Juhiseid meediale – kus on Liibüa ja kus on Liibanon 2

Kahjuks ajavad paljud inimesed segamini, kus on Liibüa ja kus on Liibanon. Regio on teinud tarviliku õppevahendi, mida näete allpool:


Loe kindlasti Toomas Mannaste kiiret kommentaari Liibanoni kohta:

Olen Liibanonis, Süürias ja Jordaanias käinud erinevate seltskondadega ehk siis kolme-neljakesi ja suuremate GoTraveli gruppidega alates 2003. aastast.

Vahele jäi 2007. aasta, sest siis lennukid lihtsalt ei maandunud Beirutis. Iisrael hävitas 2006. aasta pommitamisega strateegiliselt tähtsad objektid nagu lennujaam, sadam, elektrijaam ja Bekaa orgu viiv Lähis-Ida suurim sild. Pärast 1991. aastal lõppenud kodusõda ja 2006. aasta konflikti on Liibanon teinud suurt tööd, et renomee turimisihtkohana taastada. Turism on Liibanoni majanduses väga tähtsal kohal ja turistide arv on viimastel aastatel jätkuvalt kasvanud. On ju tegemist tõelise maailma kultuurihälliga.

Tegemist on mõnusa kliima, huvitavate vaatamisväärsuste ja fantastiliselt hea köögiga väikeriigiga (pindalalt 1/4 Eestit), kus kohtuvad Araabia ja Euroopa kultuuripärandid. GoTraveli viimane reis Liibanoni ja Süüriasse toimus selle aasta veebruari lõpus-märtsi alguses. Külastasime Beirutit, Byblost, Liibanoni suurimat suusakeskust Mzaari ning UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevat Baalbecki templikompleksi Bekaa orus. Kahel päeval käisime Süürias ja Damaskuses.

Ratturite röövimiskohana on märgitud Zahle piirkonda. Zahle on suvituslinn meeldivate kanjonis asuvate välirestoranide ja mitme veinimajaga lähiümbruses (kuulsaim ehk Ksara). Vahetult linna kõrvalt kulgeb ainus suurem tee Damaskusesse ja Bekaa orgu. Talvel käib kogu liiklus mööda seda trassi, suvel pääseb Bekaa orgu ka mujalt üle mägede. Zahlest edasi paarkümmend kilomeetrit idas asub Baalbecki templikompleks. Sealkandis on tõesti palju kollaseid plakateid ja lippe, mis viitab, et piirkonnas annab tooni Hezbollah. Teel üle mägede Beirutist Zahlesse, edasi Baalbeckini ja Süüria-Liibanoni piirini kohtab mitmeid armee tsekkpointe ja politsei patrullib ka üsna tihedalt – seda kõike ikka turvalisuse tagamiseks. Kaks nädalat tagasi kohtasime piirkonnas päris mitut reisigruppi nii Autraaliast, Inglismaalt kui ka Prantsusmaalt. Ei saa kuidagi nõustuda väidetega, et meie rattamatkajad olid kusagil väga tundmatus ja kõrgendatud riskiga kohas ja et nad ise on süüdi, et sinna “ronisid”.
Loomulikult on igal pool kohti, kuhu ei ole soovitatav üksinda kondama minna. Siiski sarnaseid asju võib juhtuda Brasiiliast Hispaaniani ja Londonist New Yorgini.

Üldine pilt on sealkandis viimastel aastatel ikka sõbralik ja rahulik olnud.
Kahjuks on aastaid piirkonnas olnud jõude, kes üritavad olukorda erinevate võtetega destabiliseerida.
Hetkel tuleb varuda kannatust ja poistele rahulikku meelt soovida.
Parastamine on väga kohatu.

2 KOMMENTAARI

  • Reemet Ruuben kommenteeris

    loodame kõige paremat, et meie omad ikka varsti koju saavad 🙂

  • Ethel Köök kommenteeris

    Väga tänuväärne artikkel – mul ajas ka kogu aeg harja punaseks kui lugesin meediast kommentaare stiilis “Ronisid sinna sõjakoldesse siis” või “Näe nüüd ongi käes Gadaffi ründab Eurooplasi…”

    Aga kuuldavasti ei ole ka Liibüa enam nii hirmus koht. Juunis tuttava Ghanas töötav aga Liibüast pärit isa käis veetis probleemideta kuu aega kodus ja on nüüd plaanivad mõlemad sinna minna Ramadani veetma. Benghazis juba lennujaam töötavat ja puha…

    Hea meel Eesti ratturite koju pääsemise üle (Liibanonist)!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *