Kolmas päev: Autotrip Tsiistre – Ruusmäe – Haanja – Rõuge – Luutsniku ja mõnda kohta veel

Lugu sellest, kuidas sai rattaga Lõuna – Eestis ringi veeretud, endal hing niidiga kaelas, aga seda ma siis veel ei teadnud. Lagunev ratas ja lõputud liivateed.

Niisiis, järgmine hommik saabus sellega et kõigepealt läksime koju. Ühelt külapeolt, kus pillimees kitarri loopis ja lauljatar end purju jõi.
Hämaruses tallu jõudes läks lahti kogene külmkapi tühjendamine. Teine seltskond kükitas sauna juures, sest neile meeldis olla väljas ja rohelises.
Miskipärast olin hetkeks nii väsinud, et keerasin suvalt magamisplatega õue peale magama.

Äratajaks olid sääsed.
Selle peale positsioneerusin majja. Kuid seal oli peagi kellegil lapskodanikul vaja hakata pää – pää tegema, no see õnnelik vääksumine, mis väikelaps olemisega kaasas käib.
Seega ajasin end uuesti püsti ja võtsin osa pannkookide holokaustist.
Siis kobisin pikali uuesti tagasi, kuid selle peale oli vaja ärgata kogu muul talus ööbival külatäiel rahval ja hakata end kodu minekuks kokku pakkima, koos kõige sellega kaasneva mölina ja väikelaste piiksatustega.
Viimaks vaikuseni jõudes tundus see nii harjumatu, et ajasin end jälle püsti.
Seekord oli teemaks salatimaterjalide hankimine. Lähim koht on selleks loomulikult pood. Ega ju maal elades keegi ometigi kasvuhoonet pea.
Niisiis viiekesi neljale mõeldud autosse ja teekond võib alata.
Mööda kiira käänulisi üles – alla ja paremale – vasakule kulgevat võrumaa teed. Pedro Afgaan  on roolis olles tõeline maamees ja pidurit ei vajuta ta mitte kunagi. Igatahes oleme varsti Ruusmäel. Kus kerkib kindlusmõis. Ja selle kõrval kolhoosiaegne külapood. Kus nagu on müügis kõike, aga ka mitte midagi, aga ainult üks hapukoor ja mitte ühtki kurki. Tomatitest rääkimata.
Seega pakime endid jälle autosse ja ketrame edasi, heitmata pilkugi Ruusmäe Liivi sõjast puutumata jäänud mõisakompleksile, no onn on ikka ägev küll.
Haanjasse viib jällegi selline kõikidesse võimalikesse suundadesse kalduv tee. Kuid õnneks asfaldiga.
Munamäe juures on ohtralt turiste, kuid neile kurke ei müüda.
Haanja poes on hapukoort ja 9 lätlast, kelledest üllatuseks kõik jalgratastega ja pooled emased.
Kuid kuna ainult mina olen suuteline sööma salatit, mis koosneb ainult hapukoorerst, siis ronitakse autosse ja Rõuge poole. Seda kurikuulsat käänulist maanteed mööda. Pool teed sõidame läti naisjalgratturi sabas ja imetleme tema tagumikulihaste tööd.
Rõuge on ilusate tüdrukute maa seal on neid igal kellaajal suurtes kogustes näha. No liigub seal parajaid eksemplare tõesti.
Rõuge külapoest saab kõike mida vaja ja enamgi veel.

Samas ründab Ruts oma tutvumissooviga Läti tütarlast, kuid saab korvi. Hea kartulikorvi nii neiu venna kui peigmehe poolt.
Kõige pikem lätlane kusjuures sõidab neid kaugeid maid trikirattaga…
Rõuge on nagu rõuge ikka. Pole ime, et seal palju kenasid tüdrukuid on. Imetleme Kunstikuuri ja Rõuge ema ja edasi Viitinasse.
Eesmärgiga teha märjaks see, mida järves märjaks teha saab.

Viitina mõisahoone taga on paraku seltskond lastega ees, kes meie planeeritavat alastiujumist segavad. Seega jällegi edasi. Vahepeal võsateele ekselnuna üle Luutsniku. Kusagil Luutsniku vahel on keegi teinud isevalmistatud sildi keset metsa seisma – “Vanamuti”
Sürr.
Luutsniku on väike ja lagunenud. Läti mõjud ilmselt. Kuid Luutsnikust läheb väike lahe tee metsa. Lahe seepärast, et sõidame läbi kellegi õue. Ja siis mööda sellist rada, mida sõites tankistki kahju hakkab. Aga veab välja.
Ja avastame hüpermaalilise rabajärve. Millel järve keskel saareke. Vaikuses seisavad männid, ümbritsedes tumedat veesilma. Järve kohal ajavad kaks kotkast omi asju. Järve nimi ongi Soojärv.
Vat selline järv on ja selle järvel on olemas ka oma kalamees. Kes ehk tunneb end meie kohalolekust häirituna. Ta sõidab kohale surnukirstu alumist osa meenutava paadiga, mille ta loomulikult on ise valmistanud. Ja räägib, et tema on sellesse järve sisse toonud 76 noort haugi.
Kuid paraku haugid sellises järves ei sigi ja nüüd on tal ainus rõõm neid ise välja püüda.
Tundub, et mees on järve tõeline hooldaja, sest on äkiliste kallaste järve äärde rajanud ka koha vettehüppamiseks ja veest välja tulemiseks. Leboskleme seal senikaua, kuni Luua pedrodel on tagumine aeg oma autot Luuale viima hakata.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *