Kasahstani raudteed 3

Tsõngõz Ajtmatov kirjutas oma romaaniga „Ja sajandist on pikem päev“ Kasahstani raudtee-maaks, kus rongis sõitsid „idast läände ja läänes itta…. Ja kummalgi pool raudteed laiusid siinmail suured kõrbed, sarõ-özekid – kollaste steppide Südamaa. Siinmail mõõdeti kõiki vahemaid raudtee äärest, nagu mujal Greenwichi meridiaanist.“ Mina olin Almatõs ühel SNG riikide raudteenõupidamisel 1996. aastal ja mäletan, millise suurejoonelisusega see üritus oli korraldatud. Astanas võttis meid vastu üks meie ettevõtte äripartnereid, raudteelane Taulet. Tulihingeline ja kõrgesti haritud raudteelane, kes andis ka ülevaate siinsete raudteede ajaloost ja arengukavadest. Esimene raudteejupp valmis Kasahstanis juba XIX sajandi lõpul. Praegu on oluliseks arengusuunaks raudteel toimuv kaubavahetus Hiinaga. Ka palju raudteeehitajaid on Hiinast pärit. Pidid suurepärased töömehed olema. Astanast saab näiteks reisirongiga sõita ka Ida-Turkestani ehk Hiina RV Xinjiangi provintsi uiguuride juurde. Põhimarsruutidel Astana-Almatõ ja Almatõ-Šmkent liiguvad kaasaegsed rongid „Turan Ekspress“ ja „Tulpar“. Viimatinimetatute kolm koosseisu on valmistatud Hispaanias. Sellega me täna öösel Almatõsse saabusimegi. Kahjuks on küll nii, et hea veerem (parim, mida ma endises N Liidus aastate jooksul näinud olen), ei taga veel mugavat sõitu. Kui rööpad pole korralikult kokku keevitatud ja rööbastee aluspõhi pole tasane, annab see paratamatult tunda ka vagunis istudes. Kolksub, kõigutab ja raputab. Näiteks viinapits ei püsi hästi laual. Küsisime restoranvaguni baarimehelt, et kas need uhked rongid sõidavad ka Kasahstanist Moskvasse. „Ei, muidugi mitte,“ oli kiire vastus, „Moskvasse sõidavad meil tavalised vanad rongid.“ Ja tundus nagu oleks baarimees tahtnud lisada midagi sellist, et aga kohe hakkavad sellised rongid siit sõitma Teherani või Abu Dhabisse. Küsisin Tauletilt, kas kirgiisi-kasahhi kirjanik Ajtmatov on endiselt Kesk-Aasias populaarne. „Ükski kirjanik pole enam populaarne,“ vastas Taulet. „Noor põlvkond ei loe siin enam raamatuid, istub ainult Internetis. Minu põlvkond mäletab veel Ajtmatovit, nooremad enam mitte.“ Homme lõpevad mõneks ajaks meie raudteesõidud. Lihtsalt üleval mägedes väga palju raudteid ei ole. Kell 3:30 varahommikul istume koos kohalike poistega kettide ja lumelabidatega varustatud keepidesse ja üritame õle mägede ning läbi lumetormi pääseda Karakoli, mis asub Kõrgõzstanis, Karakuli järve idatipus, seal, kus kunagi suri maadeavastaja Prževalski. Tänastes raadiouudistest kuulsime, et täna oli jäänud kaks autot lumetormi kinni ja maanteepolitsei eriautod pidid neid päästma sõitma. Näis, kuidas meil läheb. Hea uudis on see, et meie põhiline sihtmärk – Pamiiri maantee – on avatud. Sinna peaksime jõudma 11. jaanuari paiku.

3 kommentaari

  • Mirje kommenteeris

    Väga põnev ja hunoorikas lugeda! Jälgin suure huviga. Meie plaanime sellist reisi 2010.a. hilissuveks. Parimat!

  • Siiri Kuus kommenteeris

    Kas Kasahstanis on siis põhiline liiklus rongidega või oli see vanasti nii ja harjumusest arvestatakse vahemaid raudteest alates???

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    Nii et Kasahstanis on korralikumad rongid kui meil :O ?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga