alasid, kus aurumine ületab sademete hulga.

Põhja-Ameerika kõrbealad paiknevad piirkonnas, mis on tuntud arvukate tormide poolest. Tormid, mis saavad alguse Vaiksest ookeanist, tuhisevad talviti üle kõrbete ida poole ning kuna mäed nende hoogu ei takista, koguvad nad vaid jõudu juurde. Vihmapilvi kandvad tuuled liiguvad risti üle Sierra Nevada ja Sierra Madre ahelike. Esimesed talvised tormid möllavad läänepoolsetel kõrbealadel. Kevadel liigub tormide südamik põhja poole ning Vaikselt ookeanilt puhuvad tuuled nõrgenevad. Mojave ja Suur nõgu saavad talviseid sademeid: Mojave kui lõunapoolsem vihmana, Suur nõgu aga lumena. Chihuahuani kõrb paikneb liiga kaugel idas, et talv seda oluliselt mõjutaks. See kõrb saab sademeid suvel. Sonora paikneb kahesuguste tormide keskel ning saab tunda nii talve- kui ka suvetorme. Sademete hulk pole kuigi suur, jäädes enamasti alla kolme sentimeetri aastas. Mõnedes paikades, nagu Surmaorg ja California kõrb, tuleb ette koguni aastapikkusi sajuta perioode. ”Kõrbevalu” on keeruline taluda ka seetõttu, et muudab sademete hulka ei osata ennustada.

Kõrbete ürgne kutse. Kõrbete võlule suudavad vastu panna vaid vähesed. Esimese kõrbepisiku sain tudengina kevaditi Kesk-Aasia kõrbetes. Kakskümmend aastat hiljem rändasin peaaegu iga nädal Nevada osariigis, sealses punases Red Rocki kõrbes, tehes põikeid ka Arizona ja Mehhiko kõrbealadele. Mingi kummaline magnet on mind üha selle viljatuks kuulutatud paiga poole tõmmanud. Siin on koos kõige rohkem kauneid maastikke kogu Põhja-Ameerikas. Taimede ja loomade mitmekesisus on suur ning nende kohastumused raskeks eluks huvitavad ja vahel koguni raskesti usutavad.