Ah sa sutikas! Nii vara peab ärkama? Ma just läksin magama… Ahsoo, muidugi: kui tahad Luang Prabangis näha munkade nuumamise rituaali, siis pead varakult kargu alla ajama.
Traditsiooniliselt on Laose kultuuris munkade toitmine pikalt olnud oluline osa maiste inimeste elust. Mungad usuvad, et nad ei tohiks toitu ise otsida, vaid peaksid olema sõltuvad kogukonna toetusest. Seetõttu toidavadki munki kohalikud elanikud ja teevad seda minu meelehärmiks hirmus vara hommikul, kui mungad almust paluvad. Või no ega nad enam ei palu niiväga midagi, süsteem on sisse harjutatud, kõikidel oma roll teada. Munk lihtsalt käib mööda ja sina topid talle süüa kaasa.
Olen korduvalt oma sõpradele selgeks teha püüdnud, et ka mina olen omamoodi munk (võin ka mõnikord mitu päeva ennast mitte pesta) ja vääriksin teoorias seda, et ma ei pea poes käima. Mind on aga selle jutuga siiani alati kuu peale saadetud ja pean oma toidu ise Selverist tooma. Teate: see võtab hirmus palju aega ära!
Aga Luang Prabangis tasub seda ajaloolist traditsiooni kogeda, kui juba seal oled. Kohalikud annavad (müüvad) teile korvi, milles on erinevad toidud, nagu näiteks riis ja puuviljad ja ning sulle näidatakse kätte koht, kus istuma pead ja munkade saabumist ootama.
Ja siis nad tulevad – rida oranži riietatud pühamehi, kes kõnnivad rahulikult ja rütmiliselt mööda tänavat, käed kokku volditud, pea madalal (unised ilmselt!). Teie annate neile toidukorvi ja ma tõesti ei saa aru, miks mulle niimoodi toitu ette ei kanta. “Mine ise mungaks,” pakkus kord sõber, kuid ma ei taha. Kloostris ei ole internetti ja ma vean kihla, et seal kempsus ei ole ka paberit. Jääb ikka Selver.
Meeles peab pidama, et traditsiooniliselt peaks munkadele almusena antav toit olema tagasihoidlik ja mitte liiga rikkalik. Munkadele ei tohiks pakkuda näiteks liha, kala ega alkoholi, sest need on kõik budistlikus kultuuris keelatud. See mulle ka ei sobiks.
Seekord meie oma seltskonnaga maas ei istu ja munki ei toida – kõik tahavad pigem eemalt fotosid klõpsida. Ja tõsi: pilte saab sellest tseremooniast ikka vägevaid. Palju koeri jookseb ringi, nad püüavad ka munkade moodi välja näha, et midagi hamba alla saada, aga see ei tule neil enamasti välja.
Ikka on veel väga varajane hommikutund – üks ilusamaid vaatepilte maailmas on see hommikune, ärkav Luang Prabang! Kõnnime jõekallast mööda – vesi aurab natukene, valge uduvine põrkab vastu kaldaid ja kihutab siis majesteetlikult edasi, vooluga ühes suunas.
Tahaksin öelda, et kõnnime Mekongi kaldal, kuna “Mekongi kaldal” kõlab lihtsalt nii hästi ja unistavalt. Tegelikult oleme aga hoopis Nam Khani kõrval. Selle jõe pikkus on kindlasti rohkem kui 200 kilomeetrit ning ta saab alguse Phou Louey rahvuspargist ja suubub siin Prabangis Mekongi.
Kui ma siin linnas ümbruskonda tutvustan, siis ütlen tihti inimestele, kes kuulata viitsivad, et “näe, see on Mekong” või “vahi, see ongi Nam Khan”, seistes ise vale jõe kaldal.
No nad on nii sarnased nagu kaks kassipoega. Ja eks ma tavaliselt märkan varsti oma viga ja parandan selle. Või siis, kui salaja taipan, et inimesed mu ekslikkust läbi ei näe, siis ma ei paranda ennast, ja sina lähed õhtul magama teadmisega, et nägid Mekongis ulpivat plastikpudelit. Tegelikult ulpis praht aga hoopis Nam Kha jões. Kõne all oleval pudelil on sellest muidugi ükstapuha.
Kõõlume pikal, kergelt kõhtu kõditavalt kõikuval bambussillal, mille tulvaveed igal aastal ära viivad ja see uuesti ehitatakse. Jens väidab küll, et kohalikud ise pakivad silla kokku, enne kui vesi liiga kõrgeks läheb. Räägitakse kahtepidi, aga üks on kindel – igal aastal ehitatakse see sild uuesti. Selle üle me ei vaidle.
Seejärel tuleb hommikuturg ja kohustuslik Aasia hommikusöök: nuudlisupp. Sõna nuudlisupp kõlab vast siin Eestimaal lugedes päris igavalt. Kohapeal olles on see igavesti maitsev proviant ja suurepärane tseremoonia on endale supi sisse hakseldada kõiki võimalikke ja võimatuid rohelisi taimi, lootes vaikselt, et ükski nendest ei ole mürgine. Siiamaani ei ole olnud ja ma olen Laoses ära söönud umbkaudu 9 miljonit taldrikutäit nuudlisuppi.
Aga aitab. Läheme rongi peale! Raudtee on siin maal uus asi. Hiinlased just ehitasid: enne pandeemiat hakkasid seda rajama nagu töökad sipelgad, vedasid tunnelid ja liiprid ja kõrged betoonist sambad maa ühest otsast teise ning sellel ajal, kui Laos üldsusele päris suletud oli, pandi ka rongid juba edasi-tagasi käima. Laose pealinnast kuni Hiina piirini. Nii mõnedki populaarsed marsruudid, mida enne tuli kannatades ja kirudes läbida bussiga, muutusid palju kättesaadavamaks.
Luang Prabangist pealinna sõit võttis ennevanasti bussiga oma kümme tundi (Jaaaa! Vahest rohkemgi!), nüüd veab vähem kui nelja tunniga välja. Miinuspooleks – andke andeks -, rongi juures on see, et tänu sellele leiab Laosesse tee aina rohkem ja rohkem hiina turiste, kes vaikselt turismimaastikku enda näo järgi vormivad, just nagu jumal tegi enda näo järgi ühe kuti nimega Aadam, kes mugis õunu ja tegi pahandust, või kuidas see käiski. Aga see selleks, see pole oluline.
Oluline on hoopis see, et kohe – rongijaam on linnale lähedal, aga mitte päris linnas sees -, leidis aset väga traagiline sündmus. Ma ei suuda sellest isegi kirjutada, ilma, et mu huul värisema hakkaks!
Nimelt on võimud otsustanud inimestel, enne kui viimased rongi peale lähevad, sumadanid ja taskud, läbi valgustada ja sorida. Just nagu lennuki peale suunduks – terroristidel pole Laoses rongi peale asja, nad võivad seal heal juhul kedagi vaid hammustada, isegi võinuga võetakse ära ja visatakse minema.
Minul ei olnud reisikotis aga mitte võinuga, vaid kunagi ammu Taist ostetud kallis ja korralik puss. Selline suur ja kena tööriist, millega Aasias koorin puuvilju ja hambavahesid, hakin metsas oksi, lõikan endale sõrme, purustan kookospähkleid ja nii edasi. Igati praktiline riist minu arust!
“Andke see mulle pärast rongisõitu tagasi!” hüüdsin mina pahaselt, kui armas nuga minu käest ära võeti. “Andke see rongijuhi kätte!” püüdis keegi meie grupist mind abistada. “Sellise noaga reisib ainult retsidivist või siis psühhopaat, olgem ausad” märkis Jens. Igaühel oli midagi tarka öelda, aga midagi ei aidanud.
Pool tundi läks mööda ja olingi esimest korda elus Laoses rongis. Ilma noata. Vagunid liikusid paigast, rahvas rõkkas erutusest. Siirdusime väiksesse linna Hiina piiri lähedal: Luang Namthasse. Olin kindel, et seal läheb mul nuga vaja.
Rene Satsi
Uuri siit meie järgmise Kagu-Aasia reisi kava ja muud >>
