Kesk-Aasiasse! 8

Hüvasti õhtune klaasike Alsace’i veini ja mõnus heakodanlik äraolemine!

Homme hakkavad rongi rattad jälle ragisema ja läheb taas sõiduks. Meie tulevik, see on platskaartvagunid, vaksalihooned, kauplemised kohalike autojuhtidega, odavad sööklad, tamburis ringi käiv viinapudel, uhked mošeed, igavad stepid ja kõred mäed, mis vanal suitsetajal hinge sõna otseses mõttes kinni löövad.

Sõidame vaatama, mis on saanud endistest Kesk-Aasia liiduvabariikidest Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist, Usbekistanist, Türkmenistanist. Viimati olin sealkandis 2004 aasta hilissügisel. Vahepeal on Fedtšenko liustik kõvasti sulanud, mitu diktaatorit kukkunud, palju gaasi ja verd maha voolanud.

Mina Pamiiri maanteel 2004Sõidame kolmekesi: noor ja uje tütarlaps – minu tütar Helena (18), vana ja tark mees – kirjanik Olev Remsu (62). No ja mina.
Enda iseloomustamiseks lisan siia foto, kus olen viis aastat tagasi 4500 m kõrgusel merepinnast, Pamiiri maanteel Murgabi läistel. Mõnikord agressiivne ja rumal, mõnikord heasüdamlik ja geniaalne (see pool pole paraku pildile jäänud).

Tegelikult ongi minu mineku põjus eelkõige Helenas. Kui suur laps tahab sõita isaga reisima, tuleb sellest võimalusest midagi mõtlemata kinni haarata.

Helena tunnistab ausalt, et enne, kui hakkas reisiks valmistuma, et teadnud Kesk-Aasiast suurt midagi. Ei teadnud isegi seda, et Oxus on Amudarja. Ei mingeid eelarvamusi, ei mingeid erilisi ootusi peale selle, et tahaks seiklus. Ekstreemset seiklust.

Minu noorus möödus põlguses kõige sovetliku ja ebeesteetilise vastu. Ja Kesk-Aasia sümboliseeris mulle mõlemat. Kesk-Aasias oli koos parim osa sellest, mida ma ei sallinud. See oli otsekui kvintessents sellest, mida nõukogude võim suutis korda saata. Nii nagu ma ei joonud kunagi kalja nendest kollastest ebahügieenilistest tsisternidest, mis mu lapsepõlves linnatänavail seisid, nii ei söönud ma ka kunagi arbuuse, mida tõmmud mehed autokastidest müüsid. See oli räpane, ebaesteetiline. Need inimesed ja nende toodud arbuusid olid mingist võõrast ja igas mõttes vaesest maailmast, kuhu ma ei tahtnud kuuluda. Kest-Aasia oligi mahajäänuim ja vaeseim osa impeeriumist

Kirjanik Remsuga on jälle see asi, et tema parimatest aastatest nii mõnedki parimad hetked on möödunud uidates Venemaal ja Kesk-Aasias. Nagu näitas meie aastatagune rongireis Vladivostokki, tunneb ta end neis paigus nagu kala vees.

Kokkuvõttes võiks siis öelda, et homme lähevad Moskva rongile nagu kolm erinevat põlvkonda, kolm erinevat maailmanägemist.

Tegelikult sõidab Moskvasse koos meiega veel suur hulk lõbusaid viinaninasid. Aga neid tutvustame homme.

8 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga