Koh Samuis äikesetormiga ja ilma elektrita 11

Peale lühikest ärkvel olekut proovisin taaskord uinuda, kuid tulutult ja peagi, nii kuue ajal, märkasin ukseprao vahelt, et päev hakkab lõpuks ka koita, seega ajasin end magamiskoti vahelt taas püsti. Just nii....kui siiani oli kehakatteks vaid imeõhuke lina, mille Indoneesiast templikülastusel hankisin, siis selle tormiga jäi tollest veidi väheks. Soe ja kobedam materjal kehal andis olulise erinevuse. Ja kusjuures pole siiani kordagi õhupuhurit tööle lülitanud....

Niisiis fotokas näppus, avasin ukse, kust vaatas vastu temperamentne sadu ning pisikesed valgustid vaakusid elu ja surma vahel, püüdsid oma eluiga päästa ikka aeg ajalt sähvatades….Nii mõnigi neist oli aga juba otsa andnud.

Paljajalu lippasin rannaliivale, mida lained aga püüdsid vägisi enda alla matta. Pimedas ei saanudki aru, kui raju kõik tegelikult oli. Varavalges oli ilmselge, et asi ikka päris hull. Lained kõrgusid meetritesse, vahused ja möllused. Andsin parima oma kõpsiametist, aga pressis too sadu ikka ja aina ekraanile, seega said võtted tiba udused. Oma ukse esisest palju kaugemale ei tihanud minna, kuna iial ei tea, mil laine mind endaga viia ihkab! Olin üsna külmavõetud ja märg, tundus mõistlik tagasi tilkuvasse tuppa magamiskoti alla minna….

Kuna sinnamaani olin sõba silmale saanud vaid paari tunni jagu, tegin uue katse, mis suurt tulu ei toonud. Kuidagi moodi paar lisa tunnikest ma mööda veeretasin, kuni pidasin arukaks võtta üks külmavõitu hommikudušš ja vaadata, mis edasi saab. Teel sihtpunkti oli kõikjal näha öise tormi tagajärgi….langenud oksad, uperkuuti anumad ja valgustid, mis siiski vastu ei pidanud. Dušširuumi esine territoorium oli mattunud suure „loigu“ alla, seega sai ohtralt sumbatud. Vesi, mille lahti keerasin, tundus seekord eriliselt jahe, kuidagi ei tahtnud keha sinna alla heita!
Pärast nö edulist pesu siirdusin tagasi oma bungalow´sse, vaatasin miskit sobilikku selga ja ühinesin ülejäänud pereliikmetega, kes vapralt istusid restorani poole peal ning loomulikult pajatati „paradiisi ilmast“. Ja oligi päris pere tunne, kõik me ühes samas paadis selle ilmataadi trikiga ning tekkis ühtekuuluvus. Päev oli alles noor ja mõni mees oli juba veinipudeli avanud….miks ka mitte,sest  mis tarka sa ikka pihta hakata….randa ju just ei lähe 🙂

Ja nii me suure, rahvusvahelise perena, nautisime oma hommikutunde ning ikka kiigates merele, mis ei näidanud vähimatki paremuse suunas. Endal mul tollel hetkel kõht veel tühi polnud, seega peale tunnikest „ühisköögis“ viibimist, mil paljud suundusid tagasi tuppa, et võtta käsile raamat vms, otsustasin ma lähiümbruses väikese ringkäigu teha. Aga muudkui kallas kui oavarres….Esmalt suundusin ranna poole, klõpsisin mõne seiga, kuni tuli tohutu laine ja kastis mu poolmärjaks. Seega õnnestus mul kaamera päästa, kuid selgemast selgem oli, et aeg sellelt rindelt lahkuda….lahkuda veidi kõrgustesse. Edasi liikusin peatänavale, kus suurt traagikat ma esialgu ei täheldanud. Sattusin aga pisemale kõrvaltänavale, kust sain aimu, et sellel saarel on ööga ja ehk ka ees ootava päevaga nii mõndagi juhtunud/juhtumas! Kõik sel tänaval oli suletud ja üleujutatud!
Selle lühikese ringkäigu jooksul hakkas minulgi lõpuks magu tundma andma. Mõte oli poest 20 bahti eest burger võtta, kuid puudus oli neil saiast, seega piirdusin pudeli õllega 🙂 Tagasi Whitesand´i, tagasi koju jõudes, istus väikene meeskond taaskord koos. Mõtlesin oma panuse restorani rahakotti anda ning tellisin tõhusa söögi: Austraalia stiilis küpsetatud oad, 2 praemuna ja röstisaia, mille juurde kuulus võipakike ning moos. Ja muidugi mu karastav jook….super!
Kuidagi see aeg lendas tohutu kiirusega, taevast aina kallas ja kallas, ning merel aina tormas ja möllas. Loodus elas oma ülivägevat elu. Ühel hetkel kadus ka elekter…..

Püüdsin uksepervel raamatut lugeda, aga oli liig hämar ja meel ihkaski midagi muud, tahtsin näha seda tegelikkust ! Suur kiusatus oli minna Lamai linna peale kondama. Võid ju omas pesas kogetud muljeid hiljem meenutada, kuid ma ei suutnud….ma tahtsin näha elu! Ja nii ma kell 3 päeval, paljajalu, ütlesin Juliele, et ma siis nüüd lähen….endal fotokas ja seljakott vihmakeebi all, nauditav muusika kõrvas! Lubasin enne pimedat tagasi tulla, mille peale ta vastas:“ Saadan Pancake´i ( perekoer) sind otsima, kui sa ei tule!“ Nii armas ja hooliv neist ning Julie tunnistanud, et võtab mind kui oma tütart. Näiteks käskis esimeselt tänavatuurilt naastes panna kuivad riided selga 🙂 millega varsti kitsas käes…

Sain mööda, autodest ja rolleritest kubiseval, peatänavat lonkida rõõmsal sammul oma muusikaga nii 500m, kui avanes uus vaatepilt. Suur osa teest oli üleujutatud ja nägi välja kui koduõlle pealmine kiht, pruun ja vahutav. Selle distantsi läbimiseks võeti arukalt hoog maha, mõni rollerimees kõndis üldse sõber käe kõrval. „Olgu“ mõtlesin ma, „pole paha, aga vaataks õige edasi, linna südamesse….“ Keerasin alla, ikka lähemale ookeanile, lähemale merepinnale.

Ümberringi oli näha, kuis enam kui pooled restoranid, paarid, poed, butiigid….kõik nad olid oma uksed sulgenud ja inimesi suurt liikvel polnud. Mina, vapralt nagu kodunt lahkusin, paljajalu läbi lompide ikka edasi ja edasi, kuni jõudsin sillani…“OHHOOOO“ oli mu esmane reakstioon ja imestus. Seda pilti ei unusta ma iial! Veetase oli kõrgemast kõrgem, ulatus puudel rinnuni. Vooluga kaasa ujusid vanad rehvid, kilekotid, plätud, võsatuustakad ja palju muud. Rahvas, oma värviliste ürpide ja vihmavarjudega, jälgisid vaatemängu huviga ning tehti fotosessioone. Palusin endki jäädvustada onul nimega x, kes teadis rääkida, et aastal 2009 oli olukord märksa hullem. Jõekäänul olev restoran sai maa pealt ära uhutud ja elas edasi oma teed lõpmatul veel. Ei tea, kas pidanuks ma selle lause peale rohkem kindlust sisse saama ? Ja pildile valitud tänav olevat tema kodutänav, kuhu minna täna ei soovitanud, kuna vool on tugev ja iial ei tea, mil jalust lööb!

Uudistasin sel sillal oma 15 minutit, olin põnevil ja õnnelik, et midagi sellist oma silmaga näen! See mulle reisiselli ameti juures meeldibki kõikse enam. Sul pole üldjuhul kunagi kiiret ning ei vala pisaraid, kui paradiisi asemel satud sootuks teistlaadi sündmuste keerisesse! Pigem just kõike seda ma soovingi 🙂 küll aga mõistuse piires, päris eluga riskida ma ka nüüd ei plaani.

Edasi viis mind mu tee pikale sillale, et näha, kuidas jõgi muutub mereks. Oli ta enesega kaasa viinud jupike puidust silda, mille kaudu varem võisid astuda rannaliivale ja samuti 15 -20 meetrit rannajoont ennast, mida mööda ma hea ilma korral jooksmas käisin. Nii palju siis nüüd sellest 🙂  Edasi seigeldes olin jõudnud pisikesele vahetänavale, mattunud 100% vee alla, seega samm sammu haaval sai liigeldud, kuna iial ei tea, mil astud auku vms. Inimesi oli juba üha rohkem elu keskpunktis. Nii noored kui vanad, kel käevangus väikesed lapsed, kes püüdsid kõigest väest olukorraga hakkama saada. Neile ju vesi puhta bassein…

Ega ma suurt teadnud, kaugele lähen, kuid ikka oli ootus näha ehk miskit põnevat veel. Sumbates koos teistega sai liigutud kui üks mass. Kohalikud istusid oma uste ees, kes kodu, kes poe või pubi ees, olid need siis avatud või mitte….Jõudsin turuplatsile, kus Kättliniga päikeselisel päeval kord küpsetatud kana sõime. Seekord aga vaatepilt totaalselt teine 🙂

Vaikselt hakkas aina enam ja enam hämarduma, kuid otsustasin ostukeskuseni välja jõuda, et viivuks peavarju saada ning varuda end küünalde ja patareidega. Viimaseid vajasin kaamera tarvis, sest päev operaatorina oli olnud ju pikk. Ja küünlad….noh pole vaja vist põhjendada. Teel sinna sai nii mõnegi poe ja kodu ees näha, kuidas kaitsti oma ukseesist liivakottidega sisse pressiva vee eest.

Kell 5 olin keskuses nimega Tesco Lotus. Tegin kiire tiiru peale, patareid leidsin, kuid küünaldega jama majas. Pole suudetud suurt marketit piisavalt varuda ja loomulikult minu saabumishetkeks oli vajalik kraam otsas. „Kui nii siis nii, mis seal ikka teha. Vähemalt on mul taskulamp.“
Kuna pilka pimeduseni enam kaua aega polnud, pidasin mõistlikuks hakata tagasi liikuma. Paljud tänavad olid nüüd juba hoopis suletud ja just sõiduvahenditele. Põhjus seisnes liigkõrges veetasemes. Nägin tai neide pea nabani vees aga nad ju pisikesed ka 🙂

Teades, et toas mul elektrit pole, mõtlesin aega surnuks lüüa enim rahvastatud pubis. Valisin selleks Austraalia temaatilise. Tahtsin juua kuuma kohvi, aga tänapäeval käib ju kõik puhta atripuutika abil ja matkaja kombel vett keeta keegi ei mõika. Mis siis ikka, tuli taaskord õllemaik suhu saada. Olin enesega kaasa võtnud mingil kombel raamatu ja paar paragrahvi  lugedes ma aega veeretasin. Aeg ajalt jälgisin rahvast, et ehk oleks kellegagi paar sõna vahetada, kuid suuremaid võimalusi ma ei näinud.Kas olid suured karvased mehed omakeskis ja ajasid valjuhäälselt juttu või peatus silm paarikestel, kus Taile kohaselt meesterahvas valget verd ja veidi….ning neiu kohalik!

Jutud loetud, pilgud peale visatud, võtsin ette teekonna omade juurde. Selleks hetkeks oli tänavail aga pilkane pimedus ja nina ette suurt näha polnud võimalik.  Siin seal võis aga kohata küünlavalgust, mis rahvast istuma meelitas. Täiesti sürr ja uskumatu seis. Küllaltki suur linnaosa ja ühtaäkki kaput, kõik juhtmed läbi lõigatud…

Väikese jalutuskäigu järel olin tagasi kodus, kus Julie ja Kerry, Roger Prantsusmaalt ning kaks härrat Austriast ning Rootsist istusid taas koos ja mekkisid veini jutu taustaks. Liitusin viivuks, kuid uni hakkas vägisi silma pressima. Vihm oli selleks hetkeks taandunud ning unistasime juba hommikusest päikesetõusust. Ja kõik viitas justkui sellele, et olukord paraneb.

Näiteks hakkas osaliselt elekter tagasi ilmuma ja õnnistus langes ka minu bungalow´le, kus ma praegu läbielamisi kirja panen. Aeg ajalt küll ühendus katkeb. Internet on muidugi terve päeva maas olnud, mis seab mind veidi täbarasse seisu, kuna vaja uurida ja ära broneerida lennupilet uute seikluste maale Uus Meremaale. Tormi ja muu pärast ma üldse muret ei pea, aga pangakontolt liig suure summa ära andmise eest veidi küll.

Nüüd aga, kell 10 õhtul ja nagu aamen kirikus hakkas emake loodus oma etteasteid taas näitama. Väljas lööb meeletult äikest, need paugud on nii tugevad ja hirmutavad. Uksepraost ei näe seekord mitte hommikuvalgust vaid sähvatusi. Ja meri tormab. Kõik on nagu eile…..

11 kommentaari

  • Marilin kommenteeris

    OI jummel:S Hea et vesis sind kaasa ei viinud:D Aga äike..prrr…siin eestiski on see jube:D ma ei kujuta ette milline see seal veel on:S:S Ei taha mõeldagi.

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Oli pehmelt öeldes üsna hirmus. Mitu korda öö jooksul mõtlesin, et ehk paiks koti, sest kõik oli laiali, pesin just kotti 🙂 Magada ei saanud, iga sähvatus justkui lõikas seest … aga oli huvitav kogeda ja midagi taas meenutada ning lugusi kirjutada,.,

  • Siiri Kuus kommenteeris

    wow.. paljajalu vihmas.. oleksin meeleldi Sinuga kaasa tulnud 🙂 aga selle koleda kõuemürina oleksin jätnud teemast välja 🙂

  • Marilin kommenteeris

    Ei ei see oli hea et sees oli:D Nüüd on kogemus, et kui sinna peaks kunagi sattuma:D sis teada et seal jubedad äikesetormid:D::D

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Ega kahjuks äikesetormi iial ette ju ei tea….see võib tabada täitsa suvalist paika…Seekordne torm oli taifuuni tagajärg Vietnamis, Filipiinidel ja lähi ümbruses….meieni jõudis vaid raju tormi ja vihmana…hullim jäi tulemata 🙂 Aga lahe oli siiski….

  • Siiri Kuus kommenteeris

    oi jesver kui oleks pidanud taifuuni ajal kusagil onnikeses kükitama 😀

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Oleks vist jah päris koomiline olnud…küll aga takka järgi mõeldes 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Eks igal maal ole oma miinused, aga tahaks sellisesse kohta ikka elama minna kus poleks miinuskraade.. 🙁 võiks ikka olla kasvõi alates +10 kuni… Pigem elaks mõningad tormid üle ja jookseks ka paljajalu vihmas, aga jookseks.. Siin külmaga ei taha ninagi välja pista.. vastik :((

  • Anneli Tammiksalu kommenteeris

    Kujutan ette…..ise siin juba nati jahedama tuulega leiad peast mõtteid, et appi kui külm on 🙂

  • Siiri Kuus kommenteeris

    hahhaha.. Sinu külm oleks meile kui paradiis hetkel 😀

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    mõnus lugu ja mõnusad pildid, iseäranis see paduvihma pilt 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga