Katarina ja L@ssie (t)öiste reiside nädalavahetus (3. osa)

Laborite steriilsest ja ülikallist maailmast suundusime mürakuningriiki ehk Muuga sadamasse. Enne sadama majja sisenemist kuulsime ka spontaanselt tekkinud nalja: “Tulevad rikkad Lähis-Ida investorid ja vaatavad, et oh mis kena investeerimisvõimalus. Lähevad siis viimast allkirja andma ja näevad igal pool silte “Sadam” ja “Sadam”. Võid kolm korda arvata, mitu allkirja nad lepingule andsid?”

Muuga sadam otsib vaiksemaid lahendusi

Tegelikult rääkisid aga sadama esindajad oma muredest. Näiteks sellest, et inimesed protsestivad müra pärast. Minu meelest on üsna loogiline, et sadam müriseb. Kui ehitada maja sadama vahetusse lähedusse, siis peab inimene kas müraga leppima või maja maha müüma ning iseenda peakolu sisu siunama. Nuriseda saavad vast ainult need, kes olid kohal juba enne sadamat.

Probleemi mitmetahulisuse näiteks toodi, et kui sadam ehitab 4-meetrise aia elamurajoonile mürakaitseks ette, siis on merevaade kadunud ning uus nurin lahti.

Mulle esmapilgul tundub, et kui kedagi üldse süüdistada, siis vast ainult kinnisvaraarendajaid, kes heausklikke inimesi vana suvilarajooni mainega ja merevaatega maju on ostma meelitanud.

Muuga sadama esindajad rääkisid ka olukorrast seoses laevadel tekkivate jäätmete ja musta veega. Tutvustati ka lõhnaprobleeme ning sadama mõju mereelustikule.

1982. aastal 4. märtsil pandi põhjakivi rajatavale sadamale Muuga lahe soisel kõrkjassekasvanud lõunarannal. Uus sadam Tallinna lähistel, oodatava lastikäibega 16 miljonit tonni aastas, oli ette nähtud peamiselt teravilja ja puuvilja sisseveoks ning raudteetranspordil edasitoimetamiseks. Selle esimene ehitusjärk kujutas endast viljakaid, viljaelevaatorit ja külmladusid.

ALLIKAS: Tallinna Sadama ajalugu

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *