Kesk-Aasia 2004 6

Viimati olin ma endise N Liidu Kesk-Aasia vabariikides 2004. aasta lõpus. Olime siis matkal koos Jaanus Plaadi, Tiit Riisalo, Jaan Tätte, Toomas Männaste ja Karin Deaniga. Panen siis üles oma tookordse kokkuvõtte reisist. Karin parandas ja täiendas seda teksti ja sellisena: www.euro.postimees.ee/080205/esileht/valisuudised/157103.php ilmus ta “Postimehes”.

Paar toonast pilti ka siin juures:

KESK-AASIA. SIIDITEEST NARKOTEEKS

Kesk-Aasia on teiselpool kõrbe, mägesid, oopiumisuitsu. Ta on kauge ning müstiline, haaremite ja avicennade maa. Oma matkal kolme vaesemasse selle piirkonna riiki – Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõstani – higistasime me Fergana orgus, hingeldasime Pamiiri maantee neljatuhandelistel kurudel, jõime kumõssi ja poeviina (12 krooni poolik), kuulasime nii imaamide kui ka rabide palveid, istusime mägikarjamaade onnides ning nägime, kuidas seitsmesajastes Mercedestes kihutasid meist mööda nafta-, gaasi- ja narkodollarid.

Marco Polo kirjeldas 14. sajandil uhkeid kaubakaravane, mis läbivad rikkaid linnu Buhhaarat, Samarkandi, Heratit. 19. sajandil edastasid Prževalski ja Conolly ning Roborovski ja Vambély üksteise võidu andmeid tsaari- ja briti impeerumide pealinnadesse sellest vaesest, ent strateegiliselt üliolulisest paigast. 20. sajandil kirjutas kirgiis Aitmatov rongidest, mis sõidavad idast läände ja läänest itta ning veavad minevikumäluta inimesi. 21. sajandi alguses liiguvad heroiinilastid Afganistanist ja Pakistanist läbi „nõukogude” Kesk-Aasia Euroopa suunas.

Islam

Kesk-Aasiana käsitletakse traditsiooniliselt Türkmenistani, Kasahstani, Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõzstani. Kultuuriliselt kuuluvad sellesse piirkonda veel Kirde-Afganistan ning Loode-Hiinas asuv Xinjiangi Uiguuri autonoomne piirkond. Peale tadžikkide kõnelevad ülejäänud rahvad turgi keeli.

Ajalugu, mis Kesk-Aasiat siiani mõjutab, algas kusagil 8. sajandi keskpaigas, kui araablased olid saavutanud võidu hiinlaste üle ning islam hakkas saama piirkonna valdavaks usundiks. Ehkki nii Afganistanis, Hiinas kui ka Usbekistanis on tänagi näha budistlike stuupade varemeid ja mõnelgi pool on alles zoroatristide tuleasemeid, on mošeede sillerdavad kuplid – nii ürgvanad kui tuliuued – need, mis mõjutavad piirkonnas elava 10 miljoni kasahhi, 3,6 miljoni kirgiisi, 9 miljoni tadžiki, 4 miljoni turkmeeni, 21 miljoni usbeki, 8 miljoni uiguuri elu. Ja muidugi tunganite, karakalpakkide, kurdide, puštude, tatarlaste, samuti kui mittemoslemite – slaavlaste, hanide, juutide, korealaste, mongolite, sakslaste ning mitmete teiste rahvaste elu.

Kesk-Aasias on olnud traditsiooniliselt väga suur mõju islami müstilisel voolul sufismil, mille üheks põhialuseks on, erinevalt prohveti algõpetusest, absoluutne usk jumalikku ettehooldusesse. Sufismi väga paljudest erinevatest harudest on siin üheks mõjukamaks kujunenud Naqšbandija vennaskond. Samasse vennaskonda kuulub enamus tšetšeene, ingušše (kes olid Stalini ajal Kasahstanis asumisel) ja ka näiteks Talibani liider mulla Omar.

Kesk-Aasia riigid olid pärast brittide-venelaste 19. sajandi “suurt mängu” mõjuvõimu üle suurelt ajalookaardilt kadunud kuni 1979. aastani, mil Nõukogude Liit Afganistani tungis ning Tadžiki-, Turkmeni- ja Usbeki NSV-dest said selle invensiooni platsdarmid.

Tänaseks on Lenin, kelle ausambaid küll veel – eriti Tadžikistanis ja Kõrgõstanis – hulgaliselt püsti, kaotanud ja Mohamed võitnud. Suurehingeliste moslemite kõrval on Kesk-Aasia ka üks agressiivse islami olulisematest baasidest maailmas. Talibani ja al-Qaeda juurest viivad üsna nähtavad niidid Islami Vabastuspartei ning Usbekistani Islamiliikumiseni. Taoliste organisatsioonide viimaseid tegevusnäiteid on plahvatused ja tulevahetused Usbekistanis selle aasta märtsis ja juulis, miilitsate tapmine ning relvalao röövimine sel suvel Tadžikistanis. Kui inimvabadusi piiravas Usbekistanis püütakse neil teemadel võimalikult vähe rääkida, siis hiljutisest kodusõjast räsitud tadžikid on avalikult murelikud. Mägiteedel on iga mõnekümne kilomeetri tagant kontrollpunktid, kus uuritakse dokumente ja otsitakse läbi autosid (aga muidugi on neist protseduuridest võimalik pääseda väikese altkäemaksu eest). Muretsetakse selle pärast, mis saab lähitulevikus, kui Venemaa piirivalve end Afganistani piirilt lõplikult tagasi tõmbab.

Äri ja ärijuhid

Kesk-Aasia värvikad hiigelturud on aastasadu olnud piirkonna elu ja õitsengu sümboliks. Nüüd liiguvad neil turgudel lisaks pärsia vaipadele ja Hiina rämpskaupadele ka relvad ja narkootikumid. Heroiinidoos maksab Ošis paar dollarit. Afganistaani moonipõllud teenisid läinud aastal arvatavalt 2,5 miljardit dollarit. 90% Euroopas tarvitatavast heroiinist tuleb just sealt. Ja enamus sellest liigub afgaani sõja- ja hõimupealike käest vanasse maailma läbi Kesk-Aasia jaotuspunktide, osake läheb kindlasti edasi ka Eesti kaudu. Mägi-Badahšani pealinnas Horugis, ühes narkokaubanduse olulisimas sõlmpunktis Afganistani piiri ääres, näitas autojuht meile suisa näpuga: „Me ju kõik teame, kes selle džiibiga sõidab. Miilits ka teab, aga ei tee midagi. Kardab oma elu pärast, oma sissetuleku pärast. Kui segajaid ei kõrvalda diilerid, siis teevad seda poliitikud.”

Poliitiline- ja rahavõim on lootusetult segunenud. Kesk-Aasia pole kunagi autoritaarsete juhtideta hakkama saanud. Tšingis khaan, Timur, Buhhaara emiirid, Usbeki kompartei peasekretär Šaraf Rašidov, Usbekistani president Islam Karimov, Türkmenbaši ehk Saparmurad Niyazov, kui vaid mõned näited nimetada.

Rahvast juhitakse asiaatliku karmusega. Kui vaja, viidatakse seejuures islamiseadustele, kui vaja, võitlusele terrorismiga. Kui vaja, toetutakse ses võitluses venelastele, kui vaja, neisse riikidesse oma sõjaväebaasid rajanud ameeriklastele. Ning kuna piirkonna hiiglaslikud maavarad ja poliitiline tähtsus muutuvad üha olulisemaks, siis ei huvita ka lääneriike, kas Usbekistani vanglates keedetakse inimesi surnuks või millega tegeleb Türkmenistani salapolitsei.

Oma mõju tahaks siin kinnitada nii Iraan kui Hiina, nii Pakistan kui Saudi-Araabia. Rääkimata sellest, et türklased, kellele 1990. aastateni oli pan-türkism vaid rahvusromantiline unistus, muutsid selle korraga Türgi välispoliitika oluliseks osaks.

Nõukogude nostalgia

Ühel endisel muusikakooli õpetajal, kes nüüd on karjuseks elektrita osmikus kusagil Kesk-Kõrgõstanis, on muidugi ükskõik nii jänkidest kui turbanitega ajatolladest. Tema teab vaid seda, et nõukogude ajal oli neil külas elekter, sai televiisorit vaadata, laulukoori teha ja Jurmalasse esinema sõita. Nüüd ei midagi, hea, et sellel talvel vist päris nälga ei tule.

Need matkajad, kes nõukogude ajal Fani mägedes, Karakumi kõrbes, Issõk-Kuli järve ääres või siiditee linnades ringi liikusid, tõdevad kindlasti, et paljugi on muutunud. Võõral on aga raske hinnata, mis on muutunud pealispinnal, mis sisus. Gaseeritud vee automaadid ja vanad telefoniputkad on alles, aga internetti pääsemine on linnades imelihtne. Kadunud on küll nõukogude aegne sümboolika, aga retoorika on täiesti olemas. Venelasi on palju vähem, aga venekeelse hariduse saamine taas moodsaks muutumas. Teemajad on nüüd teemajad ja mitte salamošeed nagu vene ajal. Koraan on olemas igas peres, aga enamasti märkad sellel tolmukorda.

Üks muutus on selge ja pöördumatu – Araali meri, kus Aadu Hint neljakümnendatel kalurikolhoosi juhatas, on kaotanud poole pindalast ja 60% toonasest veest. Loodetavasti ei ole see kõige sümboolsem muutumine Kesk-Aasias.

Kui käia praegu Taga-Kaukaasias – Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis – on hea olla eestlane. Enamikele inimestele sümboliseerime me seal moodsat ja mõnusat Läänemaailma, meie Rahvarinnet ja eestlastest rahvasaadikute tegutsemist NSV Liidu Ülemnõukogus mäletatakse positiivse märgina.

Kesk-Aasias ollaks aga nõukogude võimu suhtes valdavalt nostalgilises meeleolus. Kuigi inimlik külalislahkus on piiritu, tervitati meid kui eestlasi vaid paaril korral rõõmsalt. Esmalt raamatupoes: “Eestlased, te olete kultuurne rahvas, loete palju raamatuid!” Teine rõõmus mees astus meie juurde Usbekistani ja Afganistani piirilinnas Termezis, paigas, mille kaudu 1980. aastail paljud eesti poisidki Afganistani sõtta saadeti: “Mina olen maadleja Abdullo Tangrievi isa. Minu poeg kaotas olümpiamängudel võimsale eestlasele Pertelsonile”, teatas ta uhkelt.

Tiit Pruuli, 2004

6 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga