Olen sellises kohas nagu Puthukkudiyiruppu. Kauni nimega koht, eksju? Mõni võiks selle oma lapsele nimeks anda.
Võtsin siin korraks aja maha, et enda elu üle järele mõelda. Mida ma siin üldse teen? Miks ma siin Sri Lankal olen? Selleks, et raamatut kirjutada? Aga miks? Ilmselt selleks, et elus erinevaid asju teha ja et ei läheks igavaks.
No ja selliste sügavate mõtetega võideldes tekkis isu üks naps teha.
Häbi tunnistada aga asusin kohe plaani teostama – vaja leida tuk- tuk ja linna kauplusesse saada, et endale pudel tulivett lunastada!
Hüppasin esimesse tuk-tuki ja ütlesin konkreetselt ja aega raiskamata, et: “Viski!”
Ja siis tuli välja, et alkoholi müüakse siin maal kella üheksani. Ja tuli veel välja, et kell oli kümme minutit enne üheksat ja et minu taksojuht on hull.
Ta võttis niimoodi kohalt ära, enne kui ma olin jõudnud veel korralikult ennast sõiduvahendisse libistada.
Juba esimese minuti jooksul kukkusin teda vastu õlga togima: “Võta palun hoogu maha!”
“Ei! Alkoholi on vaja!”
Meeletu kiirus. Meeletu – ma ei saa aru, kuidas selle tuk-tukiga üldse sellist kiirust on võimalik saavutada. Minu omad küll niimoodi edasi ei läinud.
“Aitab küll,” vingun ma üsna kõva häälega ja südamest, kui oleme kahe vastu tuleva auto vahelt läbi kihutanud nii, et need kahte lehte laiali paiskuvad ja üks auto teelt välja sõidab.
“ALKOHOLI ON VAJA!”
“Ma ei taha selle pärast surma saada! Ei ole seda nii väga vaja midagi… kuuled või?!”
“ALKOHOLI…ON…VAJA!!!” pressib juht läbi hammaste.
No ja ma annan alla – ta ei peatu. Ma ei saa välja ka hüpata ju. Valmistun lihtsalt kohutavaks kokkupõrkeks kui sõiduvahend järjekordselt ühte autot kraabib.
Jõuame elusana kohale. Mõtlen kurvalt selle peale, kui tühiste asjade pärast inimene enda eluga riskib. Hämmastav. Kas elu on siis tõesti nii vähe väärt?
Teatan juhile, et temaga ma tagasi küll ei sõida ja osutan masina rattale – see on lahti tulnud. Ma ei hakka viitama kõikidele nendele kruvidele, mis juhi peas logisevad.