Karakol 2

Sõit Almatõst Karakoli sujus üsna lihtsalt. Kell pool neli hommikul startisime kesklinna kahetoalisest korterist, mille olime ööpäevaks rentinud (ca 40 USD) ja asusime Nikolai ja ta sõpradega, kokku kolme džiibiga, teele. Sõitsime marsruudil Tšilik-Kegen-Karakura-Tup-Karakol.

Kokku veidi alla 400 km. Nikolai läks Karakolist u 8 km eemal asuvasse mägisuusakuurorti suusatama, käib seal igal aastal, olevat mõnus ja odav. Seal puhkavatki praegu põhiliselt Kasahstanis ja Kõrgõzstanis elavad venelased, natuke ka venelasi Venemaalt. Nikolai on endine sõjaväelane, Kasahstanis teeninud ja siin erru läinud ja nüüd ajab edukat äri. Kasahhi keelt ei oska, aga ütleb, et selleks pole ka mingit vajadust, sest kasahhid olid nõukogude ajal üliusinad vene keele kasutajad ja isegi perekondade kaupa vene keelele üle minejad. Nüüdsed noored muidugi enam vene keeles ei õpi, kasahhid käivad ikka enamasti omakeelses koolis. Kes olevat optimist, see õppivat lisaks inglise keelt, kes pessimist, see hiina keelt. Aga veel praegugi ei oskavat nii mõnigi minister kasahhi keelt, nii et venelastel siin probleemi ei ole, kuigi paljud siiski pärast N. Liidu kokkukukkumist Venemaale tagasi läksid. Nikolai tunnistab, et muidugi toimus Kasahstanis venestamine, aga mis teha, aeg oli selline…

Tee piirile oli kuni viimase otsani sama, mida kasutavad veoautod, mis Hiinast kaupa toovad. Ja hiina kaupa tuleb tohutul hulgal. Ja Nagu Nikolai ütleb, et ole hiina kaup ja kehv kaup enam sünonüümid.

Õnneks oli liiklus varahommikul üsna hõre. Aga samas oli maantee ka lumine ja libe, hiljem üle mägede minnes ka üsna käänuline, nii et sõit ei olnud üleliia kiire ja piirile jõudsime kl 9 paiku hommikul.

Piiriületus Karakura juures oleks äärepealt ebaõnnestunud, sest Olevile oli öeldud rongis, kui Kasahstani saabusime, et migratsioonikaarti pole vaja täita, kui oled riigis alla viie päeva. Nüüd aga teatas Kasahhi piirivalvur, et see on jama jutt ja Olev peab sõitma tagasi Almatõsse, seal end registreerima, trahvi maksma ja siis tagasi tulema! Olev ärritus kergelt selle jutu peale ja õhus oli võimu ja vaimu ilmselge konflikt. Õnnestus siis noorele piirivalvurile seletada, et hr Remsu on lugupeetud kirjanik ja teda ootavad Kõrgõzstanis ees kohtumised lugejatega ja see oleks igavene jama, kui kirjanikuhärra sinna alles paari päeva pärast jõuaks. Nii rääkisime piirivalvuri lõpuks tursaks. Kui oli remsu passi tagasi ulatanud, vaatas oma kurjadest alandlikeks muutunud silmadega meie poole nagu ootaks midagi, aga me tänasime viisakalt ja rõhutatult südamlikult.

Kõrgõzstani piirivalvepoiss ütles aga kohe sissejuhatuseks, et ülemus käskis meie käest raha küsida. Nikolai andis 200 somi (u 4 USD) ja paar sigaretti ja nii saime templid kiiresti passi. Edasine tee kulges veel ligi 100 kilomeetrit kõrgete lumevallide vahel peaaegu kuni Tupi asulani, kuhu suubub Kõrgõzstani pealinnast Biškekist (nõuka ajal Frunze) tulev suurem tee. Keskpäeva paiku olime Karakolis ja leidsime toad võõrastemajas „Elita“, mida peab üks ettevõtlik vene perekond.

Selle linna ajalugu ongi eelkõige seotud Venemaa ja venelastega. Sõjaväeline linnak asutati siia 1869, et kontrollida hiinlaste tegevust piirkonnas. Pärast seda kui Venemaa impeeriumilaiendamisele kaasa aidanud maadeavastaja Prževalski siin 1888 suri, andis Tsaarivalitsus linnale tema nime. 1921 said kohalikud oma tahtmise ja linn nimetati taas kõrgõzipäraselt Karakoliks. Stalin aga austas 1939 Prževalskit sellega, et andis linnale tema nime tagasi. 1991. aastast alates on siis linn taas Karakol. Kuna Issõk-Kuli järv oli nõuka ajal torpeedokatsetuste tallermaa, siis elas siinkandis ka palju vene sõjaväelasi.

Esimesed käigud ses u 60 000 elanikuga linnas tegime mošeesse ja vene õigeusu kirikusse. Haruldase puuarhitektuuriga Kolmainu kirik ehitati 1895. Nõukogude ajal kasutati kirikut kultuurimajana, nüüd on auväärne asutus taas tegev pühakojana.

Kunagi oli Karakolis 9 mošeed, nüüd kolm. Huvipakkuvaim neist on hiinapärane mošee, mis ehitati hiina muslimite, dungaanide, poolt aastail 1904-07. Ja jällegi – 1929-47 oli uhke hoone kasutusel laona. Aga 1947. aastast alates on siin taas saanud talitada muslimid.