Kohal! 7

kl 6:30 kohaliku aja järgi (oleme nüüd 5 tundi eesti ajast ees) maandume Ulaanbaataris Chinggis Khaani lennuväljal. Olen viimase tunni aknast välja vahtinud – mäed, ilus! Aerofloti stuuardess ei ütle maandumisel, et tegu on Tšingis-khaani nimelise lennujaamaga. Võibolla on see mittemainimine seotud mongoli ikke alateadliku eitamissooviga? Oleme pardaarvuti järgi Moskvast Boeing 767-ga lennanud veidi alla 6 tunni ja läbinud 4728 km. Maie ja Diana on elevil – nad on lennu ajal sõlminud tutvusi Mongoolia judokoondise turjakate maadlejate-maailmameistritega. Paraku ei saabu koos lennukiga Maie reisikott. Õnneks ei riku see olulisel määral Maie tuju.

Lennujaamas võtavad meid vastu kaks mongoli neiut Tseren Toursist – Bindera ja Jargalmaa, kellest saavad meie teejuhid ringsõidu esimesel etapil. Sõidame esmalt Kobi kõrbe suunas. Ööbime telkides ja gerides (vene keele kaudu kutsuvad eestlased neid maju tavaliselt jurtadeks).

Lihtsalt remargi korras – mongoli neiud on ilusad.

Autojuht Dandar

Ulaanbaarar ehk UB on suur linn, siin elab üle miljoni inimese, ehk siis ligi 40%Mongoolia elanikest (u 4 miljonit mongolit elab Hiina Rahvavabariigi territooriumil asuvas Sise-Mongoolias. Teeme tuuri Ulaanbaatari kaubamajas, et vahetada mõned tugrikud ja osta Maiele uut reisivarustust. See linna keskne kaubanduskeskus nägi nelja aasta eest, kui siin olin, välja nagu Tallinna kaubamaja 1993. aastal. Praegu näeb ta välja täpselt samasugune nagu Tallinna kaumabaja 2010. aastal. Meie sõiduvahenditeks on üks UAZiku buss ja üks UAZiku džiip. Neid juhivad Dandar ja Baldsaikhar. Ennelõunal hakkame linnast välja venima. Tohutud ummikud, sellist asja pole ma siin varem näinud. Vist iga mongol on hobuse asemel endale auto ostnud. Ja hobuseid on siin laias laastus sama palju, kui elanikke.

7 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga