Kes on Kristjan Jekimov?

Kaks aastat. Ma olen olnud kodust – Eestist – eemal juba rohkem kui kaks aastat. Kõlab kui pikk aeg, aga tegelikult on see läinud linnulennul ja mul on kuri kahtlus, et see on vaid minu seikluste sissejuhatus.

Nende paari aasta jooksul olen elanud ja töötanud Norra fjordides, lõpetanud magistriõpingud Hollandis Utrechti ülikoolis, jalutanud erinevates Euroopa riikides ja külastanud vapustavat Kasahstani. Nüüd olen omadega jõudnud Ecuadori ja järgneva aasta jooksul avastan Ladina-Ameerikat.

See reis on eriline. Otsus rännata Ladina-Ameerikas oli spontaanne ja kui aus olla, ei ole mul tegelikult suuremat plaani, kuhu tee mind viib. Mul on lühike nimekiri kohtadest ja riikidest, mida tahaksid külastada, aga kuidas sinna saan, kaua seal olen, kellega tutvun või mida teen, see kõik on hägune pilt – tundmatu tulevik, mis ei tähenda mitte midagi.

Vahepeal taban ennast mõtlemast, miks üldse otsustasin rändama tulla. Mis tõmbab mind kodust eemale? Mulle ju meeldib Eesti, need väikesed linnad, puhas loodus, inimesed, üritused ja üldine eluolu. Milleks siis minna kuhugile kaugemale? Miks jätta pere, sõbrad, töö ja kõik tuttav seljataha?

Vastus on tegelikult lihtne. Ma kujutan ette, et ma pole üldse ainuke, kes niiviisi mõtleb. Ma olen alati tundnud tõmmet tundmatuse poole. Mugavus, rutiin, stagnatsioon, päevast päeva kulgemine on mind alati häirinud või ärevust tekitanud. Ma tunnen ennast kõige vabamalt mugavustsoonist väljas. Ära arva, et mu elu peabki olema ebamugav või raske, mitte seda. Pigem otsin midagi uut või tundmatut, ma tahan õppida ja avastada. Üks lihtsamaid ja samas ka keerulisemaid viise selleks ongi sõita võõrasse kohta ja veeta seal natukene aega, elades uues ühiskonnas, kogedes võõrast kultuuri, tutvudes uute inimestega ja avastades kohalikku keskkonda. Maailmal on nõnda palju pakkuda.

Mul on tunne, et mu suur armastus reisimise vastu algas päris noorelt. Jalgpallisõidud Inglismaale ja Skandinaaviasse, Inglismaal õppimine ning reisid teistesse riikidesse äratasid  minus midagi. Nüüd on raske seda tunnet alla suruda. See ärkab tihti, nõuab tähelepanu ja suure tõenäosusega jääb minuga kogu eluks.

Pärast magistrantuuri Hollandis oli mu esimene plaan tulla tagasi Eestisse, leida töö, osta korter ja liikuda eluga niiviisi edasi. Aga täpselt sellel hetkel tärkas minus taas see tunne. Kas mul on kuhugile kiire? Kas mul on kellegi ees kohustusi? Milleks siis kiirustada? Mulle on jäänud mulje, et oleme haridustee ja tööleruttamise vahel unustanud iseennast. Me pole võtnud aega iseenda tundmaõppimiseks.

Nii minulgi – ajateenistus läbitud, kool korralikult lõpetatud, mitu aastat tõsiselt tööd tehtud, peaaegu kogu Euroopa läbi rännatud, aga midagi oli ikkagi puudu. Sooritamata oli minu individuaalne rännak perifeeriasse ehk klassikaline siirderiitus. Tahtsin õppida midagi uut, midagi isiklikku, enda ja maailma kohta; midagi väljaspool raamatutest ning õpikutest – astuda seljakott seljas tundmatusse, jalutada uutes kohtades, jagada leiba ja suhelda võõraste inimestega, kellest võiksid saada lähedased sõbrad. Inspiratsioonihoos – ja enne, kui kahtlus jõudis ennast sisse seada – ostsingi piletid Ecuadori.

Ladina-Ameerika on minu jaoks huvitavaim valik, sest see on üks kaugemaid kohti Eestist. Siia tulles ei oska ma kohalikku keelt, ei tunne kultuuri, eluolu ega loodust. Üldine teadmine oli muidugi olemas – riigid, geograafia, peamised vaatamisväärsused, natuke ajalugu ja muud nipet-näpet –, aga detailid puudusid. Seetõttu sobis see suurepäraselt, et rändama tulla, ära eksida ja ennast leida ning pärast välja tulla selgema visiooniga enda, maailma ja võib-olla ka tuleviku kohta. Proovima peab!

Kõikide eluhetkede ja rännakute juures on üks element, mis on jäänud kindlaks. See on minu raugematu soov kirjutada. Tahan märkida üles oma tegemised, vestlused huvitavate inimestega, kirjeldada eluolu ja keskkonda või lihtsalt panna kirja mõned read rännujuhtumitest. Go Traveli Reisikirjad on mind varemgi aidanud – mõni autor andis nõuandeid reisi ettevalmistuste kohta, mõni jagas põnevaid seiku oma reisidest, mõni kirjutas käitumisnormidest erinevates kultuurides ja maailmajagudes või lihtsalt tundmatutest kohtadest. Nüüd on siis minu kord teistele sama pakkuda – jagades kirjutisi elust ja reisimisest Ladina-Ameerikas.

Mina olen Kristjan Jekimov ja tere tulemast Maailmaränduri reisiblogisse.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga