Kaunis Ida-Virumaa 12

Paar päeva tagasi pidin võtma ette sõidu Tartu-Toila-Tartu suunal, et tuua koju ema, kes oli sattunud töö asjus Toilasse, kuid avastas, et Toilast Tartusse otsa bussiga ei saagi ning suure pagasi tõttu eelistas mitte ümberistumiste kasuks. Minu jaoks on Ida-Virumaa aga täiesti võõras kant, mistõttu otsustasime sõbrannaga alustada sõitu juba varahommikul, et natukene sealse elu ja oluga omal käel tutvuda.

Kaardid välja otsitud, alustasime niisiis sõitu Toila suunas. Sõita oli mõnus, teeolud head ning mets mõlemal pool teed ilus roheline. Esmalt otsustasime sisse pöörata Kauksi randa, et natukene rannas jalutada ning võõrast kohta uudistada ja kaasa võetud hommikusööki proovida. Kohale jõudes avastasime aga, et ainsaks parkimisvõimaluseks oli tasuline parkla, kus tasuks 50 krooni ja kuna meil ei olnud plaanis sinna nagunii kauaks jääda, otsustasime seda raha mitte välja käia ning sõitsime natukene pettunult edasi Toila poole.

Edasi läksime Kohtla kaevandusmuuseumisse. Ilm oli endiselt ilus ning tee ääres särasid kuldsed viljapõllud. Oma teel sõitsime läbi Kohtla-Nõmmelt, mis tundus tõeliselt armas ning rahulik koht. Ainuke, mis mõjus selle kena koha juures negatiivselt, olid kohati väga kehvas olukorras tänavad, mistõttu sai päris palju sõita slaalomit ümber aukude ja küngaste. Sihtpunkti ülesleidmine osutus üllatavalt lihtsaks, sest suunda osutavaid viitasid oli teel palju.

Muuseum  ise tekitas juba väljast vaadates uudishimu ning kutsus uudistama. Alguses kohale jõudes leidsime ruumikast parklast eest vaid ühe teiste külastajate auto. Aga kuna oli tegu tööpäevaga, ei mõelnud me sellest pikemalt. Sisse astudes leidsime eest üli sõbraliku ja rõõmsa majaperenaise, kes näitas meile kohe kätte nii väljapanekute- ja ootesaali kui kohviku ja tualeti ning seletas, et me olime lihtsalt natukene vara kohale jõudnud, sest maa-alla tunnelitesse minnakse kogunenud grupiga igal täistunnil.

Täistunniks kogunes huvilisi meie üllatuseks pea 20. Kõigepealt rääkis giid natukene kaevanduse ajaloost ning seejärel panime joped selga, kiivrid pähe ja mis kõige põnevam, lambid koos selga seotavate akudega pähe ning laskusime 20 m treppidest maa-alla. Avanev vaatepilt oli justkui filmist või seiklusraamatust – seinte ääres vanad kirkad, igale poole lõpmatuseni kulgevad käigud ning siin-seal seismas kive täis vagunite read. Kogu ekskursioon kestis natukene üle tunni aja ning selle jooksul nägime erinevaid masinaid, mida kaevandamiseks kasutati, saime sõita rongiga, millega kunagi kaevureid mööda käike tööle veeti ning kuulasime ülipõnevaid jutustusi väga hea jutustusoskusega giidilt, kes ka ise oli 38 pikka aastat olnud tööl selles samas kaevanduses kaevuri ja elektrikuna. Väga kihvt oli ka see, et enamik masinaid, mida meile näidati, olid endiselt töökorras ning me saime reaalselt näha, kuidas need töötasid. Tagasi maa peale jõudes külastasime ka muuseumi suveniiri poodi ning lõunatasime kohvikus. Mõnus tunne oli peale tundi aega külmas ja niiskes käigus veetmist taas välja päikese kätte astuda.

Peale kaevanduse külastust käisime korraks läbi Toilast, mis jäi eriti hästi meelde oma tõeliselt kaunite aedade ning looklevate kitsate tänavate poolest, ning asusime tagasi kodu poole teele.

Tagasisõiduks valisime aga natukene teise tee, sõites mööda kaunist merekallast pikki Põhja-Eesti klindi äärt kuni Valaste joani. Joa juures tegime väikese peatuse ning nautisime seal asuvas kohvikus kaunist vaadet klaasi mahla saatel. Peale viimaseid pilke merele istusime taas autosse ning sõitsime koju.

Minule, kes ma viimati sattusin Ida-Virumaale kunagi ammu põhikooli ajal veel, jäi sellest kandist väga meeldiv mulje, sest seal ringi sõites ja erinevaid kohti otsides avanes palju väga erinevaid imeilusaid looduspilte ning inimesed, kellega oma teel suhtlesime, olid kõik väga abivalmid ning rõõmsameelsed.

12 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga