Kaks nädalat Türgi lõunarannikul

Veetsime kaks nädalat Türgi lõunarannikul, Antalyas ja selle ümbruses ringi sõites ning päikest, merd ja maitsvat toitu nautides. Istanbul jäi sedapuhku veel külastamata. :)

esmaspäev, 25. juuli 2011
Jõudsime Antalyasse ja esimene mulje oli muidugi palavus.
Eestis oli sel suvel ju samuti palav – aga sellist leitsakut nagu siin, Eestis siiski pole.
Majutusime hotelli ja üürisime auto, et ümbruskonnas veidi ringi vaadata. Sõitsime Phaselisse, kus on imeilusa mereäärse linna varemed ja Chimaerasse, kus põlevad igavesed lõkked, sest maa seest tulev metaangaas süttib õhuga kokku puutudes põlema. Tulede juurde mäe otsa ronimine oli üsna väsitav, tõus oli järsk ja astmed kõrged.
Edasi sõitsime mööda serpentiinikujulist mereäärset teed, mis oli hingematvalt kaunis – ühel pool Vahemeri ja teisel pool mäed.
Vaatasime Myra kaljuhaudasid, seal kõrval olevat amfiteatrit ning Püha Nikolause kirikut.

teisipäev, 26. juuli
Täna sõitsime Termessosesse. Suurelt teelt ära keerates ootas ees 9 km eriti käänulist kaunite vaadetega mägiteed ning seejärel veel kilomeeter jalgsi mäest üles turnimist. Üles viis kaks rada – kergem ja raskem. Valisime kergema – ja tegime õigesti, sest kui ikka eluaeg mägesid mööda turnimise kogemust pole, siis ei maksa ennast üle hinnata.
Mäe otsas oli kõik, mis ühes linnas peab olema – hammam, teater, agoraa, suur ja väike Artemise tempel ja teised hooned, kuid kõik võsastunud ja varemetes.  Kõige võimsama mulje jättis teater, mille tagaseinaks oli üle oru paistev tohutu suur mägi.
Seda oli ilus ilma igasuguse etenduseta vaadata.  🙂

Pärast Termessost suundusime Düdeni kose juurde – see on hästi korrastatud linnapargi taoline ala, mille keskel asub võimas kosk.
Seejärel tahtsime sõita Kurunsulu joa juurde ning valisime omastarust eriti otsetee, mis umbes 15 km järel siiski umbteeks osutus.  Nii et selle sõidu raames tutvusime pigem türgi külaeluga, kus vastutulevate autode juhid tervituseks lehvitavad, tee ääres on lambad ja tee peal jalutavad kanad – kuid sõit lõppes madala jõega, kust siiski tagasi pöördusime. Teist teed mööda jõudsime hiljem siiski õigesse kohta. Kurunsulu juga oli veidi väiksem kui Düden, kuid park oli suurem, väikestest munakividest teedega ja väga romantiline.

neljapäev, 28.juuli
Türgi on tore. Türklased on toredad.  Kõige paremat kebabi pakutakse nurga peal 5 liiri eest – ja seda on nii palju, et saab kõhu tõesti täis.
Kui sõidab pikk rivi tuututavaid ja piduehtes autosid, siis ei tea kunagi, kas need on pulmad või ümberlõikamispidustused, sest mõlemaid sündmusi tähistatakse siin suure toredusega.
Õhtul vaatasime telekast türgi Teletupsusid.
Türgi teletupsud räägivad ja käituvad täpselt nagu tavalised teletupsud, kuid on türgi moodi riides….
Türgikeelne sõna asjade siinse kulgemise kohta on “ojjalamak”, mis tähendab umbes sama, mis kreetal “siga-siga” ehk põhjendust kõigele, mis võtab aega. Tasa ja targu, ilma kiirustamata…..

Laupäev, 30.juuli
Ajalehes kirjutatakse türklaste tolerantsusest (või vastupidi). Mõned väljavõtted.
72% ei soovi oma naabriteks alkohoolikuid,  52% ei soovi oma naabriteks kristlasi.
64% ei soovi oma naabriteks juute,  66% ei soovi oma naabriteks ateiste.
26% ei soovi oma naabriteks teisest rassist isikuid.
Ebasoovitavad on veel mitteabielus paarid, ameeriklased, tüdrukud, kes kannavad lühikesi pükse ja homoseksualistid.

57% sooviksid, et Türgi oleks Euroopa Liidus; samas arvab 81%, et EL peamine eesmärk on kristluse levitamine.
71% vastanutest arvab, et mees peaks olema perekonnapea.
35% vastanutest arvab, et kohtus peaks naise tunnistus olema ainult poole võrra väärt võrreldes mehe tunnistusega, sest „naised on emotsionaalsed“.
33% on nõus väitega, et naisi tuleb aeg-ajalt peksta.
22% arvab, et abielurikkumise eest tuleb naine kividega surnuks loopida.
58% arvab, et kui naine käib rannas bikiinides, on see patt.

pühapäev, 31.juuli
Türgi turg on väga elus organism, elusuuruses Browni liikumine.
Turg algab siin hommikul ja kestab kuni hilisõhtuni ja mida õhtu poole, seda rohkem hakkavad kõik asjad maksma viis liiri. Välja arvatud muidugi need asjad, mis juba hommikupoole olid veel odavamad kui viis liiri – nagu näiteks maasikad ja mooruspuu marjad.
Gucci, D&G või Diori särgid – viis liiri, besh lira….
Lettidelt võib leida kõike – paprika, apelsinid, maasikad, lõhnaõlid, Prada käekotid, kartulid, juust, ehted, küüslauk, keedetud mais, vürtsid ja kõikvõimalik riidekraam (ja see on alles nimekirja algus)…. kõik on tihedalt üksteise kõrvale surutud ja iga leti taga pakub müüja oma kaupa valju häälega.
Eestikeelsel kuulajal on, mida kuulata. „Ütsh putshu, ütsh putshu“ karjutakse ühe leti taga. „Besh lira, besh lira“ teise leti taga. Ja siis kulgeb mööda vahekäiku vankriga mees, kes vett pakub ja karjub „Jookshe, jookshe“…. Igalt poolt kostab „Buirun, buirun, buirun….“ Kusagil jalutab mees, kes puhub laste vile sarnast pilli…. Puhas poeesia.
Müüjad polegi eriti pealetükkivad (kui valjuhäälne pakkumine välja arvata), iga leti ääres võib seista, uurida, küsida hinda – aga see ei kohusta millekski. Kui sina ei osta, siis keegi ikka tuleb ja ostab. Ja kui sel päeval keegi ei tulnud, siis – Inshallah – ei olnud lihtsalt see päev.

kolmapäev, 3. august
Hiljuti algas Ramadaan.
Järjekordsel turulkäigul hakkas mulle meeldima punane Prada kotike, mille hinnaks küsiti 45 USD. Vaatasin, imetlesin ja asusin siiski kotiletist eemalduma, mispeale kotimüüja hakkas mulle järele karjudes koti hinda langetama. Kui olin jõudnud umbes 50 meetri kaugusele, oli koti hinnaks kujunenud 20 liiri ning seepeale pöördusin tagasi ja ostsin koti ära.
Müüja kurtis oma rasket elu ja seletas, et tal on päev otsa kuuma päikese käes seismisest tugev ramadaanistress, sest vähe sellest, et Ramadaani ajal ei tohi päev läbi midagi süüa – vaid ka juua pole lubatud. Isegi mitte vett.

neljapäev, 4.august
Käisime vanalinnas – ja muidugi ka kohalikes väikestes kauplustes.
Siin on komme, et kui sisened mõnda poodi, siis tervituse järel asub sinu järel ilmtingimata käima mõni teenindaja. Mõned üritavad kohe ka kaupa pakkuda, kuid enamasti käivad nad su järel rahulikult ja vaikselt. Ainuke probleem on see, et nad käivad sinust vaid sammukese võrra tagapool ja kui siis ootamatult peatuda, on kerge otsajooksmise oht….
Selline sõna nagu “pikivahe” on türgi tänavaliikluses täiesti tundmatu. Valdav sõidustiil on „pidur-gaas, pidur-gaas, pidur-gaas, gaaspidur….õõõõõp“ ja seda arvestades on liiklusõnnetusi veel isegi ülimalt vähe.

reede, 5.august
Otsitakse vaikset naist.
Sõitsin täna koos bussijuhiga, kes üsna algelist vene keelt tönkas; kõigepealt tuli juttu sellest, kui kaua turismihooaeg veel kestab, siis sellest millised inimesed  siin turismifirmades töötavad ja lõpuks sellest, et bussijuht ei leia omale naist. Tal on kõik olemas – maja, auto, sissetulek – ainult naist ei ole. Muidu ju veel leiaks, kuid päris kindlasti ei taha ta abielluda türklase või sakslasega; kõik teised rahvused, kaasa arvatud venelased, tatrlased ja kasahhid, on teretulnud.
Soovitasin siis bussijuhile nalja pärast tuttavat vene tüdrukut Nastjat – aga tema kohta ütles bussijuht, et Nastja lobiseb liiga palju.
Kui vait peab naine olema, et oleks paras?

esmaspäev, 8.august
Tagasi kodus.
Eestis on hea elada – rannas ei tule ükski võõras mees sinuga juttu tegema ja autod peatuvad  ülekäiguraja ees ja lasevad su üle tee.
Kui siin oleks  samapalju päikest kui Türgis,  siis poleks vaja siit üldse kusagile ära minna. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga